Tristan ja Isolde — Richard Wagneri ooper: ajalugu ja mõju
Tristan ja Isolde — Wagneri ooper: sügav ülevaade loo ajaloost, esiettekanne, harmoonia uuendus ja mõju romantilisele muusikale ning hilisematele heliloojatele.
Tristan ja Isolde (Tristan und Isolde) on Richard Wagneri ooper kolmes vaatuses. Nagu alati, kirjutas Wagner ooperi sõnad ise. Ta võttis kuulsa vana legendi, mille oli jutustanud saksa luuletaja Gottfried von Strassburg.
Wagner kirjutas ooperi aastatel 1857-1859. Esmakordselt kanti see ette 10. juunil 1865 Münchenis Hans von Bülowi dirigeerimisel. Paljud muusikud peavad seda 19. sajandi suurimaks ooperiks. Wagneri loo dramaatiline käsitlus avaldas suurt mõju paljude tolleaegsetele heliloojatele. Tema harmoonia oli ka äärmiselt oluline areng romantilise muusika keeles. See ei meeldinud kõigile. Eelkõige ütles muusikakriitik Eduard Hanslick, et ta ei saanud sellest aru.
Süžee lühidalt
Ooper põhineb keskaegsel legendil: rüütel Tristan toob tagasi haavatud Isolde'i, Iiri kuninganna tütart, kelle ta peab saatma oma isandale, Cornwalli kuningale Markele. Teel juhtub, et Tristan ja Isolde joovad eksitavalt armurohtu, mis tekitab nende vahel võimsa ja keelatud armastuse. Armastus on nii tugev, et see seab ohtu truuduse, au ja valitseja positsiooni; lõpuks viibki lugu traagilise lahenduseni. Tristani ja Isolde’i teema sisaldab keskaja ja renessansi armastusromaani elemente: romaane, rüütlielu ja õukondliku armastuse konflikte.
Muusikalised uuendused ja iseloom
Wagner kasutas ooperis omapärast struktuuri: traditsioonilisi ariasid peaaegu ei ole, muusika voolab pidevalt edasi — see on näide tema ideest “endless melody” ehk lõputust meloodiast. Orkester ei ole pelgalt saatja, vaid kannab jutustust, tundeid ja motiive (leitmotive) kogu teose vältel.
Tristani harmoonia on ooperi kõige tuntum uuendus. Avapõimikus kõlab nii‑öelda „Tristan’i akord“ — erootiline, ebastabiilne ja teadlikult mittetäielikult lahendatud helikombinatsioon, mis viib kuulaja ootusesse ja eesriide tagant tulevasse emotsiooni. See kromaatiline harmoonia nihutas piire tonaalsuse mõistmisel ja mõjutas otseselt hilisromantilisi ning 20. sajandi heliloojaid.
Heliloominguline ja kultuuriline mõju
Ooperi mõju on olnud suur: selle kromaatika ja harmooniliste lahenduste otsesed või kaudsed jäljed leiame Gustav Mahlerist, Richard Straussist, Claude Debussyst kuni Arnold Schönbergi ja teiste modernistideni. Tristani harmooniline keelekasutus aitas kujundada teid, mis viisid tonaalsuse kriisini ja lõpuks uute helikeelte (sh atonaalsuse) tekkimiseni.
Samuti mõjutas teos draama ja muusika seost — orkestri rolli, dramaturgilist pidevust ja rollijoonte psühholoogilist sügavust hakati pärast Wagnerit teistsuguselt käsitlema. See on põhjus, miks paljud teavad Richard Wagneri nime läbi just Tristan ja Isolde.
Vokaalsed ja lavalised nõudmised
Ooper nõuab väga tugevaid lauljaid ja suurt orkestrit. Peaosad — Tristan (dramatic tenor), Isolde (spinto / dramatisch soprano), Marke (bariton), Kurwenal (bariton) ja Brangäne (mezzosopran) — on emotsionaalselt ja tehniliselt kurnavad, eeldades suurt vastupidavust ning võimet hoida pikki jooni ja intensiivset kõla. Lavastuslikult on tegu intiimse, kuid samas monumentaalse teosega, mille interpreteerimine nõuab teravat dramaturgilist arusaamist.
Vastuvõtt ja tänapäev
Esietendusel 1865. aastal tekitas ooper nii imetlust kui ka teravat kriitikat; vastuvõtt peegeldas tolleaegseid muusikalisi ja ideoloogilisi erimeelsusi. Tänapäeval kuulub Tristan ja Isolde ooperirepertuaari tippteoste hulka — seda lavastatakse regulaarselt maailma suurimates ooperimajades ja salvestatakse rohketes versioonides.
Miks teos on tähtis
- See tähistab olulist sammu harmoonia ja tonaalsuse arengus.
- See näitas, kuidas orkester võib jutustada lugusid ja väljendada psühholoogiat samavõrd kui vokaalid.
