Richard Wagner: saksa ooperihelilooja — ooperid, Bayreuth ja pärand

Varasemad aastad

Ta õppis Leipzigi Ülikoolis, kuigi teda ei lubatud täieõiguslikuks üliõpilaseks, sest tal puudus nõuetekohane kooliharidus. Kuigi ta elas metsikut elu, töötas ta kõvasti oma muusika kallal. Ta uuris Beethoveni keelpillikvartettide ja sümfooniate partituurid ning kirjutas omaenda sümfoonia, mida esitati 1833. aastal kuulsas Leipzigi Gewandhausis. Würzburgis kirjutas ta oma esimese ooperi "Die Feen". Ta sai rändooperiteatri dirigendiks ja armus ühte lauljatarist Minna Planerisse, kellega ta 1836. aastal abiellus. Tema teine ooper "Das Liebesverbot", mis põhineb Shakespeare'i näidendil "Mõõt", oli läbikukkumine.

Wagnerile on alati meeldinud raha kulutada ja ta avastas peagi, et on paljudele inimestele raha võlgu, nii et ta läks Pariisi, kus ta elas kolm aastat. Seal ei olnud ta üldse edukas, ükski prantsuse muusikainimene ei tundnud tema vastu huvi ja ta oli väga vaene. Siiski suutis ta 1841. aastal kirjutada ooperi "Rienzi", millele järgnes peagi "Der fliegendeHolländer", mis on ooperisõprade lemmik tänaseni. Seda mängiti esmakordselt 1843. aastal Dresdenis. Publikule ei meeldinud see eriti, sest nad olid harjunud ooperitega nagu Rienzi, mis olid kirjutatud vanaviisi. Wagnerile anti Dresdeni õukonna ooperihelilooja ametikoht. Ta jäi sinna kuni 1849. aastani. Selle aja jooksul töötas ta kõvasti selle nimel, et muuta ooperietendused paremaks, parandada orkestrit ja koolitada lauljaid. 1845. aastal kirjutas ta veel ühe suure ooperi, Tannhäuseri. Inimesed hakkasid järk-järgult aru saama, kuidas Wagneri muusika jutustab loo draamat. Pärast seda olid kõik tema ooperid suur edu, kuigi alati jäid mõned inimesed, kes tema muusikat vihkasid, näiteks muusikakriitik Eduard Hanslick.

Aastaid eksiilis

1848. aastal lõpetas ta "Lohengrini" valmimise, kuid seda ei esitatud, sest ta toetas 1848. aasta revolutsioone Saksa riikides, osaledes meeleavaldustel. Kuigi ta osales võitlustes, kavatseti ta arreteerida, nii et Franz Liszt aitas tal põgeneda Šveitsi. Ta elas Zürichis kuni 1858. aastani. Seal kirjutas ta muusikat, dirigeeris ja luges lugusid norra mütoloogiast. Ta hakkas mõtlema nende lugude kohta ooperi kirjutamise peale. See oli midagi, mille lõpuleviimiseks kulus tal üle 25 aasta. Neist pidid saama neli ooperit, mis on tuntud kui "Nibelungi sõrmus" (Der Ring des Nibelung) ja mis koos jutustavad ühe pika loo. Neli ooperit, mis moodustavad selle kuulsa Ringi tsükli, on Das Rheingold, Die Walküür, Siegfried ja Götterdämmerung. Tolleaegse Saksamaa poliitilise olukorra tõttu ootas Wagner sotsialistliku riigi teket. Ringi tsükli ooperid olid uut tüüpi muusikadraama (mida Wagner nimetas lihtsalt "draamaks"). Neid oopereid võib vaadelda kui uut tüüpi maailma kirjeldust, kus inimesed on vabad. Muusikas kasutati leitmotiivi (inglise keeles: "leading motive") ideed, kus muusikalised ideed esindavad karaktereid või emotsioone ning aitavad kaasa loo arengule ja mõistmisele.

1857. aastaks oli Wagner kirjutanud kaks esimest ooperit ning "Siegfriedi" esimese ja teise akti. Siegfriedi kolmas akt kirjutati aga alles aastaid hiljem, sest Wagner nägi, et sel ajal ei olnud sobivat ooperimaja, kus neid oopereid oleks võinud esitada. Ta armus naisesse nimega Mathilde Wesendonk, kelle abikaasa oli väga rikas. See afäär tõi kaasa lahkumineku tema naisest Minnast. Ta kirjutas ooperi õnnetust armastusest: Tristan und Isolde (Tristan ja Isolde).

Vahepeal kirjutas ta veel ühe ooperi: Die Meistersinger von Nürnberg (Nöörnbergi meistersinger). See on ainus Wagneri kirjutatud komöödia. See toimub keskaegses Saksamaal ja räägib lauluvõistlusest.

