Orkester

Dirigent

Orkestrit juhatab dirigent. Ta aitab mängijatel koos mängida, saavutada õige tasakaal, et kõik oleks selgelt kuulda, ja julgustab orkestrit mängima ühesuguse tunnetusega. Mõned väikesed kammerorkestrid võivad mängida ilma dirigendita. See oli tavaline kuni 19. sajandini, kui orkestrid muutusid väga suureks ja vajasid dirigenti, kes tegi otsuseid ja seisis ees, nii et kõik mängijad teda nägid.

Instrumendid

Orkestri pillid on jaotatud ringkondadesse: keelpillid, puupuhkpillid, puhkpillid ja löökpillid. Igas sektsioonis (pillirühmas) on mängija, kes on "boss". Chefid teevad otsuseid istekohtade paigutuse ja tehniliste mängimisviiside kohta: näiteks keelpillide sektsiooni boss hoolitseb selle eest, et kõik mängijad liigutaksid oma vibu üles ja alla ühes suunas. Viiulid jagunevad esimeseks ja teiseks viiuliks. Esimestel viiulitel on tavaliselt meloodia, samas kui sekundid on enamasti osa saatest. Esimene viiul on orkestri juht (või kontsertmeister). Professionaalses orkestris on ta orkestri kõige kõrgemalt tasustatud liige.

Stringiperekond

Suurim osa on keelpillid, kuigi neid on ainult viis liiki: viiul, vioola, tšello, kontrabass ja harf. See tuleneb sellest, et nad mängivad enamiku ajast ja moodustavad tavaliselt muusika aluse. Kui nad ei mängi muusikat, siis on nad tõenäoliselt saatjaks. Esimene ja teine viiul mängivad erinevaid noote: esimesed viiulid on tavaliselt häälega. Keeled istuvad lava ees fännikujuliselt dirigendi ees. Esimesed viiulid on dirigendist vasakul, seejärel tulevad teised viiulid, siis vioolad ja siis tšellod. Kontrabassid on tšellode taga. Mõned dirigendid eelistavad, et teised viiulid oleksid paremal ja tšellod esimeste viiulite ja vioolade vahel (vt Dohnanyi orkestri pilti).

Puidupuhkpillide perekond

Puupuhkpillid istuvad ühes või kahes reas (sõltuvalt orkestri suurusest) keelpillide taga. Põhilisi puupuhkpille on viis: flööt, oboe, klarnet, saksofon ja fagott. Kõiki neid pille on ka erinevates versioonides:

Flöödil on väike versioon nimega piccolo, mis mängib oktavi võrra kõrgemal. See on orkestri kõrgeim instrument. Mõnikord on olemas ka altflööt, mis on pikem ja mängib viiendiku (pool oktaavi) madalamal kui flööt. Enamikul puupuhkpillidest on vaja keelpilli, kuid flöödil ei ole keelpilli.

Fagotil on suurem versioon: kontrafagott ehk topeltfagott, mis kõlab oktaavi võrra madalamal. See on üks madalamaid pille orkestris.

Klarnetil on ka suurem versioon, bassklarnet. See ulatub sama sügavale kui fagott. Tavaliselt leidub kaasaegses orkestris ainult üks. On olemas ka altklarnet, kuid kuna see mängib sama osa kui altsaksofon, peetakse seda tavaliselt mittevajalikuks instrumendiks.

Ametlik orkester koosneb alati kahest neljast põhiinstrumendist. Pillide variatsioone kasutatakse seal, kus teos seda nõuab. Tavaliselt on uuemates, pärast 1850. aastat kirjutatud teostes rohkem instrumente.

Mõnikord mängivad mängijad neid lisainstrumente kahekesi, näiteks üks flöödimängija võib samas tükis mängida ka pikolo. See sõltub muusikapalast. Loomulikult ei saa mängija mängida korraga flööti ja pikoloorkestrit. Kui mõlemad pillid mängivad korraga, on vaja lisamängijat pikolo jaoks.

Messingist perekond

Puhkpillisektsioonis on neli sektsiooni: trompet, tromboon, metsasarv ja tuuba. Mõned neist on mitmes suuruses. Artiklis pillide transponeerimise kohta on selle kohta rohkem selgitusi. Trompetil võib olla mitu veidi erinevat suurust. Kõige madalam tüüp on basstrompet. Tromboon võib olla alt-, tenor-, bass- või kontrabasspill. Prantsuse sarv, nagu ka teised puhkpillid, on aastate jooksul muutunud. Kaasaegsetel metsasarvedel on vähemalt kolm klappi ja need on tavaliselt F-toonis. Nad istuvad sageli teistest puhkpillidest erineval kohal. Tubasid on eri suuruses ja mängija või dirigent peab otsustama, millist neist ta mängib. On olemas suured, mida nimetatakse kontrabass-tubadeks. Sageli näeb ka väikest tuubat, mida nimetatakse eufooniumiks või baritonitorveks.

Perkussioonide perekond

Löökpillide sektsioonis on kõige rohkem erinevaid instrumente. Paukpillid (või trummid) saab häälestada konkreetsetele nootidele. Need on kõige levinumad löökpillid. Heliloojad nagu Haydn ja Mozart kasutasid neid peaaegu alati, isegi oma väikeste orkestrite puhul. See on kõige sagedamini kasutatav löökpill ja seda kasutatakse peaaegu kõigis teostes.

