Victor Hugo

Life

Victor Hugo oli Joseph Léopold Sigisbert Hugo (1773-1828) ja Sophie Trébuchet (1772-1821) poeg. Tal oli kaks vanemat venda Abel Joseph Hugo (1798-1855) ja Eugène Hugo (1800-1837). Ta sündis 1802. aastal Besançonis (Doubs'i departemangus). Hugo elas suurema osa oma elust Prantsusmaal. Napoleon III valitsemise ajal läks ta eksiili. Aastal 1851 elas ta Belgias, Brüsselis. 1852. aastal kolis ta Jersey'sse. Ta jäi sinna kuni 1855. aastani, mil ta läks Guernseyle elama kuni 1870. aastani. Ta elas seal uuesti 1872-1873. Alates 1859. aastast oli ta vabatahtlikult eksiilis.

Hugo varajases lapsepõlves toimusid mõned suured sündmused. Mõned aastad enne tema sündi kukutati Bourbonide dünastia Prantsuse revolutsiooni ajal. Esimene vabariik tõusis ja langes ning esimene Prantsuse impeerium tõusis Napoléon Bonaparte all. Napoléon sai keisriks kaks aastat pärast Hugo sündi. Bourbonide monarhia taastati, kui Hugo oli 17-aastane. Tema vanematel olid erinevad poliitilised ja religioossed vaated. Hugo isa oli ohvitser. Ta oli Napoléoni armees väga kõrgel positsioonil. Ta oli ateistlik vabariiklane ja pidas Napoléoni kangelaseks. Tema ema oli äärmuslik katoliiklik rojalist. Kuna Hugo isa oli ohvitser, kolis pere sageli ümber. Victor Hugo õppis nendel reisidel palju. Ta viibis Napolis ja Roomas kuus kuud, enne kui ta tagasi Pariisi läks. Ta oli sel ajal vaid viieaastane, kuid mäletas seda reisi hästi.

Tema ema Sophie läks Itaaliasse koos oma abikaasaga, kes oli Napoli lähedal asuva provintsi kuberner. Nad läksid ka Hispaaniasse, kus Joosep valitses kolme Hispaania provintsi. Sophie lahutas end 1803. aastal ajutiselt oma abikaasast, sest elu oli raske. Ta asus elama Pariisi. See tähendas, et ta domineeris Hugo hariduses. Seetõttu on Hugo varajases loomingus, peamiselt luules, näha, et ta ülistab monarhismi ja usku. 1848. aasta revolutsioon pani Hugo mässama oma katoliikliku rojalistliku kasvatuse vastu. Pärast seda revolutsiooni eelistas ta vabariiklust ja vabameelsust.

Noorena armus Victor Hugo. Ta kihlus salaja oma lapsepõlvesõbranna Adèle Foucheriga (1803-1868), vastu ema tahtmist.

Ta abiellus Adèle'iga 1822. aastal, pärast ema surma 1821. aastal. Nende esimene laps, Léopold (sündinud 1823), suri imikueas. Hugol oli veel neli last: Léopoldine (28. august 1824), Charles (4. november 1826), François-Victor (28. oktoober 1828) ja Adèle (24. august 1830). Hugo avaldas oma esimese romaani 1823. aastal (Han d'Islande). Tema teine ilmus kolm aastat hiljem (Bug-Jargal, 1826). Aastatel 1829-1840 avaldas ta veel viis luulekogu (Les Orientales, 1829; Les Feuilles d'automne, 1831; Les Chants du crépuscule, 1835; Les Voix intérieures, 1837; Les Rayons et les ombres, 1840). See aitas kaasa tema kui ühe oma aja suurima eleegilise ja lüürilise luuletaja mainele.

