Orkester on rühm muusikuid, kes mängivad koos pille ja loovad üheskoos heliteoseid. Orkestrit juhib sageli dirigent, kes aitab hoida tempot, tasakaalu ja ühise interpreteerimise suunda. Suurt orkestrit nimetatakse tavaliselt sümfooniaorkestriks ja väiksemat kammerorkestriks. Sümfooniaorkestris võib olla tavaliselt 60–100 või rohkem mängijat, samas kui kammerorkestris on sageli 10–40 muusikut. Mängijate arv sõltub repertuaarist, esitatava teose ajastust (nt barokk, klassika, romantika) ja kontserdipaiga suurusest. Sõna "orkester" tähendas algselt kreeka teatris lava ees asuvat poolringikujulist ruumi, kus lauljad ja pillid kaasa laulsid ja mängisid; ajapikku hakkaski see sõna tähendama muusikuid endid.

Orkestri põhiosad ja tüüpilised instrumendid

  • Keelpillid (strings): viiuldajad, violedad, tšellod, kontrabassid — tavaliselt orkestri suurim sektsioon.
  • Puhkpillid (woodwinds): flööt, oboe, klarnet, fagott ning nende variandid (nt pikolo, englishern, bassklarnet).
  • Puhkpillid (vaskpuhurid) (brass): trompet, tromboon, tuba, käikudes ka fagot või sarv — anduvad tugevale kõlale ja dünaamikale.
  • Rütm ja löökpillid (percussion): timpani, trummid, taldrikud, klaver, ksülof soon, marimba jm — roll ja koosseis sõltuvad teosest.
  • Mõnikord täiendavad instrumendid: harf, klaver/orel, solistlikud keelpillid, elektrilised instrumendid (moodsas ja popmuusikas) või ajastukohased pillid ajaloolistes esitustes.

Sümfoonia- vs kammerorkester

Sümfooniaorkester on mõeldud mahukamate, mitmeosaliste orkestriteoste ja sümfooniate esitamiseks. Selles on tavaliselt kõik eelmainitud sektsioonid ja suurem pilliarv, et saavutada rikas ja mitmekihiline kõla. Kammerorkester on väiksem ja sobib intiimsemate kammerteoste, klassikalise perioodi või varasemate ajastute repertuaari esitamiseks — selle kõla on läbipaistvam ja detailsem. On ka vaheetappe: näiteks sinfonietta ja väiksemad kammeransamblid.

Teised orkestritüübid

  • Keelpilliorkester — koosneb ainult keelpillidest, sobib barokile ja romantilisele muusikale.
  • Vaskorkester ja puhkpilliorkester — keskenduvad vastavalt vasakõlale või puhkpillidele, tavalisemad paraadidel ja jazzi-/swing-žanrites.
  • Teatri- ja ooperiorkester (pit-orchestra) — paikneb tavaliselt lava all või esiosas ja toetab lauljaid ja lavategevust.
  • Filmi- ja stuudioorkester — salvestab filmimuusikat, peab olema paindlik stiili ja saate intensiivse salvestusgraafiku suhtes.
  • Noorte- ja kogukonnaorkestrid — hariduslik ja sotsiaalne roll, varieeruv tehniline tase.
  • Historically informed performance (HIP) ansamblid — kasutavad ajastukohaseid pille ja mänguviise baroki- või klassikalise muusika esitamisel.

Orkestri ajalugu lühidalt

Orkestri idee ulatub antiikajani, kui muusika oli osa teatrietendustest. Barokkajal (17.–18. sajandi algus) kujunesid välja väiksemad ansamblid ja basso continuo süsteem. Klassikalisel perioodil (Haydn, Mozart) tekkisid piires standardiseeritumad koosseisud ning sümfoonia kujunes iseseisvaks žanriks. Romantism tõi kaasa orkestrite järsu suurenemise — laiem instrumentatsioon ja tugevam dünaamika (näiteks Berlioz, Mahler), et edasi anda suurejoonelisi ja emotsionaalseid helimaastikke. 20. sajand tõi mitmekesisuse: mõnikord orkestrid kasvasid veelgi, mõnikord otsiti tagasi väiksemate ja spetsiifilisemate koosseisude poole; ilmusid filmimuusika- ja levimuusika orkestrid ning ajaloolise esitustava liikumine.

Kuidas orkester töötab ja rollid

  • Dirigent — juhib etteasteid ja proove, tõlgendab teost ja koordineerib dünaamikat ning tempot.
  • Kontsertmeister (esimene viiul) — tehniline juht keelpillide hulgas, tihti dirigendi lähim kolleeg muusikalistes küsimustes.
  • Peapublikut ja sektsioonid — igal sektsioonil on oma principal-mängija (esimene osatäitja), kes juhib fraase ja toonide tasakaalu.
  • Proovid ja ettevalmistus — orkestrid harjutavad mitmeid kordi enne kontserti; osad muusikud teevad lisaõppimist iseseisvalt.
  • Partiid ja partituur — muusikud mängivad oma parts, dirigent loeb partituuri (kogu teose kirjalik koopia).
  • Valik ja tellimused — orkestrid valivad repertuaari dirigendi, kunstilise juhi ja publikuhuvi alusel ning tellivad uusi teoseid kaasaegsetelt heliloojatelt.

Mõõt, repertuaar ja tänapäev

Orkestri suurus määrab suuresti repertuaari valiku: suured romantilised sümfooniad nõuavad palju mängijaid, ent varajane barokkmuusika kõlab sageli paremini väiksemas koosseisus. Tänapäeval eksisteerib suur valik orkestreid: rahvusorkestrid, filharmoonilised orkestrid, professionaalsed kammeransamblid, amatööri- ja noorteorkestrid ning spetsialiseeritud stuudioansamblid. Paljud orkestrid tegelevad ka haridustöö ja kogukonnatööga, et tutvustada muusikat laiemale publikule.

Orkester on paindlik ja mitmekesine kooslus — see võib olla nii suur sümfooniline jõud kui ka intiimne kammeransambel — ning mängida olulist rolli nii muusikaajaloo säilitamisel kui ka uue muusika loomisel.