Ülejäänud löökpillide sektsioon võib sisaldada häälestatud löökpille, nagu ksülofon. Mittevärvitud löökpillideks võivad olla muud liiki trummid, nagu basstrumm, snare-trumm ja mitmesugused muud: lihtne on nimetada kõige levinumaid. Peamine löökpillimängija peab otsustama, milline mängija milliseid pille mängib. Löökpillimängijad peavad hästi koos töötama meeskonnana, et kõik osad saaksid kaetud.

Orkestri paigutus. Instrumentide paigutamiseks on erinevaid võimalusi. Üsna sageli on puupuhkpillid sirgjooneliselt, mitte kõverjooneliselt, nagu siinsel joonisel, ja lisapuhkpillid istuvad sagedamini koos teiste pillide kõrval: pikolo koos flöödiga jne.

Orkestri ajalugu

On raske öelda, millal orkester leiutati, sest pillid on koos mänginud juba mitu sajandit. Kui ütleme, et orkester on keelpillide rühm, kus mitu mängijat mängivad sama osa ja kus võivad mängida ka puhkpillid (st puupuhkpillid ja puhkpillid) või löökpillid, siis on orkestrite algus 17. sajand. Pariisis oli 1626. aastal kuningas Louis XIII-l 24 viiulist koosnev orkester (nn "24 Violons du Roi"). Hiljem sel sajandil tahtis Inglise kuningas Charles II olla nagu Prantsuse kuningas ja nii oli ka tal keelpilliorkester. Järk-järgult lisandusid teised pillid. Sel ajal mängis tavaliselt keegi ka klavessiini (continuo osa). Sageli oli see helilooja ise, kes dirigeeris klaviatuurilt olulistel hetkedel, näiteks teose alguses ja lõpus.

Klarnetid tulid orkestrisse 18. sajandi lõpus ja tromboonid 19. sajandi alguses. Orkestrid olid siiski veel üsna väikesed. Saksofon leiutati 19. sajandi keskel, kuid kuigi seda hakati kasutama orkestrites, muutus see peagi pilliks, mida kasutati puhkpilliorkestrites ja hiljem džässbändides. Ooperihelilooja Richard Wagner tegi orkestri palju suuremaks, sest ta küsis pidevalt lisainstrumente. Ta palus oma ooperisse "Lohengrin" bassklarnetit ja oma neljast ooperist koosneva tsükli "Nibelungi sõrmus" jaoks palus ta täpset arvu mängijaid: 16 esimest viiulit, 16 teist viiulit, 12 vioolat, 12 tšellot, 8 kontrabassi, 3 flööti ja piccolo, 3 oboed ja ingliskeeli, 3 klarnetit ja bassklarnetit, 3 fagotti, 3 trompetit ja basstrompetit, 3 tenoripropaani ja ühe kontrabasspilli, 8 metsasarve, millest 4 mängivad spetsiaalset tuubat, basstuubat, löökpille ja 6 harfi.

Kõik pärast seda kirjutatud teosed ei vaja nii suurt orkestrit, kuid kontserdisaalid olid muutunud suuremaks ja heliloojad olid harjunud suurema helivalikuga. Hilisemad heliloojad lisasid mõnikord igasuguseid ebatavalisi instrumente: puhkpillimasinat, liivapaberiplokki, pudeleid, kirjutusmasinat, anvileid, raudketti, kägu, Swannee pilli jne. Ükski neist ei ole tavaline orkestriinstrument. Mõnikord kasutatakse löökriistade sektsioonis klaverit, nt Igor Stravinski kasutas seda Petruškas. Mõnikord kasutatakse ka hääli.

Orkester täna

Tänapäeval võib orkestreid tavaliselt kuulata kontserdisaalides. Nad mängivad ka ooperi- ja balletimajades või suurel staadionil suurte vabaõhukontsertide puhul. Orkestrid võivad salvestada stuudios CDde tegemiseks või filmide jaoks muusika salvestamiseks. Paljusid neist saab hõlpsasti ja odavalt kuulata igal suvel Londonis BBC Promsil.

Tänapäeva suurimate orkestrite hulka kuuluvad New Yorgi Filharmoonikud, Bostoni Sümfooniaorkester, Chicago Sümfooniaorkester, Clevelandi Orkester, Los Angelese Filharmoonikud, Londoni Sümfooniaorkester, Londoni Filharmooniaorkester, BBC Sümfooniaorkester, Kuninglik Concertgebouw' orkester, Viini Filharmoonikud, Berliini Filharmoonikud, Leipzigi Gewandhausi orkester, Singapuri Sümfooniaorkester, Peterburi Filharmoonikud, Iisraeli Filharmoonikud ja NHK sümfooniaorkester (Tokio). Ooperimajadel on tavaliselt oma orkester, nt Metropolitan Opera House'i, La Scala või Royal Opera House'i orkestrid.

Paljudes riikides on kooliealistel lastel, kes mängivad hästi pille, võimalus mängida oma piirkonna noorteorkestrites. Suurbritannias valitakse mõned kõige paremad välja, et mängida Suurbritannia riiklikus noorteorkestris. Teiste maailmakuulsate noorteorkestrite hulka kuuluvad Orquesta Sinfónica Simón Bolívar, Gustav Mahleri noorteorkester, Euroopa Liidu noorteorkester ja West-Eastern Divan Orchestra.

Viini Mozartiorkester on kammerorkester (väike orkester).