Klavessiin kuulub klahvpillid hulka: heli tekib siis, kui pillikeeled nopitakse väikeste plektri meenutavate keeltega. Arvatakse, et klavessiin on välja kasvanud psalteri tüüpi näppinstrumentide klahvitatud versioonist — sellele viitab plokisüsteemi ja keelevõtte sarnasus. Tähtis erinevus teiste klahvpillidega on mängemehhanism: klavessiin nopib keeled, samas kui mõned teised pillid löövad või tabavad keeli.
Klaveri ehk klaver puhul löövad vasarad keeli ja sellel saab helitugevust mõjutada mängu jõu‑ ja kiirusvariaatsioonidega; klavessiin seevastu ei muuda helitugevust puudutamise tugevuse järgi. Klavessiiniga saab siiski saavutada kõlavärvide ja dünaamika variatsioone muude tehnikate abil: mõnel pillil on mitu registrit (stopp‑võimalust), mis annavad erineva kõla, ning suurimatel instrumentidel on kaks manuaali (klahviplaati). Manuaalide ja registrite kombinatsioon võimaldab näiteks paremal käel esitada meloodiat teisel helikõlal, samal ajal kui vasak käsi mängib teisel manuaalil pehmemat saatemuusikat või bassi.
Mõned väiksemad klavessiini tüübid olid tuntud kui virginaalid — nimi võib olla seotud sellega, et neid mängisid sageli nooremad mängijad. On olemas ka spinetid, väga kompaktsed variandid, mille kuju mõnikord meenutas tiiba; neid oli kergem transportida ja asetada lauale või kõrgele riiulile. Täismõõdus klavessiinid olid suuremad ja heli ulatuslikum.
Ehitus ja heliomadused
Klaviatuur on ühendatud mehhanismiga, mis liigutab rida väikseid plektreid (varem tiivuluu või sulevarras, tänapäeval sageli plastik), mis nopivad iga klahvi all paikneva või selle külge kinnitatud keele. Keeled on pingutatud kõlapiirile ja heli tekib, kui keel vibreerib. Erinevad registrid tähistatakse tavaliselt kõrguste järgi (näiteks 8' ja 4') — 4' kõlab oktaav kõrgemal kui 8' — ning kombineerides registrid, varjutab mängija pillile erinevaid kõlasid. Lisavidinatena esineb ka buff-stop või luteri‑efekt, mis muudab kõla kitarrilaadsemaks.
Pillide konstruktsioon mõjutab tugevalt kõla: kasti suurus, kõlakast, keeled, plokisüsteem ja puitmaterjal annavad iseloomuliku helitooni. Nutikana tuntud täppismäng on võimalik tänu eri registrite kombineerimisele ja manuaalide võimalustele, kuid klavessiini eripära on konstantne heli tugevus iga noodiga — dünaamikat reguleeritakse pigem registritega kui puudutuse intensiiviga.
Renessanss- ja barokkmuusika roll
Klavessiin oli keskne instrument nii renessanss- kui ka barokkmuusikas. Seda kasutati nii soolorepertuaaris kui ka continuo‑osaluses ja orkestri või kammerkontsertide saatjana. Klavessiin sobis hästi polüfooniliseks mänguks ning selle selge, kontrapunktne kõla tõstis esile hääli ja harmooniaid, mida tol ajal sooviti rõhutada.
Mõned tuntud heliloojad, kelle teosed on klavessiinil tähtsal kohal: William Byrd (1543‑1623), François Couperin (1668‑1733), Domenico Scarlatti (1685‑1757) ja Johann Sebastian Bach (1685‑1750). Bach kirjutas suure hulga klahvimuusikat ning tema "Hästi tempereeritud klaveri" raamatute komplekt sisaldab prelüüde ja fuuga igas suur- ja moll‑toonis. See teos on sageli tõlgendatud kui demonstratsioon sellest, kuidas klahvpille (sh klavessiini ja klavikordi) saab häälestada nii, et mängimine igas võtmes muutub praktiliseks — ehk et temperament võimaldab modulatsiooni ja mitmekesist tonaalsust.
Klavessiini roll ansamblis oli mitmekesine: solistina rõhutati ornamentikat ja polifoonilist selgust; continuo‑osana toetas pill harmoonilist raamistikku ning aitas luua rütmilist ja harmoonilist stabiilsust. Barokiajastu esituses olid olulised ka mängutihedus, ornamentide stiil ja improvisatsiooniline regestrite valik.
Mõned praktilised märkused tänapäevaks
Tänapäeval ehitatakse nii rekonstruktsioone ajaloolistest tüüpidest kui ka moodsamaid instrumente, mis kasutavad traditsioonilisi materjale ja tehnikaid. Interpretatsioonis on tähtis mõista ajaloolist konteksti — häälestus, ornamentika ja registrite kasutus — et saavutada autentsusele lähedane kõla. Klavessiin pakub ainulaadset selgust ja tekstuurilist ilu, mida barokkmuusika kirjeldustes sageli otsitakse.
