Les Six — prantsuse kuus heliloojat 1920. aastatel

Les Six — kuus prantsuse heliloojat 1920. aastatel: modernsus, lihtsus ja jazzi mõjutused; lühivormid ning vastuseis romantismile ja impressionismile.

Les Six (hääldatakse "Le sees") on prantsuse keeles "Kuus". Les Six oli kuuest prantsuse heliloojast koosnev rühm, kes olid sõbrad umbes 1920. aastal. Nad olid sel ajal noored ja neil oli palju ühiseid ideid muusikast. Helilooja Erik Satie nimetas neid "Les Nouveaux Jeunes", kuid seejärel nimetas üks mees nimega Henri Collet neid ühes artiklis "Les Six" ja seda nime kasutati nende kohta pärast seda alati.

Nad püüdsid oma muusikas erineda Richard Wagnerist ja teistest romantilise muusika heliloojatest ning Debussy ja Ravelist, kes kirjutasid impressionistlikku muusikat. Samuti tahtsid nad kirjutada lihtsal viisil, selle asemel et kasutada keerulisi rütme nagu Stravinski või kaheteisttoonilist muusikat nagu Arnold Schönberg. Paljud nende teosed olid üsna lühikesed. Neile meeldis tugev, mehelik muusika, eriti jazz.

Need kuus heliloojat ei püsinud koos kuigi kaua, sest nad arendasid oma heliloomingus peagi oma isiklikku stiili.

Kuus liiget

• Georges Auric (1899–1983) — kirjutas nii kammer- ja orkestriteoseid kui ka palju filmimuusikat; oli produktiivne ja populaarne helilooja ka hilisematel aastakümnetel.
• Louis Durey (1888–1979) — konservatiivsema elukäiguga, pööras rohkem tähelepanu kammersõnumitele ja laulumusele; hiljem poliitiliselt aktiivne ja vähem avalikult tuntud kui teised.
• Arthur Honegger (1892–1955) — tuntud orkestriteoste ja programmiliste tükikeste autor (nt rongi mõjutav Pacific 231); tema loomingu hulka kuuluvad suured instrumentaalsed palad ja kammerteosed.
• Darius Milhaud (1892–1974) — kasutas sageli polütonaalset keelt ning oli tugevalt mõjutatud jazzist ja rahvamuusikast (näiteks teos La Création du monde); oli samuti hinnatud pedagoog ja hiljem õpetas USA-s.
• Francis Poulenc (1899–1963) — andekas meloodiakirjutaja, tuntud kammer- ja kooriteoste, valside ja balletimuusika poolest; tema looming ühendab kerge huumori ja siira meloodilisuse.
• Germaine Tailleferre (1892–1983) — ainsana naishelilooja rühmas, kirjutas piano-, kammer- ja orkestriteoseid ning ka teatri- ja filmihelisid; tema stiil on sageli elegantne ja selge.

Stiil, koostöö ja avalikkuse tähelepanu

„Les Six“ ei moodustanud ametlikku «manifesti» ega koolkonda väheseks ajaks, pigem oli tegu sõpruskonna ja ajakirjandusliku märksõnaga, mis andis liikmetele tähelepanu. Nad olid seotud ka loomeinimestega nagu Erik Satie ja kirjanik/kunstnik Jean Cocteau, kes aitasid levitada ideed lihtsast, selgest ja sageli koomilisest muusikakeelest. Rühma heliloojad osalesid ühisavaldustes ja kogumikutes (näiteks Album des Six, 1920) ning mõnikord tegid koostööd teatri- ja balleti projektides.

Pärand ja mõju

Kuigi „Les Six“ jagati ühise nime alla, kasvas iga helilooja oma teed — mõned (nt Milhaud ja Poulenc) said rahvusvaheliselt tuntuks ja jätkasid aktiivset loomingut, teised püsisid tagasihoidlikumalt. Rühma olulisus seisneb eelkõige selles, et nad mõjutasid 20. sajandi prantsuse muusika suunda: nad rõhutasid rõõmsamat, otsekohesemat ja rahvuslikult või populaarselt mõjutatud keelt, mis leidis jätku nii kontserdisaalides kui ka kinos (paljud neist kirjutasid hiljem filmimuusikat).

Les Six idee oli ajastule iseloomulik katse vabaneda 19. sajandi romantikast ja impressionismist ning tuua muusikasse lihtsus, selgus ja humoorikas otsekohesus. Kuigi rühma liikmete stiilid erinesid, jäi nende ühiseks märgiks huvi lühema vormi, populaarsete mõjutuste (sh jazz) ja selge meloodia vastu — omadused, mis mõjutasid Prantsuse muusikat aastakümneteks.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähendab Les Six?

K: Kes olid Les Six?

K: Kuidas nimetas Erik Satie Les Sixi?

K: Kes andis Les Sixile oma nime?

K: Millisest muusikast üritas Les Six erineda?

K: Milline muusika meeldis Les Sixile?

K: Kas Les Six püsis kaua koos?

Otsing