"Beautiful Dreamer" on Stephen Fosteri laul, mida peetakse kirjutatuks umbes 1862. aastal ja mis avaldati postuumselt 1864. aastal kirjastuse William A. Pond & Co. poolt. Laulu reklaamiti kui Fosteri viimast pala, kuid selle täpse järjekorra ja kirjutamise aja kohta puuduvad lõplikud tõendid. Mõnes mu võtmes on see siiski seotud Fosteri varasema heliloominguga: nii "Beautiful Dreamer" kui ka tema esimene avaldatud laul "Open Thy Lattice, Love" jagavad kolmekordset rütmi ja kujundlikku seost mere ning vee-elustikuga.

Ajalooline taust ja avaldamine

Stephen Foster (1826–1864) oli USA populaarmuusika ühe varasema kora laulukirjutaja ning tema lood jõudsid laialdaselt rahvalaululisse tarbimisse. "Beautiful Dreamer" ilmus avalikkusele pärast Fosteri surma, mistõttu tekkis legende ja oletusi selle viimase laulu staatuse ümber. Kirjastaja William A. Pond & Co. avaldas pala laialdaselt ning sellest sai kiiresti levinud salonilaul — kergesti lauldav, meloodiline ja tugeva emotsionaalse kõlaga pala, mida kohandati erinevatesse esituste vormidesse (laul, klaverisaade, kupleelaadsed arranžeeringud).

Muusikalised jooned

  • Rütm: laul põhineb kolmekordses rütmis (6/8 või 3/4 sõltuvalt arranžeeringust), mis annab talle lulli- ehk unelaadse kõla.
  • Saade: klaveri arpeggiaalne (kulgevate akordinuppude) saatelugu meenutab bel canto stiili — meloodia on sujuv, lauldav ja väljendusrikas.
  • Meloodia ja harmoonia: voolav, lihtne ja meeldejääv meloodialiin koos konservatiivse harmooniaga teeb laulust kiiresti omandatava ja emotsionaalse pala.

Tekst ja selle olemus

Laulu sõnad kujutavad unistajat, kelle poole kõneleja pöördub — kutsudes teda ärkama, kuid säilitades samas ka tugeva kahtluse, kas unistaja on magavas olekus või juba surnud. See ambivalentsus annab loole poeetilise ja melanhoolse tooni: laul ei rõhuta erinevust une ja surma vahel, pigem kirjutab need õrnalt kokku kui hingelist lahkumist või üleminekut.

Võib tuua teksti tuntuma osa (ingliskeelne väljavõte):

Beautiful dreamer, wake unto me,
Starlight and dewdrops are waiting for thee;
Sounds of the rude world heard in the day,
Lull'd by the moonlight, have all pass'd away.

See väljavõte toob esile unistuse- ja kuupildid (starlight, dewdrops, moonlight) ning tunnuse, et päevamaailma kõlad on vaigistunud — olukord, kus vaikus ja rahu on asunud üle igapäevase sagina.

Tähendus ja erinevad tõlgendused

  • Surma- ja üleminekutekst: paljud interpreteerivad teksti kui metafoori surmast või vaimse hingamise seisundist — unistaja võib olla surnud või lähedal surmale, ent laulja palub ta "ärkama" sümboolses mõttes, pidades silmas igavikku või mälestust.
  • Lullaby- ja armastuspalana: teisalt loetakse lugu ka lihtsalt romantiliseks lullaby'ks, mis kutsub armastatut õrnalt lähedale ja lohutab kuulajat melanhoolse, aga rahuldust pakkuva meloodiaga.
  • Rahvuslik/ajalooline kontekst: 1860ndate Ameerika publik võis laulu tajuda ka kui mälestuslikku, nostalgilist pala, mis sobis ajastu sentimentaalsesse laulupraktikasse.

Vastuvõtt ja kriitika

Kuigi laul on pälvinud suure populaarsuse ja on kantud läbi kümnendite erinevates esitustes (ka filmides, tele- ja multimeedias), ei ole kõik muusikateadlased selle suhtes entusiastlikud. Mõned kirjelduse järgi leiavad teose liiga magusaks või sentimentaalseks; üks kriitik on laulu iseloomustanud kui "sakšariini" ja pannud tähele selle puudutust mõnes osas "[smacking] something of the idiom of Irving Berlin".

Pärand ja levik

"Beautiful Dreamer" on jäänud Fosteri üheks tuntumaks palaks: seda on arranžeeritud häälele ja klaverile, koorile ning kasutatud populaarkultuuris erinevates kontekstides. Kuigi see ei pruugi meelde jääda kui tema tööhõõgavam või keerukam kompositsioon, on selle lihtsus ja emotsioon olnud põhjuseks, miks laul on püsivalt rahvalikus teadvuses.

Kokkuvõte

"Beautiful Dreamer" esindab Fosteri talendi oskust luua kergesti ligipääsetav, meloodiline ja emotsionaalne laul, mis kõnetab teematena und, mälestust ja lahkumist. Selle laulu ambivalentsus une ja surma vahel, bel canto-laadne saatmine ning romantiline kujundlus on teinud sellest ühe 19. sajandi populaarseimaks salonilauluks. Samas on selle lihtsus toonud kaasa ka kriitikat ning debati selle kunstilise väärtuse üle.