Tema vanima ja lemmik tütre Léopoldine'i surm tegi Hugo väga kurvaks. Ta suri 19-aastaselt 1843. aastal. See juhtus vaid lühikest aega pärast tema abiellumist. Ta uppus Villequier's Seine'isse. Tema rasked seelikud tõmbasid ta alla, kui paat ümber kukkus. Tema abikaasa suri, kui ta püüdis teda päästa. Sel ajal oli Victor Hugo koos oma armukesega Lõuna-Prantsusmaal reisil. Léopoldine'i surmast sai ta teada ajalehes, kui ta istus kohvikus. Ta kirjeldab oma šokki ja leina oma luuletuses À Villequier:

Pärast seda kirjutas ta palju luuletusi oma tütre elust ja surmast. Üks tema kuulsamaid luuletusi on ilmselt "Demain, dès l'aube". Selles luuletuses kirjeldab ta tütre haua külastamist.

Alfred Barbou illustratsioon "Notre Dame de Paris" originaalväljaandest (1831).

Kirjutised

Kuulus romantiline kirjanik François-René de Chateaubriand mõjutas Hugot 1800. aastate alguses. Kui Hugo oli noor, ütles ta, et ta oleks Chateaubriand ou rien ("Chateaubriand või mitte midagi"). Hugo kopeeris paljusid asju, mida Chateaubriand tegi. Esiteks kaitses ta romantismi asja. Seejärel tegeles ta poliitikaga ja toetas vabariiklust. Lõpuks sunniti ta oma poliitiliste vaadete tõttu pagendusse. Hugo kirglikkus ja ilukõne oma varajases loomingus tegid ta juba varases eas edukaks ja kuulsaks. Tema esimene luulekogu (Odes et poésies diverses) ilmus 1822. aastal. Sel ajal oli Hugo vaid kahekümneaastane. See tõi talle Louis XVIII-lt kuningliku pensioni (kuninga raha). Tema luuletusi imetleti, kuid alles tema järgmine, neli aastat hiljem, 1826. aastal ilmunud kogumik (Odes et Ballades) näitas, et Hugo on suur luuletaja.

Victor Hugo esimene küps ilukirjanduslik teos ilmus 1829. aastal. See peegeldas tema huvi ühiskonna vastu, mis ilmnes sagedamini tema hilisemates teostes. Teos "Le Dernier jour d'un condamné" ("Ühe süüdimõistetu viimane päev") avaldas suurt mõju hilisematele kirjanikele, nagu Albert Camus, Charles Dickens ja Fjodor Dostojevski. Claude Gueux ilmus 1834. aastal. See on dokumentaalne novell tegelikust mõrtsukast, kes oli Prantsusmaal hukatud. Hugo ise pidas seda eelkäijaks oma suurele sotsiaalset ebaõiglust käsitlevale teosele "Les Misérables". Kuid Hugo esimene edukas romaan Notre-Dame de Paris (Notre-Dame'i kääbus), mis ilmus 1831. aastal. See tõlgiti kiiresti teistesse keeltesse üle Euroopa. Üks romaani mõju oli see, et Pariisi elanikud panid restaureerima hooletusse jäetud Notre-Dame'i katedraali, mis meelitas ligi tuhandeid turiste, kes olid lugenud populaarset romaani. Samuti innustas raamat taas hindama renessansiaegseid ehitisi, mida hakati aktiivselt säilitama.

