Sürrealism: määratlus, ajalugu ja mõju kunstile ning kirjandusele

Sürrealism oli kunsti- ja kultuuriliikumine, mis sai alguse 1920. aastate alguses ja mille eesmärgiks oli vabastada looming traditsioonilisest loogikast, ratsionaalsusest ja konventsioonidest. Sürrealistid püüdsid esile tuua alateadvuse, unenäod, juhuslikkuse ja irratsionaalsuse kui viljakaid allikaid uue, vaba kujutlusvõime loomiseks.

Seda nime kasutati esmakordselt 1917. aastal. Guillaume Apollinaire kirjutas programmi noodid Serge Diagilevi Ballets Russes'i jaoks loodud balletile "Parade". See oli Jean Cocteau, Erik Satie, Pablo Picasso ja Léonide Massine'i ühistöö. Kava märkmed kõlasid järgmiselt:

"Sellest uuest liidust... on Paraadis tekkinud mingi superrealism ("sur-réalisme"), milles ma näen selle uue vaimu mitmete ilmingute alguspunkti".

Liikumine kasvas välja dadaismist ning kujunes vastureaktsioonina Esimese maailmasõja ja tema järelkajade mõttelisusele — protestiks tsiviliseeritud elu mõttetuse ja vägivalla vastu.

Samal ajal hakkasid Sigmund Freudi tööd läbi imbuma ja mõjutama kirjandus- ja kunstimaailma. André Breton oli saanud psühhiaatriakoolituse ja töötas sõja ajal haiglas, kus ta kasutas Freudi meetodeid granaatide šokipatsientide puhul. Pole üllatav, et Breton mõjutas pärast sõda paljusid kirjanikke ja kunstnikke.

Freudi töös pöörati tähelepanu alateadvusele ja selle rollile käitumise ja emotsioonide juhtimisel. Tema viis kasutada vaba assotsiatsiooni ja unenäoanalüüsi, et saada aimu alateadvusest, võeti üle sürrealistide poolt. Nad maalisid unenäolisi fantaasiaid ja harjutasid automaatset joonistamist ilma nägemata: "automatism".

1924. aastal kirjutas Breton sürrealistliku manifesti, mis defineeris sürrealismi järgmiselt:

"Psüühiline automatism puhtal kujul, mille abil soovitakse väljendada -- suuliselt, kirjaliku sõna abil või muul viisil -- mõtte tegelikku toimimist. Mõtte dikteeritud, ilma igasuguse mõistuse poolt teostatava kontrollita, vabastatud igasugusest esteetilisest või moraalsest murest".

Breton rääkis oma esimesest kokkupuutest sürreaalsusega, kirjeldades hüpnagoogilist seisundit, kus tema mõtetes ilmus seletamatult kummaline fraas: Seal on akna ääres pooleks lõigatud mees. See lause illustreerib Bretoni seisukohta sürrealismi kui kahest kaugest reaalsusest, mis on kokku viidud, et luua uus, kummaline ühendus.

Peamised teemad, tehnikad ja vormid

Sürrealistlik kunst ja kirjandus kasutavad mitmeid omapäraseid tehnikaid ja võtteid, mille eesmärk on häirida tavapärast tähenduse loomist ning paljastada alateadvuse kihte. Olulised lähenemised on:

• Automatism – vaba assotsiatsioon, automaatne kirjutamine ja joonistamine ilma teadliku kontrollita.
• Unenäoline kujutamine – ebaloogilised, hüpnotiseerivad või grotesksed stseenid, mis sarnanevad unenäos toimuvaga.
• Juhtum ja juhus – eesmärgipärane juhuse kasutamine loomeprotsessis (näiteks juhuslik kokkusattumus ehk "chance").
• Frottage, decalcomania, kolaazh – tekstuuride ja kujundite loomiseks kasutatavad eksperimenteerivad tehnikad.
• Eksquisite corpse (pr. "cadavre exquis") – kollektiivne mäng, kus mitmed autorid koostavad ootamatuid kombinatsioone.
• Paranoiac-critical method (Salvador Dalí) – meetod, mis kasutab ülehaarde või paranoilise tõlgenduse abil mitmetähenduslikkuse esiletoomiseks.

Peamised kunstnikud ja kirjanikud

Sürrealismi silmapaistvamad tegelased tegutsesid nii maalides, skulptuuris, fotokunstis kui ka kirjanduses. Kuigi liikumine oli rahvusvaheline, oli selle keskuseks 1920ndatel Pariis. Mõned tuntumad nimed: André Breton, Salvador Dalí, Max Ernst, René Magritte, Pablo Picasso (osaliselt ja kokkupuutel), Joan Miró, Paul Éluard, Man Ray, Meret Oppenheim jt. Igaüks neist tõi liikumisse oma eripära — mõned rõhutasid psühholoogilist uurimust, teised poeetilist vormi või visuaalset üllatust.