1864. aastaks oli Wagner taas kord võlgu. Ta põgenes Stuttgarti, et vältida vangistust (Saksamaa koosnes tol ajal veel paljudest väikestest riikidest, millest igaühel olid oma seadused). Siis tabas teda suur õnn. Baieri uus kuningas Ludwig II, kes oli alles 18-aastane, jumaldas Wagneri muusikat. Ta oli lugenud luuletust "Nibelungide sõrmusest" (Wagner oli kirjutanud sõnad, kuid ei olnud lõpetanud muusikat). Kuningas Ludwig kutsus Wagnerit Münchenis toimuvateks etendusteks "Ringi" tsükli lõpetamiseks. Ta andis talle elamispinna ja tema uusi oopereid esitati Münchenis: Tristan ja Isolde 1865, Die Meistersinger von Nűrnberg 1868, Das Rheingold 1869 ja Die Walkűre 1870. Münchenis oli plaanis ehitada uus ooperimaja, kuid seda ei ehitatud kunagi, sest inimesed olid Wagneri peale vihased, kuna ta oli võlgu, kuigi tal oli kuninga poolt palju raha. Teine asi, mis inimestele ei meeldinud, oli see, et ta armus tema oopereid dirigeerinud mehe, Hans von Bülowi, naisesse. Tema nimi oli Cosima. Tema isa oli helilooja Franz Liszt, kes ei olnud Cosima emaga abielus. Wagner oli Münchenist lahkunud juba 1865. aastal, kuid kuningas toetas teda endiselt, võimaldades tal elada suures majas nimega Triebschen Luzerni järve ääres. Cosima lahutas von Bülowist 1870. aastal ja abiellus Wagneriga samal aastal.

Bayreuth ja Wahnfried

Nüüdseks töötas Wagner taas kõvasti "Ringi" tsükli kallal. Ta oli lubanud kuningale, et neli ooperit esitatakse Münchenis, kui need valmivad, kuid ta mõistis, et selleks on vaja erilise ooperimaja olemasolu. Nii projekteeris ta oma ooperimaja ja lasi selle Bayreuthi linna ehitada. Ta veetis palju aega reisides ja dirigeerides, et koguda raha selle tohutu projekti jaoks. Kuningas Ludwig andis talle ka palju raha ja Bayreuthi uue kauni maja, mida Wagner nimetas Wahnfriediks (maja nimi tähendab midagi sellist nagu: rahu hullust maailmast). Lõpuks esitati 1876. aasta augustis uues ooperimajas (Bayreuth Festspielhaus) nelja ooperi täielik tsükkel. Esimest korda esitati tsükli kolmandat ja neljandat ooperit, Siegfriedi ja Götterdämmerungi.

Wagner veetis oma ülejäänud elu Wahnfriedis. Mõnikord ta reisis. Ta käis Londonis ja tegi mitu reisi Itaaliasse. Ta kirjutas oma viimase ooperi "Parsifal", millel on peaaegu religioosne tunnetus. Lugu on seotud legendidega kuningas Arturist ja Pühast Graalist. Wagner dikteeris oma memuaarid oma naisele. Tema autobiograafia kannab pealkirja Mein Leben (Minu elu). Ta suri südameinfarkti, kui ta viibis Veneetsias. Ta maeti Wahnfriedi maa-alale.

Wagneril oli tohutu mõju muusika arengule. Paljud heliloojad jäljendasid tema harmooniaid või lasid end neist mõjutada. 20. sajandi alguseks olid mõned heliloojad, nagu Arnold Schönberg, läinud veelgi kaugemale, tehes üha keerulisemaid harmooniaid, ja heliloojad pidid leidma uusi kompositsiooniviise.

Wagner tegi oma orkestrid palju suuremaks kui tavaliselt. Näiteks puupuhkpillide puhul on vaja igast pillist neli (neli flööti, neli oboed jne.), lisaks on olemas sellised lisainstrumendid nagu bassklarnet ja Wagneri tuubad. Tema ideed muusikadraamast olid väga olulised. Tema muusika aitab draamat jutustada, sest see areneb kogu aeg, nagu muusika sümfoonias.

Wagner oli antisemiit. Wagneri kirjutised juutide kohta, sealhulgas "Juutlus muusikas", vastasid mõnele Saksamaal 19. sajandil valitsenud antisemiitlikule mõtteviisile. Avaldatud essee ründab kahte juudi heliloojat ja juute üldiselt.

Wagner suri ammu enne natside tekkimist. Wagneri lesk ja pärijad sõlmisid otsesed poliitilised sidemed natsidega. Nende tegevus juudi kunstnike alavääristamiseks ja osalemine antisemeetilistes organisatsioonides pärast 1914. aastat aitas valmistada ette pinnast juudi kunstnike riiklikult organiseeritud väljasaatmiseks pärast 1933. aastat.

Kui Hitler 1930. aastatel võimule tuli, meeldis talle Wagneri muusika ja ta arvas, et see on midagi tüüpiliselt sakslastele omast. Wagneri ideed "Die Meistersinger von Nűrnbergis" saksa kunsti kohta sobisid mõnele Hitleri mõtetele. Pärast sõda peeti muusikat ekslikult millekski natside omaduseks. Wagner kirjutas asju, mis väljendasid vabalt oma vastumeelsust juudi heliloojate vastu, kuigi ta kiitis Felix Mendelssohni "Hebride'i overtuuri" eest. Wagneril olid ka mõned juudi sõbrad. Wagneri muusikat mängitakse Iisraelis väga harva. Daniel Barenboim vihastas inimesi Iisraelis, kui ta 2001. aastal Jeruusalemma festivalil Wagneri muusikat dirigeeris.