Hugo hakkas juba 1830. aastatel kavandama suurt romaani sotsiaalsest viletsusest ja ebaõiglusest, kuid Les Misérables'ile kulus 17 aastat, enne kui see valmis sai ja lõpuks 1862. aastal ilmus. Autor oli teravalt teadlik romaani kvaliteedist ja teose avaldamine läks kõrgeima pakkumise peale. Belgia kirjastusfirma Lacroix ja Verboeckhoven korraldas tolle aja kohta ebatavalise turunduskampaania, avaldades teose kohta pressiteateid tervelt kuus kuud enne ilmumist. Samuti avaldas ta esialgu ainult romaani esimese osa ("Fantine"), mis ilmus samaaegselt suuremates linnades. Raamatu eksemplarid müüdi välja mõne tunniga ja see avaldas tohutut mõju Prantsuse ühiskonnale. Kriitikud suhtusid romaani üldiselt vaenulikult; Taine leidis, et see on ebaaus, Barbey d'Aurevilly kurtis selle vulgaarsuse üle, Flaubert ei leidnud selles "ei tõde ega suurust", Goncourt'id kritiseerisid selle kunstlikkust ja Baudelaire - hoolimata soodsatest arvustustest ajalehtedes - taunis seda eraviisiliselt kui "maitsetut ja sobimatut". Les Misérables osutus masside seas piisavalt populaarseks, et selles esile toodud küsimused olid peagi Prantsuse Rahvusassamblee päevakorras. Tänapäeval on see romaan endiselt tema kõige püsivamalt populaarne teos. See on populaarne kogu maailmas, seda on adapteeritud filmi, televisiooni ja lavastuste jaoks.

Lühim kirjavahetus ajaloos on Hugo ja tema kirjastaja Hurst & Blackett vahel 1862. aastal. Väidetavalt oli Hugo puhkusel, kui "Les Misérables" (mis on üle 1200 lehekülje) ilmus. Ta saatis telegraafi teel oma kirjastajale ühe tähemärgilise sõnumi "?", kes vastas ühe "!".

Oma järgmises romaanis "Les Travailleurs de la Mer" ("Mere tööliste"), mis ilmus 1866. aastal, pöördus Hugo sotsiaalsetest ja poliitilistest teemadest eemale. Sellegipoolest võeti see raamat hästi vastu, võib-olla tänu "Les Misérablesi" varasemale edule. Hugo lugu inimese võitlusest mere ja selle sügavustes elavate olenditega, mis on pühendatud Kanalisaarele Guernsey, kus ta veetis viisteist aastat eksiilis, pani Pariisis aluse ebatavalisele trendile: kalmaarid. Alates kalmariroogadest ja -näitustest kuni kalmaarimütside ja -pidudeni paelusid Pariisi elanikud neid ebatavalisi mereolendeid.

Poliitiliste ja sotsiaalsete teemade juurde naasis Hugo oma järgmises romaanis "L'Homme Qui Rit" ("Mees, kes naerab"), mis ilmus 1869. aastal ja maalis kriitilise pildi aristokraatiast. See romaan ei olnud siiski sama edukas kui tema eelmised katsed ning Hugo ise hakkas kommenteerima kasvavat distantsi enda ja selliste kirjanduslike kaasaegsete nagu Flaubert ja Émile Zola vahel, kelle realistlikud ja naturalistlikud romaanid ületasid nüüd tema enda teoste populaarsust. Tema viimane romaan "Quatre-vingt-treize" ("Üheksakümmend kolm"), mis ilmus 1874. aastal, käsitles teemat, mida Hugo oli varem vältinud: Prantsuse revolutsiooni aegset hirmuvalitsust.

Émile Bayard'i "Cosette'i" portree "Kurjade raamatute" originaalväljaandest (1862).

Poliitiline elu ja pagendus

Pärast kolme ebaõnnestunud katset valiti Hugo 1841. aastal lõpuks Prantsuse Akadeemia liikmeks, mis kinnitas tema positsiooni prantsuse kunsti- ja kirjandusmaailmas. Rühm prantsuse õpetlasi, eriti Etienne de Jouy, võitles "romantilise arengu" vastu ja oli suutnud Victor Hugo valimist edasi lükata. Pärast seda hakkas ta üha enam osalema Prantsuse poliitikas. Kuningas Louis-Philippe tõstis ta 1841. aastal aadlikuks ja astus Prantsuse ülemkotta kui pair de France, kus ta võttis sõna surmanuhtluse ja sotsiaalse ebaõigluse vastu ning pooldas ajakirjandusvabadust ja Poola omavalitsust. Samas hakkas ta üha enam toetama vabariiklikku valitsemisvormi ning pärast 1848. aasta revolutsiooni ja teise vabariigi moodustamist valiti ta põhiseaduse ja seadusandliku kogu liikmeks.

