Basso continuo (generaalbass) – barokiajastu pidev bass ja akordimärkused
Basso continuo (generaalbass) – avasta barokiajastu pidev bass ja akordimärkused: ajalooline mängitavus, tüüpinstrumendid ja harmooniapraktika muusikas.
Basso continuo on barokiajastul kasutatud muusikaline saatevorm. See tähendab "pidev bass".
Basso continuo, mida mõnikord nimetatakse lihtsalt "continuo", mängiti akordilist saatmist pakkuva instrumendi, näiteks klahvpilli või pillimehega keelpilli, näiteks lauto, ja teise bassoinstrumendi, näiteks tšello, viiuli või fagoti abil. Klahvpilliks oli tavaliselt klahvpill, kuid see võis olla ka orel, näiteks väike portatiivpill.
Klahvpillimängija jaoks ei olnud tavaline kõik noodid välja kirjutada. Tavaliselt kirjutas helilooja ainult bassiliini, mida mängis vasak käsi ja mida dubleeris teine bassiinstrument. Helilooja märkis, milline peaks olema harmoonia (milliseid akorde tuleks mängida), kirjutades noodi alla numbreid.
Kuidas basso continuo töötas
Basso continuo koosnes tavaliselt kahest osast: madalast melody- või bassiliinist (kirjutatud noodikirjas) ja harmoonilisest täitmisest, mida realiseeris akordiline instrument. Bassiliini võis dubleerida üks või mitu bassiinstrumenti (tšello, viola da gamba, violone, fagott jms), samal ajal kui klahv- või kitarri-sugused instrumendid realiseerisid akorde, improviseerides nootide alla kirjutatud numbrite ehk akordimärkuste järgi.
Märgendid ja noodistus (figured bass ehk akordimärkused)
Akordimärkused ehk figured bass olid numbriterühmad ja märgid bassinoodiridade all, mis näitasid, milliseid intervalle ja seega milliseid akorde mängida. Mõned põhitõed:
- Kui numbreid ei olnud, eeldati sageli täisraske kolmik- või neljakõla (tavaliselt puuduva 5. intervalli olemasolu); tavaline eeldus oli kvint ja terts.
- Arv 6 tähistas tavaliselt kuuega akordi ehk esimest pöördeakordi (terts-alipealsus), 4–3 liikumised ja muud tavapärased kaunistused kirjeldasid häälseadeid.
- Tähed ja märgid nagu #- või b-üleskriipsud akna kõrval tähistasid çngestatud või tõstetud intervalli võrreldes bassiga.
- Mõnikord kirjutati ainult vähesed märgid (või üldse mitte) — mängija pidi tundma harmoonia- ja stemmeloogikat, et akordi täita õigesti.
Figured bass-i lugemine eeldas teadmisi harmooniast, kaunimustest ja häälte liikumisest: vale dissonants või jäme stemmeline viga rikub tšekardi (st väljendusliku) kõla.
Tavalised instrumendid ja ansamblid
Basso continuo rühma koosseis varieerus sõltuvalt repertuaarist, lavastuslikest vajadustest ja riigist. Levinud kombinatsioonid:
- Klahvpill (klahvpill), orel või portatiivklaver + tšello või vioola da gamba
- Laud, theorb, kitarra või barokkvioline kombinatsioon klahviga väikeses kammerkoosseisus
- Suurtes orkestrites võis alla tulla contrabasso, violone või fagott, et tugevdada bassi
Mõnel pool oli kombeks, et klahvipill oli pigem „katus” ehk harmonilise tekstuuri kandja, samas kui üks bassiinstrument andis rütmilise ja meloodilise aluse.
Roll eri žanrites ja perioodides
Basso continuo oli baroki keskne osa nii vokaal- kui instrumentaalkompositsioonis: ooperis, oratooriumides, kantaatides, missa- ja kiriklikus muusikas, aga ka instrumentaalsetes žanrites nagu concerto grosso, sonaat ja kammermuusika. Heliloojad nagu Claudio Monteverdi, Henry Purcell, Georg Friedrich Händel ja Johann Sebastian Bach kasutasid continuo-d väga igapäevaselt ja loovalt.
Barokiajastul võimaldas continuo paindlikkust: väiksemas koosseisus oli heli intiimsem ja improviseeriv; suuremas ooperi- või kirikukontekstis võis continuo tippida orkestriga kokku, pakkudes harmonilist aluspõhja ja rütmilist selgust.
Realiseerimine ja improviseerimine
Continuo-tähendus oli praktiline: nüüdisaegne interpreteerija peab sageli figuuridest improvisatsioonioskust taastama. Põhimõtted realistliku continuo-tõlke jaoks:
- Tunne perioodi harmoonilisi tavasid ja stiililisi käitumisi (mida eeldasid autorid ja esitajad antud riigis ja ajastul).
