Sümfooniline luuletus (tondipoeem): määratlus, ajalugu ja tuntud näited

Sümfooniline luuletus (tondipoeem): põhjalik ülevaade määratlusest, romantilisest ajaloost ja tuntud näidetest (Liszt, Strauss, Debussy jt) — programmilise muusika tutvustus.

Sümfooniline luuletus ehk tondipoeem on orkestriteos, millel on muusikaväline idee või jutustus: see võib kirjeldada lugu, luuletust, maali või mõnda muud ei-muusikalist teemat. Sümfooniline luuletus kuulub programmilise muusika hulka — muusika võtab kuulajale vastu vihjeid ja kujundeid väljaspool puhtalt helilist maailma.

Määratlus ja vorm

Tavaliselt on sümfooniline luuletus üheosaline ja kestus jääb sageli 10–30 minuti vahele, kuid leidub ka palju pikemaid näiteid. Vormilt on see vaba: sisu määrab muusika voolu, kujundite kordumist ja läbimängu ning tihti kasutatakse teemade muundamist (thematic transformation) ja orkestri värvust eri stseenide eristamiseks. Kuigi mõnikord sarnaneb pikkade tondipoeemide ülesehitus sümfooniatele, jääb rõhk tavaliselt programmilisele jutustusele ja helilisele kujutlusele, mitte rangele neljaosalisusele.

Ajalooline taust

Sümfoonilised luuletused saavutasid suurema tähenduse 19. sajandil, romantismi ajastul, kui heliloojad otsisid muusikas uusi võimalusi kirjeldamaks loodust, mütoloogiat, ajalugu ja kirjandust. Idee ei tekkinud tühjalt kohal: seda võib tajuda juba Beethoveni overtuaarides, mis sageli jutustasid loo mõnest ooperist või näidendist, mida kavatseti esitada. Järgnesid heliloojad, kes hakkasid kirjutama iseseisvaid overtüüre ja orkestriteoseid, mis kõnelesid otse kuulajale ilma lavateatraalse seoseta — näiteks Felix Mendelssohn, kelle Fingali koobas (1832) kujutab merekärast rünnakut Šoti Hebriidide kaljudele.

Liszt ja tondipoeemi kujunemine

Franz Liszt andis vormile selge nime ja teoreetilise aluse, nimetades oma orkestriteoseid Symphonische Dichtungiks. Ta kirjutas kaksteist sellist teost ning rõhutas ideed, et muusika võib areneda vabas, narratiivses vormis sarnaselt sümfooniale, ent säilitades üheosalise ülesehituse ja programmilise lähtepunkti. Näide on Mazeppa (1851), kus Liszt püüab muusikaga edasi anda Victor Hugo luuletuse karmi ja draamaküllase loo metsikust hobusest ja mehe kannatustest, kuni ukrainlaste sekkumiseni.

Tunnustatud heliloojad ja näited

Romantilise perioodi ja sellele järgnenud ajastute heliloojad kasutasid tondipoeemivormi erinevalt, rõhutades kas narratiivi, meeleolu või helivärvust. Mõned tuntud autorid ja nende tuntud programmilised orkestriteosed:

• Richard Straussi tondipoeemi "Also sprach Zarathustra" (1895-1896), mille algus sai eriti kuulsaks tänu filmile "2001: Kosmoselugu";
• Sergei Rahmaninov — näiteks The Isle of the Dead (sageli tõlgitud “Surma saar”) on tuntud programmiline orkestriteos;
• Modest Mussorgski — Night on Bald Mountain on üks kuulsamaid tumeda meeleolu ja rahvuselemendiga tondipoeemidest;
• Camille Saint-Saëns — teosed nagu Danse macabre illustreerivad programmilist lähenemist ja orkestri värvikust;
• Claude Debussy — näiteks Prélude à l'après-midi d'un faune on küll impressionistlikum, kuid väga tihti käsitletakse seda programmilise orkestritööna;
• Jean Sibelius — teosed nagu The Swan of Tuonela ja En saga näitavad Põhjamaade atmosfääri ja narratiivset haaret;
• Bedřich Smetana — orkestriteoseteosete tsükkel Má vlast, eriti osa Vltava (Moldau), kirjeldab jõge ja kodumaa kujutlusi;
• Antonín Dvořák, Pjotr Tšaikovski ja César Franck — need heliloojad kasutasid samuti programmilisi elemente orkestrimuusikas ja on kirjutanud teoseid, mida vahel liigitatakse tondipoeemideks või programmatiivseteks orkestrilugudeks.

Iseloomulikud tunnused ja mõju

Tondipoeemid rõhutavad järgmisi omadusi:

• üheosaline, vaba vorm;
• selge programmiline idee või narratiiv (sagedasti lisatud tekstiline selgitus ehk programmiline märkustekst);
• temaatiline muundamine ja motiivide areng, mis peegeldavad loo sündmusi või emotsioone;
• orkestri värvuse ja dünaamilise kontrasti kasutamine stseenide eristamiseks;
• tihe side kirjanduse, maali, ajaloosündmuse või looduskujundiga.

Sümfooniline luuletus mõjutas tugevalt ka filmimuusikat: orkestratsioonilikud võtted, meeleolu kujundamine ja teemade muutumine narratiivi teenistuses on nüüd tavapärased ka kinos.

Järeldus

Sümfooniline luuletus ehk tondipoeem on paindlik ja kujutlusvõimeline orkestrivorm, mis võimaldab heliloojatel viia kuulaja otse kirjeldatud maailma — olgu selleks loodus, mütoloogia, kirjanduslik lugu või isiklik kujutluspilt. Kuigi selle populaarsus tipnes 19. sajandi lõpus, elab vorm edasi nii klassikalises repertuaaris kui ka kaasaegses programmilises muusikas ja filmimuusikas.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sümfooniline luuletus?

K: Millal olid sümfoonilised luuletused populaarsed?

K: Kes oli see helilooja, kes tegi sümfoonilisest luuletusest olulise muusikavormi?

K: Millised on mõned näited kuulsatest sümfoonilistest luuletustest?

K: Kui kaua kestab enamik sümfoonilisi luuletusi?

K: Mis inspireeris Beethoveni overtuure?

K: Mida kirjeldab Fingali koobas?

Otsing