Kui Louis Napoleon (Napoleon III) haaras 1851. aastal täieliku võimu ja kehtestas parlamendivastase põhiseaduse, kuulutas Hugo teda avalikult Prantsusmaa reeturiks. Ta asus ümber Brüsselisse, seejärel Jerseyle ja lõpuks asus oma perega elama Kanalisaarele Guernsey'sse Hauteville'i majja, kus ta elas paguluses kuni 1870. aastani.

Paguluses olles avaldas Hugo oma kuulsad poliitilised pamfletid Napoleon III vastu "Napoléon le Petit" ja "Histoire d'un crime". Pamfletid olid Prantsusmaal keelatud, kuid avaldasid seal siiski suurt mõju. Samuti kirjutas või avaldas ta Guernsey'l viibimise ajal mõned oma parimad teosed, sealhulgas "Kurjategijad" ja kolm laialdaselt kiidetud luulekogu (Les Châtiments, 1853; Les Contemplations, 1856; ja La Légende des siècles, 1859).

Ta veenis kuninganna Victoria valitsust säästma kuue terroristliku tegevuse eest süüdi mõistetud iirlase elu ning tema mõjuvõimu tõttu kaotati surmanuhtlus Genfi, Portugali ja Kolumbia põhiseadustest. Samuti oli ta palunud Benito Juarezil säästa hiljuti vangistatud Mehhiko keisrit Maximilian I, kuid tulutult.

Kuigi Napoleon III andis 1859. aastal kõigile poliitilistele pagulastele amnestia, keeldus Hugo sellest, sest see tähendas, et ta pidi vähendama oma kriitikat valitsuse suhtes. Alles pärast seda, kui Napoleon III langes võimult ja Kolmas Vabariik kuulutati välja, naasis Hugo lõpuks 1870. aastal oma kodumaale, kus ta valiti kohe Rahvusassambleesse ja senatisse.

Ta viibis 1870. aastal Pariisi piiramise ajal Preisimaa armee poolt, kus ta kuulsalt sõi Pariisi loomaaia poolt talle antud loomi. Kui piiramine jätkus ja toit muutus üha napimaks, kirjutas ta oma päevikusse, et ta oli sunnitud "sööma tundmatut".

Kuna ta tundis muret kunstnike õiguste ja autoriõiguste pärast, oli ta Rahvusvahelise Kirjanduse ja Kunstnike Liidu (Association Littéraire et Artistique Internationale) asutajaliige, mis viis Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni sõlmimiseni.

Jersey kaljude seas (1853-55)

Religioossed vaated

Selles jaotises ei ole ühtegi . Sa võid aidata Vikipeediat, leides häid allikaid ja lisades neid. (Jaanuar 2012)

Hugo religioossed vaated muutusid tema elu jooksul radikaalselt. Nooruses nimetas ta end katoliiklaseks ning tunnistas austust kirikuhierarhia ja -autoriteedi vastu. Sealt edasi muutus ta mittepraktiseerivaks katoliiklaseks ja väljendas üha enam katoliikavastaseid vaateid. Oma paguluse ajal tundis ta juhuslikku huvi spiritismi vastu (kus ta osales ka sekansse) ja hilisematel aastatel asus ta Voltaire'i poolt propageeritava ratsionalistliku deismi juurde. Üks rahvaloendaja küsis Hugolt 1872. aastal, kas ta on katoliiklane, ja ta vastas: "Ei, vabamõtleja".