- Jälgi bassi liikumist — vältida ebavajalikke võõrkehasid ja hoida voolav stemmeline liikumine.
- Rakenda soove ja ornamentimist säästlikult ning sobita see ensemble'i suuruse ja akustikaga.
- Kui akordinumbreid on vähe või pole, vali tavalised põhikäigud ja lihtsad inversioonid, mis toetavad bassi ja meloodiat.
Reeglid ja märgistuspraktikad
Barokiajastu harjutustes leidub kindlaid konventsioone, kuid need ei olnud universaalsed. Mõned tavareeglid:
- Kui numbri all pole, eeldatakse tavaliselt 5. ja 3. intervalli (põhikõla).
- Arv 6 viitab esimesele pöördele, 6/4 teisele pöördele; 7 ilmub dissonantsete akordide puhul.
- Tähemärgid (#, b) muudavad konkreetset intervalli; vahel kasutatakse ka slashi (/) kasvõi tühistamaks eelnevat märkust.
Miks basso continuo aitas muusikat elavdada
Basso continuo andis barokimuusikale paindlikkuse ja külluslikkuse: see võimaldas väikeste ansamblite heli „suuremana” kõlada, toetas solisti ning pani paika harmoonilise, rütmilise ja tekstuurilise raamistikku. Samal ajal andis continuo lavalistele esitustele improvisatsioonivõimaluse ja dünaamilist vabadust.
Areng ja pärand
Basso continuo domineeris 17. ja 18. sajandi muusikas, kuid klassitsismi alguses hakkasid osa selle funktsioonist üle võtma täielikult kirja pandud harmooniad ja tihema partituuri stiil. Tänapäeval uuritakse ja taastatakse continuo-tehnikat ajaloolises esituspraktikas ning barokkansamblid ja solistid õpivad seda oskust uuesti, et pakkuda autentsema kõlaga interpretatsioone.
Lühijuhend kaasaegsele muusikule
- Õpi lugema figured bass-i ja tavalisi akordikonventsioone.
- Kuula ajaloolisi salvestusi ning õpi tavalisi vahetusi ja kaunistusi.
- Koordineeru teiste esitajatega: continuo peaks toetama solisti ja mitte üle valima.
- Praktiseeri improviseerimist lihtsate ruutude ja inversioonidega enne keerulisemaid akorde.
Kokkuvõttes on basso continuo barokiajastu muusikas nii praktiline tööriist kui ka loominguline vabadus: see nõudis oskust lugeda väheste märkide järgi, harmoonilist mõtlemist ja kohati vaba improviseerimisoskust, et luua terviklik, toetav ja väljendusrikas heliväli.

Näide figureeritud bassi kohta: kirjutatakse ainult bassiosa (vasak käsi) koos figuuridega. Akordid paremas käes näitavad, kuidas seda võiks mängida. Arvud annavad intervallid alates bassinoodist ülespoole. Kui numbrit ei ole antud, on akord 5 3 akord (tavaline kolmkõla).
Näited
· Claudio Monteverdi:
Monteverdi: Di misera, regina alates
Il ritorno d'Ulisse in patria
· C. P. E. Bach: Sonaat flöödile & b. c. B-duur Wq. 125
· J. B. Lully:
Lully: Air des Espagnoles alates
Le Bourgeois Gentilhomme
Küsimused ja vastused
K: Mis on basso continuo?
V: Basso continuo on barokiajastul kasutatud muusikaline saatevorm, mis pakub pidevat bassi.
K: Milliseid instrumente kasutati basso continuo puhul?
V: Basso continuot mängiti akordilist saatmist võimaldava instrumendiga, näiteks klahvpilli või pillimehega keelpilliga, näiteks lauto, koos mõne teise bassiinstrumendiga, näiteks tšello, viiul või fagotiga.
Küsimus: Mis oli tavaline klahvpill, mida kasutati basso continuo mängimiseks?
V: Tavaline klahvpill basso continuo jaoks oli klahvpill, kuid see võis olla ka orel, näiteks väike portatiivpill.
K: Kas heliloojad kirjutasid basso continuo klahvpillimängija jaoks kõik noodid välja?
V: Ei, tavaliselt ei kirjutanud heliloojad basso continuo puhul kõik noodid klahvpillimängija jaoks välja. Tavaliselt kirjutas helilooja ainult bassiliini, mida mängis vasak käsi ja mida dubleeris teine bassiinstrument.
Küsimus: Mida helilooja basso continuo'sse märkis?
V: Helilooja märkis, milline peaks olema harmoonia (milliseid akorde tuleks mängida), kirjutades basso continuo alla numbreid.
K: Mida tähendab "continuo"?
V: "Continuo" on basso continuo teine nimetus, mis tähendab pidevat bassi.
K: Millisel perioodil kasutati basso continuo't tavaliselt?
V: Basso continuot kasutati tavaliselt barokiajastul.
Otsige