Arthur Honegger (10. märts 1892 – 27. november 1955) oli Šveitsi helilooja, kes sündis Prantsusmaal Le Havre'is ja elas suure osa oma elust Pariisis. Ta kuulus heliloojate rühmitusse Les Six, kuid erines sellest seltskonnast oma dramaatilisema ja romantilisema väljenduslaadi poolest. Honeggeri tuntumate ja seespidavalt enim esitatuim teoste hulka kuulub orkestriteos Pacific 231, mis püüab muusikaliselt imiteerida auruveduri heli ja liikumise jõudu.

Elulugu ja õpingud

Tema täielik nimi oli Oscar-Arthur Honegger, kuid ta kasutas nime Arthur. Tudengina õppis ta Pariisis harmooniat ja viiulit, kuni tema vanemad kolisid Šveitsi Zürichisse, kus ta jätkas õpinguid sealses konservatooriumis. Hiljem naasis ta Pariisi, et õppida kuulsate pedagoogide, nagu Charles-Marie Widori ja Vincent d'Indy, juures. Esimesed olulisemad avalikud edusammud saabusid pärast Esimese maailmasõja lõppu, kui tema loomingu nüansid hakkasid laiemalt tähelepanu võitma.

Peamised teosed ja looming

1920. aastate alguses saavutas Honegger laiemat tuntust oma "dramaatilise psalmiga" Le Roi David ("Kuningas Taavet"), mida koorid esitavad siiani. Ta töötas aktiivselt nii kontserthallide kui ka draamatükkide ja teatri jaoks ning kirjutas mitmeid orkestriteoseid, kammermuusikat ja kooriteoseid. Üks tema tuntuimaid teoseid on oratoorium Jeanne d'Arc au bûcher (tekst: Paul Claudel), mis jutustab Jeanne d'Arci loo ja on paljude kriitikute arvates tema meisterteos. Veel tasub esile tõsta orkestripalad ja viis sümfooniat, samuti hulgaliselt lühemaid orkestritükke ja kammermuusikat.

Tuntud orkestriteos "Pacific 231", kirjutatud 1923. aastal, on kujutav muusikapala, mis püüab väljendada rongi käivitumist, kiirenemist ja jõulist liikumist: Honegger ise oli rongisõidu suur austaja ja pühendas palju tähelepanu masinlikule rütmile ning orkestrilise värvuse kontrastidele. Tema teosed näitavad sageli tugevat rütmilist energiat, meisterlikku orkestratsiooni ja pingestatud dünaamikat.

Teine maailmasõda ja hilisem looming

Teise maailmasõja ajal ei saanud Honegger Pariisist lahkuda. Ta liitus Prantsuse vastupanuliikumisega ja jätkas muusika kirjutamist keerulistes tingimustes. Sõjajärgsel perioodil andis ta välja mitmeid olulisi teoseid, sealhulgas neli sümfooniat (nr 2–5) — nende hulgas on nii intiimsemaid kui ka grandioosseid töid — ning mitmeid religioosseid ja kooriteoseid, mis peegeldavad ajaloo raskeid kogemusi ja isiklikke kaotusi.

Isiklik elu ja tervis

1926. aastal abiellus Honegger pianistiga Andrée Vaurabourgiga, kes oli tema kaasõpilane Pariisi konservatooriumis. Nad esinesid sageli koos ja Andrée mängis tihti tema klaveripartiisid. Paaril oli tütar Pascale (sünd 1932). Honeggeril oli ka poeg Jean-Claude (1926–2003), kelle ema oli laulja Claire Croiza. Perekondlikud ja tööalased sidemed mõjutavad tugevalt tema karjääri ja loomingulist koostööd.

1947. aastal sai Honegger raske südameinfarkti, mille järel tema töövõime vähenes ja ta kirjutas vähem uusi teoseid. Teine südameatakk viis tema surmani 1955. aastal Pariisis.

Muusikaline stiil ja pärand

Honeggeri muusika eristub paljudest oma kaasaegsetest. Kuigi ta kuulus Les Six rühmitusse, oli tema temperamendile omasem sügavam seos saksa-romantilise traditsiooniga — talle meeldisid Wagneri, Straussi ja Regeri looming. Samuti mõjutas teda Bachi kontrapunktiline pärand. Tema muusika on üldiselt tonaalne, ent tihti rikastatud tugevamate dissonantsidega, põneva harmoonilise pingega ja selge rütmilise struktuuriga.

Honeggeri panus 20. sajandi muusikasse on mitmekesine: ta ühendas romantilise impulsi modernse orkestratsiooniga, kirjutades nii rikkalikke oratooriume, sümfoonilisi töid kui ka väiksemaid meistriteoseid, mis on püsivalt programmi osaks paljudes kontsertides. Tema meeldejääv meloodiline annus, dramaatiline jõud ja orkestriline värvikus tagavad, et tema teosed jäävad esitatavaks ja mõjukaks ka tänapäeval.