Hugo ei kaotanud kunagi oma antipaatiat roomakatoliku kiriku vastu, mis oli suuresti tingitud sellest, et tema arvates oli kirik ükskõikne töölisklassi raskete olude suhtes monarhia rõhumise all; ja võib-olla ka sellest, et Hugo teos ilmus sageli paavsti "keelatud raamatute" nimekirjas (Hugo luges 740 rünnakut "Armastamatute" vastu katoliku ajakirjanduses). Oma poegade Charles'i ja François-Victori surma puhul nõudis ta, et nad maetaks ilma risti ja preestrita, ning tegi oma testamendis sama tingimuse ka enda surma ja matuste kohta. Kuigi Hugo uskus, et katoliku dogma on vananenud ja surev, ei rünnanud ta siiski kunagi otseselt institutsiooni ennast.

Hugo ratsionalismi võib leida sellistes luuletustes nagu "Torquemada" (1869, mis räägib usufanatismist), "Paavst" (1878, kirikuvastane), "Religioonid ja religioon" (1880, mis eitab kirikute kasulikkust) ning postuumselt avaldatud "Saatana ja Jumala lõpp" (1886 ja 1891, milles ta kujutab kristlust kui grippi ja ratsionalismi kui inglit).

Victor Hugo ja muusika

Kuigi Hugo paljude andide hulka ei kuulunud erakordne muusikaline võimekus, oli tal siiski suur mõju muusikamaailmale, sest tema teosed pakkusid 19. ja 20. sajandi heliloojatele lõputut inspiratsiooni. Hugo ise nautis eriti Glucki ja Weberi muusikat ning imetles väga Beethovenit, ning oma aja kohta üsna ebatavaliselt hindas ta kõrgelt ka varasemate sajandite heliloojate, näiteks Palestrina ja Monteverdi teoseid. Kaks 19. sajandi kuulsat muusikut olid Hugo sõbrad: Berlioz ja Liszt. Viimane mängis Hugo kodus Beethovenit ning Hugo naljatas ühes kirjas sõbrale, et tänu Liszti klaveritundidele õppis ta klaveril mängima üht lemmiklaulu - kuigi ainult ühe sõrmega! Hugo tegi koostööd ka helilooja Louise Bertiniga, kirjutades libreto tema 1836. aasta ooperi "La Esmeralda" jaoks, mis põhines Notre Dame'i kääbiku tegelaskujul. Kuigi ooper suleti erinevatel põhjustel varsti pärast viiendat etendust ja on tänapäeval vähe tuntud, on see viimasel ajal taaselustatud, nii Liszti klaveri- ja lauluversioonis 2007. aasta rahvusvahelisel festivalil "Victor Hugo et Égaux" kui ka orkestriversioonis, mida esitatakse 2008. aasta juulis festivalil "Le Festival de Radio France et Montpellier Languedoc-Roussillon".

Hugo loomingust on 1800. aastatest kuni tänapäevani inspireeritud üle tuhande muusikalise teose. Eelkõige Hugo näidendid, milles ta lükkas klassikalise teatri reeglid kõrvale romantilise draama kasuks, äratasid paljude heliloojate huvi, kes kohandasid neid ooperiteks. Hugo teoste põhjal on valminud üle saja ooperi, nende hulgas Donizetti "Lucrezia Borgia" (1833), Verdi "Rigoletto" (1851) ja "Ernani" (1844) ning Ponchielli "La Gioconda" (1876). Hugo romaanid ja näidendid on olnud muusikutele suureks inspiratsiooniallikaks, innustades neid looma mitte ainult ooperit ja balletti, vaid ka muusikateatrit, nagu Notre-Dame de Paris ja üha populaarsem muusikal "Les Misérables", mis on Londoni West Endi kõige kauem mängitud muusikal. Lisaks on Hugo kaunid luuletused äratanud muusikute erakordselt suurt huvi ning tema luuletuste põhjal on loodud arvukalt meloodiaid selliste heliloojate poolt nagu Berlioz, Bizet, Fauré, Franck, Lalo, Liszt, Massenet, Saint-Saëns, Rachmaninov ja Wagner.