- Tristani ja Isolde’ i kujundid — keelatud armastus, surm ja lunastus — on mõjutanud nii kirjandust, kunsti kui ka filosoofiat.
Kokkuvõtlikult on Tristan ja Isolde nii muusikalise uuenduse kui ka dramaatilise intensiivsuse näide, mis on jätnud sügava jälje nii 19. kui ka 20. sajandi kunstilukku ja teatriarengusse.
Ooperi lugu
I akt
Iiri printsess Isolde ja tema teenija Brangaene on Tristani laeval, mis viiakse Cornwallis asuva kuningas Marke'i maadele, kus Isolde on kavas kuningaga abielluda. Ooper algab noore meremehe lauluga "metsikust iiri neiust". Isolde arvab, et ta laulab temast. Ta on raevus ja soovib, et meri tõuseks ja uputaks laeva, tappes kõik pardalolijad. Eriti vihane on ta Tristanile, rüütlile, kes teda kuninga juurde viib. Ta palub oma teenijal Tristanit kutsuda, kuid too ei tule, sest tema juhib laeva. Tema käsilane Kurwenal räägib Brangaene'iga pahaselt, tuletades talle meelde, et Isolde eelmine kihlatu Morold tapeti Tristani poolt ja tema pea saadeti tagasi Iirimaale.
Brangaene pöördub tagasi Isolde juurde, et rääkida talle sellest, mida räägiti. Isolde jutustab talle kurvalt, kuidas pärast Moroldi surma toodi tema juurde mees nimega Tantris, sest ta oli raskelt vigastatud, ja et ta tegi ta oma tervendamisvõime abil terveks. Siis aga sai ta teada, et mehe tegelik nimi oli Tristan. Ta oli Iirimaa suurim vaenlane ja ta oli mees, kes oli Moroldi tapnud. Isolde oli püüdnud teda mõõgaga tappa, kuid kui Tristan oli talle silma vaadanud, oli tema süda saanud täis armastust ja ta oli mõõga maha lasknud. Tristanil oli lubatud tagasi Cornwalli minna. Nüüd aga tundus, et ta oli oma onule, kuningas Marke'ile, kõik ilusast Isolde'st rääkinud ja tulnud teda kätte saama, et tema onu saaks temaga abielluda. Brangaene üritab Isoldele selgeks teha, et Tristan teeb auväärset asja, et teda Iirimaa kuningannaks teha, kuid Isolde ei kuula teda. Ta on raevus ja tahab, et ta jooks nõiutäit, mis oli ema poolt mõeldud kuningas Markele ja Isoldele armastusjoogiks, kuid Tristanile tähendaks see surma.
Nüüd ilmub Kurwenal ja ütleb, et Tristan on ikkagi nõus Isolde'iga kohtuma. Kui ta saabub, ütleb Isolde talle, et ta teab nüüd, et ta oli Tantris ja et ta on talle elu võlgu. Tristan nõustub jooma joogi, mille on nüüd valmistanud Brangaene, kuigi ta teab, et see võib teda tappa. Kui ta joob, röövib Isolde temalt ülejäänud joogi ja joob seda ise. Nad mõlemad usuvad, et nad surevad peagi, ja tunnistavad teineteisele oma armastust. Kurwenal tuleb ja ütleb, et kuningas Marke on saabumas. Isolde küsib Brangaene'ilt, millist jooki ta valmistas, ja saab teada, et see ei olnud surmamürk, vaid armastusjook. Väljas tervitavad meremehed kuningas Marke'i saabumist.
II akt
Rühm on öösel jahil. Kuningas Marke'i loss on tühi, välja arvatud Isolde ja Brangaene, kes seisavad süüdatud tõrviku juures. Isolde arvab pidevalt, et jahisarved on piisavalt kaugel, et ta saaks tuled kustutada, andes Tristanile märku, et ta ühineks temaga. Brangaene hoiatab Isolde'i, et üks kuningas Marke'i rüütlitest, Melot, on näinud, kuidas Tristan ja Isolde üksteist armastavalt vaatavad. Isolde aga arvab, et Melot on Tristani parim sõber, ja kuna ta tahab meeleheitlikult Tristanit näha, kustutab ta leegid. Brangaene läheb lossimüüride juurde, et Tristani saabumisel valvata.
Tristan ja Isolde võivad nüüd öelda teineteisele, et nad on hullult armunud. Nad ei märka, et öö on lõppemas, ja Melot viib Marke, et leida kaks armastajat teineteise süles. Marke on meeleheitlikult kurb, sest Tristan on petetud ja ka seetõttu, et ta ise oli hakanud Isolde'i armastama.
Tristan küsib nüüd Isolde'lt, kas ta järgneb talle taas öösel, ja Isolde nõustub. Melot ja Tristan kaklevad, kuid siis viskab Tristan oma mõõga kõrvale ja saab Melotilt tõsise haavata.
