Erik Satie

Tema elu

Varasemad aastad

Ta sündis Alfred Eric Leslie Satie'na, kuid täiskasvanuna kirjutas ta oma nime alati "Erik". Tema isa oli olnud laevandusäris, kuid perekond kolis seejärel Pariisi. Ta oli veel üsna noor, kui ema suri ja ta saadeti tagasi oma sünnikohta Honfleur'i, kus teda kasvatasid isa vanemad. Kuid tema vanaema uppus, mistõttu ta saadeti taas Pariisi tagasi, kus isa teda õpetas. Tema isa oli uuesti abiellunud. Tema uus naine oli pianist ja saatis noore Erici Pariisi konservatooriumi klaveritundidesse.

Satie vihkas oma klaveritunde. Tema õpetaja ütles, et ta oli konservatooriumi kõige laiskem õpilane. Ta oskas halvasti lugeda, kuid ta jätkas tunde, sest see võimaldaks tal viie aasta asemel vaid ühe aasta sõjaväeteenistust läbida. Tegelikult oli ta vähem kui aasta sõjaväes, sest ta haigestus tahtlikult bronhiiti. Paranemise ajal hakkas ta komponeerima. Tema isa avaldas mõned tema kirjutatud laulud. Kuid ta ei saanud oma perega hästi läbi ja lahkus kodust 1887. aastal.

Noor Satie

Satie tutvus peagi paljude inimestega kuulsas kabarees Chat Noir. Ta kasvatas oma juuksed pikaks ning kandis fraki ja kübarat. Ta kirjutas balleti, mida enamik inimesi pidas šokeerivaks. Ta sai sõbraks Debussyga, kes oli üks ainsatest inimestest, kes mõistis Satie ebatavalise käitumise tõsiseid põhjusi.

1890. aastal kolis ta uutesse ruumidesse maja ülemisel korrusel, et inimesed, kellele ta oli võlgu, ei saaks teda kätte. Ta püüdis komponeerida lihtsas stiilis ja hakkas huvituma müstilisest religioonist ja gooti kunstist. Ta päris väikese summa raha, mille eest ostis endale seitse sametist ülikonda, mis olid kõik täpselt ühesugused: üks igaks nädalapäevaks. Ta asutas kiriku nimega Église Métropolitaine d'Art de Jésus Conducteur (Pealinna Kirik dirigent Jeesuse kunstist), kuid sinna ei kuulunud keegi peale tema enda.

1898. aasta lõpus kolis ta Pariisi äärelinna Arceuil'sse. Seal veetis ta oma ülejäänud elu. Ta lõpetas avalikud esinemised ja teenis raha klaverimänguga kohvikutes ja pubides. Igal hommikul kõndis ta 10 kilomeetrit Pariisi, peatudes teel kohvikutes, et juua või komponeerida. Ta kandis kikilipsu, tiibkaelusega mütsi ja alati oli tal kaasas kokku rullitud vihmavari. Kui sadas vihma, hoidis ta vihmavarju mantli all, et see kuivaks jääks. Samuti kandis ta kaasas haamrit, juhuks kui keegi teda ründab. Hilisõhtul kõndis ta jälle koju või võttis viimase rongi tagasi. Tema korter oli kohutavalt räpane.

Tõus kuulsusele

1905. aastal, 39-aastaselt, hakkas ta taas õppima ja õppis muusikat Schola Cantorumis. Ta tahtis saada paremaks heliloojaks. Ta õppis, kuidas kirjutada fuugasid. Talle meeldis endiselt kasutada oma muusikas paroodiat.

1911. aastal mängis Maurice Ravel avalikult mõned Satie klaveripalad. Järsku hakkasid inimesed Satie'd tähele panema. Nad mõistsid, et ta oli üks esimesi impressionistlikke heliloojaid. Debussy dirigeeris tema Gymnopédies'i oma orkestrile tehtud seadetes. Muusikakriitikud hakkasid kirjutama artikleid Satie'st. Ta oli viimaks kuulsaks saamas. Ta lasi avaldada mõned humoorikad klaveripalad. Ta teenis oma kompositsioonidega raha, nii et ta suutis loobuda kabarees mängimisest. Ta kohtus Jean Cocteau'ga, kes tutvustas teda Diagilevile, kellele ta kirjutas muusika "Paraadile". Mõnele meeldis see, mõnele ei meeldinud, kuid inimesed võtsid teda teadmiseks. Tal paluti kirjutada rohkem teatrimuusikat. Ta oli väga oluline mõju kuuele heliloojale, kes olid tuntud kui Les Six. Tal paluti kirjutada sümfooniline draama, mida ta nimetas Sokrateseks. Paljud muusikud peavad seda tema parimaks teoseks.

Viimased aastad

1920. aastatel kirjutas ta palju artikleid ajalehtedele ja ajakirjadele ning sai seotuks kunstiliikumisega, mida tuntakse dadaistlikuna. Tema balletid "Relâche" ja "Mercure" šokeerisid publikut, kui neid esmakordselt esitati. Relâche on varajane näide sellest, millest hiljem sai võõrandumise teater.

Satie jõi palju alkoholi ja jäi haigeks. Ta haigestus maksatsirroosi ja suri 1925. aastal. Kui tema sõbrad pärast surma tema korterisse sisenesid, oli seal nii suur segadus, et nad pidid kaks vankritäit prügi ära viskama, enne kui said kätte tema paberid ja käsikirjad.

Tema muusika

Satie tegeles suurema osa oma elust tantsu, teatri ja kabareega ning suur osa tema muusikast on kirjutatud just selleks. Ta proovis oma muusikas alati uusi ideid. Ta suutis kirjutada hilisromantilises stiilis kromaatiliste harmooniatega, kuid ta kirjutas ka moodsamates stiilides, kasutades sageli väga lihtsaid ideid. Ta oli alati rohkem huvitatud ilusatest meloodiatest kui keeruliste rütmide kirjutamisest. Tema kolm Gymnopédiat on siiani äärmiselt populaarsed. Need näivad olevat pärit vanaaegsest maailmast, kus valitseb suur lihtsus. Tema kolm Gnossiennes'i (1890) kõlavad rohkem idamaisemalt ja Satie kirjutas muusikasse mõned väga kummalised märkused. Tema klaveripala "Vexations" (1893) on lühike teos kummaliste, kromaatiliste akordidega, mida pianist peaks siis 840 korda mängima. Uspud oli varajane näide sellest, millest hiljem sai "absurdi teater". Tekst oli kirjutatud täies ulatuses väiketähtedega: esimest korda oli seda kunagi tehtud. Ta kirjutas palju kabaree-laule.

Hiljem, kui ta oli õppinud Schola Cantorumis, sai ta kuulsaks ja kirjutas seejärel palju klaveripalu naljakate pealkirjade ja kummaliste kommentaaridega (nt "nagu ööbik hambavaluga"). Paraadi on kummalised instrumendid nagu kirjutusmasinad. Sokrates oli tema kõige tõsisem teos.

Pärast tema surma kirjutasid kõik inimesed, keda ta oli solvanud, Satie kohta, et ta oli halb helilooja. Selle tulemusena unustati ta peaaegu ära, kuni 1960ndatel hakkas John Cage tema muusika vastu huvi tundma ja tegi selle taas populaarseks. Paljud sürrealistlikud kunstnikud said sageli inspiratsiooni Satie muusikast ja ideedest.