Hugo looming innustab muusikuid ka tänapäeval uute kompositsioonide loomiseks. Näiteks Hugo surmanuhtluse vastasest romaanist "Üks süüdimõistetu viimane päev" on hiljuti tehtud David Alagna poolt ooper (libreto Frédérico Alagna). Nende vend, tenor Roberto Alagna, esines ooperi esiettekandes 2007. aasta suvel Pariisis ja uuesti 2008. aasta veebruaris Valencias Erwin Schrottiga rahvusvahelise festivali Victor Hugo et Égaux 2008 raames. Guernsey'l toimub iga kahe aasta tagant rahvusvaheline Victor Hugo muusikafestival, mis meelitab kohale laia muusikapaletti ja kus esietenduvad spetsiaalselt Guillaume Connessonilt tellitud ja Hugo luuletustel põhinevad laulud.

Victor Hugo fotogravüür, 1883

Vähenevad aastad ja surm

Kui Hugo 1870. aastal Pariisi naasis, tähistas riik teda kui rahvuskangelast. Vaatamata oma populaarsusele kaotas Hugo 1872. aastal oma kandidaadi, et saada uuesti valitud Rahvusassamblee liikmeks. Lühikese aja jooksul tabas teda kerge insult, tema tütar Adèle paigutati hullumajja ja tema kaks poega surid. (Adèle'i elulugu inspireeris filmi "Adèle H. lugu") Tema abikaasa Adèle oli surnud 1868. aastal. Tema ustav armuke Juliette Drouet suri 1883. aastal, vaid kaks aastat enne tema enda surma. Vaatamata isiklikule kaotusele jäi Hugo pühendunuks poliitiliste muutuste saavutamisele. 30. jaanuaril 1876 valiti Hugo vastloodud senatisse. Tema poliitilise karjääri viimast etappi peetakse läbikukkumiseks. Hugo võttis endale mavericki rolli ja sai senatis vähe korda.

1881. aasta veebruaris tähistas Hugo oma 79. sünnipäeva. Tema kaheksakümnendasse eluaastasse jõudmise auks korraldati üks suurimaid austamisüritusi elusoleva kirjaniku ees. Pidustused algasid 25. päeval, kui Hugole kingiti Sèvres'i vaas, mis on traditsiooniline kingitus suveräänidele. 27. veebruaril toimus üks Prantsusmaa ajaloo suurimaid paraade. Marssijad ulatusid Avenue d'Eylau'lt mööda Champs-Élysées'd kuni Pariisi kesklinnani. Paražöörid marssisid kuus tundi, et mööduda Hugost, kes istus oma maja aknal. Iga sentimeeter ja detail oli Hugo jaoks; ametlikud saatjad kandsid isegi rukkililli vihjeks Cosette'i laulule filmis "Les Misérables".

Hugo suri 22. mail 1885 Pariisis, Prantsusmaal 83-aastaselt nakkusesse. Tema surm tekitas tugeva riikliku leina. Hugo ei olnud mitte ainult kirjanduse suurkuju, vaid ka riigimees, kes kujundas Prantsusmaal kolmandat vabariiki ja demokraatiat. Rohkem kui kaks miljonit inimest osales tema matuserongkäigul Pariisis Triumfikaarelt Panthéonisse, kuhu ta maeti. Ta jagab Panthéonis asuvat krüptot Alexandre Dumas'i ja Émile Zola'ga. Enamikus Prantsusmaa suurtes linnades on tema järgi nimetatud tänav. Tema nime kannab nüüd Pariisis ka tema surnuaial asuv tänav.

Victor Hugo, autor Alphonse Legros.


Victor Hugo ja Émile Zola haud.