III akt
Kurwenal on toonud Tristani koju oma lossi Kareolisse Bretagne'is. Üks karjane mängib oma torupillidel kurba lugu ja küsib, kas Tristan on ärkvel. Kurwenal ütleb, et ainult Isolde saabumine võib Tristanit päästa. Karjane ütleb, et ta valvab ja mängib rõõmsat pillilugu, et tähistada mis tahes laeva saabumist. Tristan ärkab nüüd üles ja on kurb, et on päevavalge. Tema kurbus muutub rõõmuks, kui Kurwenal ütleb talle, et Isolde on tulemas. Ta küsib, kas tema laev on silmapiiril, kuid kuuldub ainult karjase kurblik laul.
Tristan vajub taas tagasi. Talle meenub, et see karjase laul on see, mida ta oli kuulnud, kui ta isa ja seejärel ema suri. Ta variseb kokku. Nüüd piibutab karjane Isolde laeva saabumist ja kui Kurwenal talle vastu tormab, rebib Tristan oma põnevuses sidemeid oma haavadelt. Kui Isolde saabub tema juurde, sureb Tristan tema nime lausudes.
Isolde variseb tema kõrval kokku, kui teatatakse teise laeva ilmumisest. Kurwenal näeb Melot, Marke ja Brangaene saabumist ja ründab raevukalt Melotit, sest too oli tapnud Tristani. Võitluses saavad nii Melot kui ka Kurwenal surma. Marke ja Brangaene jõuavad lõpuks Tristani ja Isolde juurde. Marke on kohutavalt kurb. Ta seletab, et on kuulnud Brangaene'ilt armastusannetest ja et ta oli tulnud, sest ta oli otsustanud, et Tristan ja Isolde peaksid ühinema. Isolde näib ärkavat, kuid viimases aarias, milles ta kirjeldab oma nägemust Tristanist, kes on taas üles tõusnud ("Liebestod"), sureb leinast.
Tristan ja Isolde, mille autor on Ferdinand Leeke
Tristan akord
Kõige esimene akord selles teoses on väga kuulus. See on saanud tuntuks kui Tristani akord. Kuigi seda oli kasutatud ka varem, oli see viis, kuidas Wagner seda siin kasutas, üsna uus. See muudab harmoonia väga ähmaseks ja kuulaja ei tea paljude taktide jooksul, millises võtmes muusika on. See tekitab palju pinget. Ooperis on veel palju teisi selliseid hetki. Pinge kestab läbi kogu ooperi. Lugu räägib pingest, mis saab lõppeda ainult surma kaudu.
Prelüüd ja Liebestod
Prelüüd ja Liebestod on Wagneri poolt arranžeeritud kontsertversioon ovastuurist ja Isolde 3. akti aariast, mida esitati esmakordselt 1862. aastal, enne ooperi esietendust 1865. aastal. Liebestodi võib esitada kas puhtalt orkestriversioonis või sopraniga, kes laulab Isolde nägemust Tristanist, kes on taas ellu äratatud.
Küsimused ja vastused
K: Kes kirjutas ooperi "Tristan ja Isolde" sõnad?
V: Wagner kirjutas ooperi sõnad ise.
K: Kellelt võttis Wagner oma ooperi jaoks kuulsa vana legendi?
V: Wagner võttis kuulsa vana legendi saksa luuletajalt Gottfried von Strassburgilt.
K: Millal kirjutas Wagner ooperi "Tristan ja Isolde"?
V: Wagner komponeeris ooperi aastatel 1857-1859.
K: Millal ja kus ooperit "Tristan ja Isolde" esmakordselt esitati?
V: Ooperit "Tristan ja Isolde" mängiti esmakordselt Münchenis 10. juunil 1865, dirigent oli Hans von Bülow.
K: Milline on Tristan ja Isolde tähendus muusikamaailmas?
V: Paljud muusikud peavad "Tristan ja Isolde" 19. sajandi suurimaks ooperiks ning Wagneri dramaatiline käsitlus sellest loost avaldas tohutut mõju paljudele tolleaegsetele heliloojatele. Tema harmoonia oli ka äärmiselt oluline areng romantilise muusika keeles.
K: Kas ooper "Tristan ja Isolde" meeldis kõigile?
V: Ei, see ei meeldinud kõigile. Eelkõige ütles muusikakriitik Eduard Hanslick, et ta ei saanud sellest aru.
K: Millest räägib "Tristan ja Isolde" lugu ja millised teemad selles esinevad?
V: "Tristan ja Isolde" on üks keskaja ja renessansiaja suuri romaane. Seda lugu on jutustanud mitu luuletajat, kes kõik jutustasid seda veidi erinevalt. Rüütlielu ja õukondliku armastuse teemad on alati olemas.
Otsige