Sürrealism kirjanduses, teatril ja kinos

Sürrealism mõjutas tugevalt luulet, proosat ja teatrietendusi: tekkis huvi uuenduslike vormide ja automaatkirjutamise vastu. Liikumine leidis loomeväljendust ka filmis, kus unenäolised sekvenstid ja autonoomne sümboolika sobisid hästi ekraanikeelde. Nii kujunesid sürrealistlikud filmid isikupärasteks katsetusteks narratiiviga.

Kuigi artiklis mainitud filmide hulgas on "Inglimuna" ja "El Topo", tasub ära märkida, et sürrealism on esinenud nii varastes provokatiivsetes teostes nagu Luis Buñuel ja Salvador Dalí koostöös valminud Un Chien Andalou ("Andaluusia koer") kui ka hiljem tekkinud eksperimentaalkino ja maagilise realismi mõjutustega filmides nagu Alejandro Jodorowsky El Topo. Buñuel ja Dalí filmid on eriti tuntud oma sürrealistliku pildikeele, sümbolite ja šokeerivate seoste poolest.

Mõju ja poliitiline mõõde

Sürrealism ei olnud ainult esteetiline liikumine; paljud selle liikmed pidasid seda ka sotsiaal-poliitiliseks projektiks. André Breton nimetas sürrealismi osaliselt revolutsiooniliseks liikumiseks, mis püüdis muuta inimeste tajumist ja seeläbi ühiskonda. Mõned sürrealistid liitusid kommunistlike ringkondadega, teised hoidsid autonoomiat kunstist ning mängisid poliitiliste ja moraalsete küsimustega vastuoluliselt. Liikumise mitmekesisus tekitas ka sisepinget — pole alati olnud ühtset poliitilist joont.

Pärand ja tänapäev

Sürrealismi mõju ulatub laialdaselt kaasaegsesse kunsti, illustratsiooni, reklaami, muusikasse, filmikunsti ja isegi popkultuuri. Paljud tänapäeva kunstnikud kasutavad sürrealistlikkuestetikat või -võtteid, kombineerides neid digitehnoloogia ja uute meediumitega. Sürrealism on jätnud kestva jälje kujutluse, unistuste ja igapäevase reaalsuse omavahelistesse piiridesse, andes kunstnikele õiguse ja vahendid tabada irratsionaalset ja subjektiivset kogemust.

TRANSCENDENTAL SURREALISM on uus kunstiline lähenemine, mis kujutab endast sürrealismi arengut ja ümbermääratlemist selle klassikalises vormis, nagu see sai rahvusvaheliselt tuntuks Andre Brettoni Manifesti poolt 20. sajandi alguses. Transtsendentaalne sürrealism visuaalkunstis, mida 2018. aastal esitles kreeka visuaalkunstnik - arhitekt Giorgios (Gio) Vassiliou (s. 1970). See põhineb täiesti uuel teoorial ja filosoofial, mis on kokku võetud kolmes uues põhielemendis, mis järgivad 21. sajandil seni tekkinud ideede arengut visuaalkunstis, psühholoogias, füüsikas ja füüsilise maailma visuaalses tajumises. Need kolm uut põhielementi on järgmised:

a) transtsendentaalne tajumine

b) loominguline kujutlusvõime

c) aeglane mõttevool

Selle suuna esitajad püüdlevad traditsioonilise sürrealismi laiendamise poole, lisades kaasaegseid teadmisi tajuteadusest ja füüsikast ning rõhutades teadlikku, ent mittelineaarset tunnetusprotsessi. Transtsendentaalne sürrealism on suhteliselt uus ja seda käsitletakse nii arenguna kui ka ühe võimaliku tõlgendusena — selle aktsepteerimine ja levik sõltuvad kunstiinstitutsioonide, kriitikute ja vaatajate vastuvõtust.

Kriitika ja piirid

Sürrealism on pälvinud nii kiitust kui ka kriitikat. Mõned kriitikud on osutanud liikumise elitaarsele iseloomule või sellele, et sürrealistlikud kujutised võivad jääda arusaamatuks ilma süvaanalüüsita. Teised on kommenteerinud seksuaalset või provokatiivset sisu ning mõnikord ka kunstnike isikliku elu ja poliitiliste hoiakute vastuolulisust. Samas on sürrealism andnud jätkuvalt olulisi tööriistu loovuse uurimiseks ja uute esteetiliste vormide leidmiseks.

Kokkuvõttes annab sürrealism edasi otsustava ideea: kunsti kaudu on võimalik avastada ja eksponeerida alateadvuse, juhuse ja unenäolise loovuse jõudu — ning see mõju on tänaseni tuntav mitmetes kunstivaldkondades.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sürrealism?

Küsimus: Kes kirjutas Serge Diagilevi Ballets Russes'i programmilehed?

K: Millega tegeles Freud?

K: Millal kirjutati sürrealistlik manifest?

K: Mida tähendab transtsendentaalne sürrealism?

K: Millised on kolm transtsendentaalse sürrealismi põhielementi?

Otsing