Joonised

Paljud ei tea, et Hugo oli kujutava kunsti vallas peaaegu sama viljakas kui kirjanduses, tehes oma elu jooksul rohkem kui 4000 joonistust. Algselt harrastas ta joonistamist kui juhuslikku hobi, kuid vahetult enne oma pagendust muutus joonistamine Hugo jaoks olulisemaks, kui ta otsustas lõpetada kirjutamise, et pühenduda poliitikale. Ajavahemikul 1848-1851 muutus joonistamine tema ainukeseks loominguliseks väljundiks.

Hugo töötas ainult paberil ja väikeses mõõtkavas; tavaliselt tumepruunide või mustade pliiatsitega, mõnikord ka valge värviga ja harva värviga. Säilinud joonistused on oma stiili ja teostuse poolest üllatavalt õnnestunud ja "moodsad", aimates ette sürrealismi ja abstraktse ekspressionismi eksperimentaalseid tehnikaid.

Ta ei kõhkle kasutas oma laste šablooni, tindiplekke, lörtsi ja plekke, pitsjälgi, "pliage" ehk voltimist (st Rorschachi plekke), "grattage" ehk hõõrumist, kasutades sageli pliiatsi või pintsli asemel tikutulest või sõrmedest saadud süsi. Mõnikord viskas ta isegi kohvi või tahma, et saavutada soovitud efekt. On teatatud, et Hugo joonistas sageli vasaku käega või ilma lehekülge vaatamata või spiritistlike seansside ajal, et pääseda ligi oma alateadvusele, mida alles hiljem populariseeris Sigmund Freud.

Hugo hoidis oma kunstiteoseid avalikkuse eest, kartes, et need varjutavad tema kirjanduslikku tööd. Siiski meeldis talle, et ta jagas oma joonistusi oma pere ja sõpradega, sageli kaunilt käsitsi valmistatud visiitkaartide kujul, millest paljud olid kingituseks külalistele, kui ta viibis poliitilises paguluses. Mõnda tema töödest näitasid ja hindasid sellised kaasaegsed kunstnikud nagu Van Gogh ja Delacroix; viimane avaldas arvamust, et kui Hugo oleks otsustanud kirjaniku asemel maalikunstnikuks hakata, oleks ta oma sajandi kunstnikke varjutanud.

Galerii:

Mälestused

Guernsey elanikud püstitasid tema saarel viibimise mälestuseks kuju Candie Gardens'is (St. Peter Port). Pariisi linn on säilitanud tema elukohad Hauteville House, Guernsey ja 6, Place des Vosges muuseumidena. Majast, kus ta 1871. aastal Viandenis, Luksemburgis, elas, on samuti saanud muuseum.

Hugot austatakse Vietnami Cao Dai usundis pühakuna.

Hugo nime kannab Pariisi XVIème arrondissementis asuv Avenue Victor-Hugo, mis ühendab Place de l'Étoile'i Place Victor-Hugo kaudu Bois de Boulogne'i ümbrusega. Seda platsi teenindab Pariisi metroopeatus, mis on samuti nimetatud tema auks. Samuti on tema järgi nime saanud mitmed tänavad ja puiesteed kogu Prantsusmaal. Tema sünnilinnas Besançonis Prantsusmaal asutati kool Lycée Victor Hugo. Kanada Quebecis Shawiniganis asuv Avenue Victor-Hugo on nimetatud tema auks.

Itaalias Avellino linnas viibis Victor Hugo 1808. aastal oma isa Leopold Sigisbert Hugoga taasühinedes lühikest aega selles, mis on praegu tuntud kui Il Palazzo Culturale. Hiljem kirjutas Victor oma lühikesest siinviibimisest, tsiteerides "C'était un palais de marbre...". Šotimaal, Edinburghis, asub Victor Hugo Delicatesseni nimeline delikatess, mida algselt juhtis prantsuse abielupaar, kuid mis osteti 2005. aastal. Kauplus asub Melville Terrace'il, mis vaatab heinamaale ja on Edinburghi Ülikooli üliõpilaskodu Sciennes kõrval.

