Avamäng
Overtuur on muusikapala, mida orkester mängib ooperi või balleti alguses. Sõna tuleneb prantsuse keele sõnast "avamine", sest see "avab" etenduse.
Overtüüridel on tavaliselt meloodiad, mis kõlavad ooperi või balleti ajal. Sel viisil valmistab see publikut ette selleks, mis tuleb.
Paljud 18. sajandi overtuurid olid lihtsalt taustamuusika, et äratada publiku tähelepanu (etenduste ajal vesteldi). Mõned heliloojad, nagu Gioacchino Rossini (1792-1868), kasutasid sama overtuure ikka ja jälle oma järgmiste ooperite jaoks või muutsid sellest lihtsalt tükke.
Heliloojad nagu Christoph Willibald Gluck ja hiljem Richard Wagner (1813-1883) olid väga hoolikad, et overtuur oleks dramaatiline algus, mis valmistab publikut loo toimumiseks ette. Wagner nimetas oma overtuure sageli "Vorspiel" (eelmäng).
Mitte kõik heliloojad ei kirjutanud oma ooperitele overtuure. Giuseppe Verdi (1813-1901) ja Giacomo Puccini (1858-1924) lähevad sageli otse esimesse vaatesse või on neil ainult väga lühike eelmäng.
19. sajandil kirjutasid paljud romantilised heliloojad kontsertoverteesid. Need teosed ei kuulunud ühegi ooperi või balleti juurde, need kirjutati lihtsalt selleks, et neid saaks kuulata kontsertidel. Sageli oli neil kirjeldav pealkiri, sest nad jutustasid mingit lugu, nt Felix Mendelssohn (1809-1847) kirjutas overtuuri "Fingali koobas", mis kirjeldab mere tulekut koopasse Sisemiseebriidide saartel. Mõnikord olid need kirjeldavad teosed palju pikemad kui overtuur (mis on tavaliselt vaid paariminutiline), mistõttu neid nimetati ka tondipoeemideks.
Overtuure mängitakse tavaliselt sonaadina.
Küsimused ja vastused
K: Mis on avantüür?
V: Overtuur on muusikapala, mida orkester mängib ooperi või balleti alguses. Sõna tuleneb prantsuse keele sõnast "avamine", sest see "avab" etenduse. Overtuurid sisaldavad tavaliselt ooperi või balleti ajal kõlavaid lugusid, mida kasutatakse selleks, et valmistada publikut ette järgnevaks.
K: Kuidas kasutasid heliloojad 18. sajandil overtuure?
V: 18. sajandil olid paljud overtuurid lihtsalt taustamuusika, et äratada publiku tähelepanu (etenduste ajal tavatsesid inimesed jutustada). Mõned heliloojad, nagu Gioacchino Rossini (1792-1868), kasutasid sama overtuure ikka ja jälle oma järgmiste ooperite jaoks või muutsid sellest lihtsalt tükke.
K: Kuidas suhtusid mõned hilisemad heliloojad overtuuride kirjutamisse?
V: Heliloojad nagu Christoph Willibald Gluck ja hiljem Richard Wagner (1813-1883) olid väga hoolikad, et overtuur oleks dramaatiline algus, mis valmistab publikut loo toimumiseks ette. Wagner nimetas oma overtuure sageli "Vorspiel" (eelmäng).
K: Kas kõik heliloojad kirjutasid overtuure?
V: Mitte kõik heliloojad ei kirjutanud oma ooperitele overtuure. Giuseppe Verdi (1813-1901) ja Giacomo Puccini (1858-1924) lähevad sageli otse esimesse vaatesse või on neil ainult väga lühike eelmäng.
Küsimus: Milliseid teoseid kirjutasid romantilised heliloojad 19. sajandil?
V: 19. sajandil kirjutasid paljud romantilised heliloojad kontsert-overteesid. Need teosed ei kuulunud ühegi ooperi või balleti juurde, need kirjutati lihtsalt selleks, et neid saaks kuulata kontsertidel. Neil oli sageli kirjeldav pealkiri, sest nad jutustasid mingit lugu, näiteks Felix Mendelssohn (1809-1847) kirjutas overtuuri "Fingali koobas", mis kirjeldab mere sattumist koopasse Sisemiseebriidide saartel. Mõnikord olid need kirjeldavad teosed palju pikemad kui tavaline overtuure, nii et neid nimetati hoopis tondipoeemideks.
Küsimus: Millises vormis on enamik overtuure?
V: Enamik overtuure mängitakse tavaliselt sonaatvormis.
