Darius Milhaud — prantsuse helilooja, Les Six liige ja polütonaalsuse pioneer
Darius Milhaud — prantsuse helilooja, Les Six liige ja polütonaalsuse pioneer; üle 400 teose, džässist mõjutatud omapärane ja eksperimentaalne helikeel.
Darius Milhaud (hääldatakse "DAR-yus MEE-oh") (sündinud Marseille's 4. septembril 1892; surnud Genfis 22. juunil 1974) oli prantsuse helilooja. Ta kuulus ansamblisse Les Six. Ta on üks tähtsamaid 20. sajandi prantsuse heliloojaid. Ta kirjutas üle 400 teose. Tema muusika on sageli mõjutatud džässist ja polütonaalsusest (muusika mitmes võtmes korraga).
Elulugu ja karjäär
Darius Milhaud õppis Marseille's ja hiljem Pariisi konservatooriumis, kus tema õpetajate seas olid mitmed tolle aja mõjukad muusikud. Esimese maailmasõja ajal osutasid tema loomingule tugevat mõju reisimised, sealhulgas kontaktid Brasiilia ja Aafrika muusikaga, mis andsid tema teostele ritmilise ja koloriidse eripära. 1920. ja 1930. aastatel tegutses ta aktiivselt Pariisis, kuulus rühmitusse Les Six ning tegi koostööd teiste kunstnike ja tantsijatega.
Teise maailmasõja ajal, kui Prantsusmaa sattus ohtu, lahkus Milhaud Ameerika Ühendriikidesse. Seal õpetas ta muusikat ja mõjutas olulisel määral noorema põlvkonna Ameerika heliloojate ja jazzi-artistide arengut — üks tuntumaid tema õpilasi on pianist Dave Brubeck. Pärast sõda naasis Milhaud Euroopasse ja jätkas aktiivset loometegevust kuni surmani 1974. aastal.
Muusikaline stiil ja panus
Milhaud' loomingut iseloomustavad mitmed eripärad:
- Polütonaalsus: ta kasutas sageli samaaegselt erinevaid tonaalseid keskusi, luues ereda harmoonilise värvuse ja huvitavaid kontraste.
- Rütmiline mitmekesisus: mõjud Brasiilia ja Aafrika rütmidest ning džässist annavad paljudele teostele energilise pulseeriva iseloomu.
- Selge tekstuur ja contrapunt: isegi keerulisemate harmooniliste lahenduste taustal on tema muusika sageli läbipaistva hääleseade ja selge meloodiaga.
- Prolificus: üle 400 teose hulka kuuluvad ballettid, ooperid, sümfooniad, kammermuusika, klaveriteosed, koorilaulud ja filmimuusika.
Olulised teosed
Milhaudi tuntumate ja laialdaselt esitatavate teoste hulka kuuluvad muu hulgas:
- Le Bœuf sur le toit — sprindiline teos, mis kannab endas nii sambalikke kui ka populaarseid maailmanoodid (1919).
- Saudades do Brasil — sarja klaveripalade ja orkestriseadete seeria, mis kajastab tema muljeid Brasiiliast.
- La création du monde — ballett, kus ühenduvad klassikalised vormid ja džässilikud elemendid (1923).
- Scaramouche — tuntud kammerteos, mille on sageli arranžeeritud klaveriks või orkestriks ning mis on populaarne saksofoni- ja puhkpillikvartettide repertuaaris.
Õpetajatöö ja pärand
Lisaks heliloomingule oli Milhaud aktiivne pedagoog. Tema õpetus ning avatus eri muusikatraditsioonidele mõjutas paljusid õpilasi ja laiendas 20. sajandi muusikalist keelt. Tema mõju ulatub nii klassikalise muusika kui ka jazzi ja populaarsema muusika suundadesse. Tänapäeval peetakse Milhaud't oluliseks sillaks Euroopa traditsioonide ja globaalsete muusikaliste mõjutuste vahel ning tema teoseid mängitakse regulaarselt nii kontsertilavadel kui ka õppekavades.
Kokkuvõte: Darius Milhaud oli mitmekülgne ja viljakas helilooja, kelle avangardsed harmoonilised lahendused ning julgelt kasutatud rahvus- ja jazzielemendid aitasid kujundada 20. sajandi muusikamaastikku.
Darius Milhaud
Life
Milhaud' perekond oli juut. Ta kasvas üles Aix-en-Provence'is. Tema isa oli mandlikaupmees. Kui ta oli väga väike, kuulas ta sageli laule, mida laulsid naised, kes sorteerisid pähkleid. Need olid Provence'i rahvalaulud. Kui ta oli noormees, meeldis talle Provence'i maadel jalutuskäikudel käia. See oli oluline osa tema elust.
Milhaud' vanematele meeldis muusika. Tema isa oli pianist ja mängis sageli kohalikel muusikakoosolekutel. Tema emal oli kena kontraallthääl. Seitsmeaastaselt õppis ta viiulit mängima. Ta armastas Claude Debussy muusikat, kellega ta kunagi kohtus.
Milhaud õppis Pariisis Pariisi konservatooriumis, kus ta kohtus Arthur Honeggeri ja Germaine Tailleferre'iga, kellest sai samuti Les Sixi liige. Ta õppis kompositsiooni Charles-Marie Widori juures ning harmooniat ja kontrapunkti André Gédalge'i juures. Ta õppis ka eraviisiliselt Vincent d'Indy juures. Ta õpetas ise klaverimängu. Pariisis sai ta kuulata paljude suurte heliloojate muusikat.
Ta oli kohutavalt kurb, kui üks lähedane sõber langes I maailmasõjas. Ta töötas seal peaaegu kaks aastat, dešifreerides koode. Talle meeldisid džungli helid. Need helid pidid mõjutama tema muusikat. Teine suur mõju oli jazz, mida ta kuulis 1922. aastal New Yorgis.
Milhaud naasis Prantsusmaale ja töötas väga palju. Ta reisis sageli. 1940. aastal pidi ta emigreeruma Ameerika Ühendriikidesse, sest natsid arreteerisid juudi muusikuid. Ameerikas pidas ta loenguid.
Tema tervis muutus halvaks. Ta põdes peaaegu kogu oma täiskasvanuea jooksul reumatoidartriiti ja 1948. aastaks oli ta ratastoolis. Ta jätkas siiski reisimist ja õpetamist nii kaua kui võimalik. Tõenäoliselt oli tema kuulsaim õpilane Dave Brubeck.
1925. aastal abiellus Milhaud oma nõo, näitlejanna Madeleine Milhaud'ga. Ta esines sageli kõnelevaid rolle oma abikaasa muusikateostes. Mehe viimastel aastatel pühendas ta end mehe eest hoolitsemisele. Ta suri 17. jaanuaril 2008 Pariisis 105-aastaselt.
Otsige