Reumatoidartriit (RA) on tõsine, valulik ja krooniline (pikaajaline) haigus. See on autoimmuunhaigus - haigus, mille puhul organismi immuunsüsteem ründab terveid rakke. Kui inimesel on RA, ründab tema immuunsüsteem liigeseid ja liigeseid ümbritsevaid kudesid kehas. See põhjustab erinevaid probleeme, nagu

  • Kapslid liigeste ümber tursuvad
  • Keha toodab liiga palju sünoviaalvedelikku (spetsiaalne vedelik, mis peaks pehmendama liigeseid).
  • sünoviumi piirkonda koguneb kõva kiudne kude (mis peaks samuti aitama pehmendada liigeseid).

Lõpuks võib RA hävitada inimese liigesekõhre. Tavaliselt katab liigesekõhre (mis on seotud liigestega) luude otsi, kus need ühinevad ja moodustavad liigeseid. See takistab luudel üksteise vastu hõõruda. Kui liigesekõhre on RA tõttu hävinud, hõõruvad luud üksteise vastu, mis on väga valus.

Keegi ei tea, mis põhjustab RA-d, kuid mõnede teooriate kohaselt on see seotud hormoonide, keskkonna, nakkuse ja geenidega. Ravimit ei ole olemas, kuid arstid on kindlaks teinud, kuidas aidata haiguse mõju aeglustada ja vähendada. Naised haigestuvad reumatoidartriiti kaks kuni kolm korda sagedamini kui mehed. Enamik RA juhtumeid esineb inimestel vanuses 25-55 aastat.

RA-d tunnistas esmakordselt 1800. aasta paiku dr Augustin Jacob Landré-Beauvais.

Sümptomid

  • Liigesevalu ja -tursumine: sagedamini mõjutavad käte, randmete ja põlvede väikesed liigesed; põletik on tihti sümmeetriline (mõlemal keha poolel samaaegselt).
  • Hommikune jäikus: liigesed on jäigad sagedamini üle 30 minuti pärast ärkamist.
  • Väsimus ja üldine halb enesetunne: madal palavik, kaalulangus ja energiakadu on sagedased.
  • Liigese deformatsioon: pikaajaline põletik võib põhjustada liigeste püsivaid kahjustusi ja deformatsioone.
  • Ekstra-artikulaarsed sümptomid: reumatoidsed sõlmed naha all, silmapõletik (kuivus, punetus), kopsu- või südameprobleemid, aneemia ja veresoontesse seotud probleemid.

Põhjused ja riskitegurid

Reumatoidartriidi täpset põhjust ei olda kindlaks tehtud. Tegurid, mis suurendavad haigestumise riski:

  • Geneetika: teatud geenivariandid (nt HLA-DRB1) suurendavad riski.
  • Sugu: naised haigestuvad sagedamini kui mehed.
  • Suitsetamine: oluline vältitav riskitegur, mis suurendab nii haigestumise riski kui ka raskemat kulgu.
  • Keskkonnategurid ja nakkused: võivad vallandada või soodustada haiguse tekkimist eeldusel, et on olemas geneetiline eelsoodumus.
  • Hormonaalsed tegurid: haigus võib olla seotud hormonaalse tasakaalu muutustega.

Kuidas diagnoositakse?

  • Kliiniline uuring: arst hindab liigeste paistetust, jäikust ja funktsiooni.
  • Vereanalüüsid: sageli määratakse reumatoidfaktor (RF), anti-CCP (anti-tüüpi tsüklilise tsitrullineeritud valgu antikehad), põletikunäitajad (CRP, ESR) ja täiendavad uuringud.
  • Pildidiagnostika: röntgen, ultraheli või MRI aitavad hinnata liigeste põletikku ja kulumist varajasel ja hilisemal etapil.
  • Muud uuringud: lihaste ja naha leiud, kopsu- või südameuuringud sõltuvalt sümptomitest.

Ravi

Kuigi reumatoidartriiti ei osata püsivalt välja ravida, saab tõhusalt kontrollida põletikku, vähendada sümptomeid ja aeglustada liigesehävitust. Ravi valitakse individuaalselt.