Töötab

Avaldatud Hugo eluajal

• Odes et poésies diverses (1822)
• Oodid (Hugo) (1823)
• Han d'Islande (1823) (Islandi Hans)
• Nouvelles Odes (1824)
• Bug-Jargal (1826)
• Nils Gunnar Lie ajalugu (1826)
• Odes et Ballades (1826)
• Cromwell (1827)
• Les Orientales (1829)
• Le Dernier jour d'un condamné (1829) (Ühe süüdimõistetu viimane päev)
• Hernani (1830)
• Notre-Dame de Paris (1831), (Notre-Dame'i kühmu)
• Marion Delorme (1831)
• Les Feuilles d'automne (1831)
• Le roi s'amuse (1832)
• Lucrèce Borgia (1833) (Lucretia Borgia)
• Marie Tudor (1833)
• Littérature et philosophie mêlées (1834)
• Claude Gueux (1834)
• Angelo, tyran de padoue (1835)
• Les Chants du crépuscule (1835)
• La Esmeralda (ainus ooperi libreto, mille on kirjutanud Victor Hugo ise) (1836)
• Les Voix intérieures (1837)
• Ruy Blas (1838)
• Les Rayons et les ombres (1840)
• Le Rhin (1842)
• Les Burgraves (1843)
• Napoléon le Petit (1852)
• Les Châtiments (1853)
• Les Contemplations (1856)
• Les TRYNE (1856)
• La Légende des siècles (1859)
• Les Misérables (1862)
• William Shakespeare (1864)
• Les Chansons des rues et des bois (1865)
• Les Travailleurs de la Mer (1866), (Meretöölistele)
• La voix de Guernsey (1867)
• L'Homme qui rit (1869), (Mees, kes naerab)
• L'Année terrible (1872)
• Quatrevingt-treize (Üheksakümmend kolm) (1874)
• Mes Fils (1874)
• Actes et paroles - Avant l'exil (1875)
• Actes et paroles - Pendant l'exil (1875)
• Actes et paroles - Depuis l'exil (1876)
• La Légende des Siècles 2e série (1877)
• L'Art d'être grand-père (1877)
• Histoire d'un crime 1re partie (1877)
• Histoire d'un crime 2e partie (1878)
• Le Pape (1878)
• La pitié suprême (1879)
• Religions et religion (1880)
• L'Âne (1880)
• Les Quatres vents de l'esprit (1881)
• Torquemada (1882)
• La Légende des siècles Tome III (1883)
• L'Archipel de la Manche (1883)

Victor Hugo luuletused

Avaldatud pärast Hugo surma

• Théâtre en liberté (1886)
• La fin de Satan (1886)
• Choses vues (1887)
• Toute la lyre (1888)
• Amy Robsart (1889)
• Les Jumeaux (1889)
• Actes et Paroles Depuis l'exil, 1876-1885 (1889)
• Alpes et Pyrénées (1890)
• Dieu (1891)
• Prantsusmaa ja Belgia (1892)
• Toute la lyre - dernière série (1893)
• Les fromages (1895)
• Kirjavahetused - I köide (1896)
• Kirjavahetused - II köide (1898)
• Les années funestes (1898)
• Choses vues - nouvelle série (1900)
• Post-scriptum de ma vie (1901)
• Dernière Gerbe (1902)
• Mille francs de récompense (1934)
• Océan. Tas de pierres (1942)
• L'Intervention (1951)
• Vestlused igavikuga

Online tekstid

• Victor Hugo teosed Project Gutenbergis
• Victor Hugo teosed Interneti-arhiivis
• Victor Hugo teosed Online Books Page'il
• Victor Hugo poliitilised kõned: Victor Hugo, Minu kättemaks on vendlus!
• Valitud luule
• Biograafia ja kõne aastast 1851
• Nekroonia The Times'is