  • DMARD-id (haigust modifitseerivad reumavastased ravimid): metotreksaat on esmane valik; ka sulfasalasiin, hüdroksüklorokviin ja leflunomiid. Need ravimid vähendavad haiguse aktiivsust ja liigeseid kahjustavaid protsesse.
  • Bioloogilised ravimid: suunatud ravimid (nt TNF-inhibiitorid, IL-6-blokaatorid, B-rakkude või T-rakkude suunatud ravimid) on efektiivsed patsientidel, kellele DMARD-id ei anna piisavat mõju.
  • JAK-inhibiitorid: suukaudsed sihtravimid (näiteks tofacitinib), mida kasutatakse sageli bioloogiliste ravimite alternatiivina.
  • Põletikuvastased valuvaigistid: mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-id) ja lühiajalised kortikosteroidid aitavad sümptomite leevendamisel ja ägedatel perioodidel “silla” rolli DMARD-ide toime ilmnemiseni.
  • Füsioteraapia ja tegevusteraapia: taastusravi harjutused, liigese kaitse tehnikad, töövahendid ja ortoosid hoiavad liigeste funktsiooni ja parandavad igapäevast liikumist.
  • Kirurgiline ravi: kui konservatiivne ravi ei aita ja liigesed on tugevalt kahjustunud, võivad osutuda vajalikuks synovektoomia, liigeseplastika või liigeseasendused (näiteks puusa- või põlveliigese proteesimine).

Ravi ohutus ja jälgimine

  • Enne bioloogiliste või teatud DMARD-ravimite alustamist kontrollitakse nakkushaigusi (nt tuberkuloos, hepatiit) ja vajadusel vaktsineeritakse.
  • Ravimite kõrvaltoimed nõuavad regulaarset verepildi ja maksafunktsiooni jälgimist.
  • Raseduse planeerimisel tuleb arstiga läbi arutada ravimid – mõned (nt metotreksaat) on teratogeensed ja tuleb lõpetada enne rasedust.

Elustiili soovitused

  • Suitsetamisest loobumine: vähendab haiguse riski ja parandab ravitulemusi.
  • Tervislik toitumine ja kehakaalu kontroll: liigse kaaluga koormatakse liigeseid rohkem; tasakaalustatud toit toetab üldtervist.
  • Regulaarne kohandatud liikumine: madala mõjuga aeroobne treening, venitus- ja jõuharjutused parandavad liigeste liikuvust ja lihaste toetust.
  • Stressi juhtimine ja piisav uni: aitavad vähendada ägenemiste sagedust ja parandada elukvaliteeti.

Tüsistused

Ravi puudumisel või hilinenud ravis võib RA põhjustada püsivaid liigeskahjustusi ja funktsiooni kaotust. Lisaks võivad tekkida süsteemsed tüsistused nagu kopsuhaigused (nt interstitsiaalne kopsuhaigus), südame- ja veresoonkonna probleemid, silma- ja naha muutused ning suurenenud infektsioonirisk ravimitega seotud immuunosupressiooni tõttu.

Ennustus

Enamikul patsientidest paraneb prognoos märkimisväärselt juhul, kui haigus avastatakse varakult ja alustatakse agressiivset ravi. Varajane DMARD-ravi on seotud parema funktsiooni ja väiksema liigesehävituse riskiga.

Millal pöörduda arsti poole?

  • Kui teil on püsiv liigesevalu, tursumine või hommikune jäikus üle 30 minuti.
  • Kui leiate naha alla tekkinud sõlmi, märgatavat jõu- või liikumisvõime langust või üldist väsimust koos liigeseprobleemidega.
  • Kui teil on juba RA ja sümptomid ägenevad või ravimid jätavad soovitud efekti, pöörduge reumatoloogi poole raviplaani ümberhindamiseks.

Kui teil on küsimusi konkreetsete uuringute, ravimite või rehabilitatsioonimeetodite kohta, arutage neid oma perearsti või reumatoloogiga — individuaalne lähenemine ja regulaarne jälgimine annavad parimaid tulemusi.