Attila ehk Attila Hunni (u. 406–453) oli hunnide liider alates 434. aastast kuni surmani 453. aastal. Ta on üks Euroopa varakeskaegse ajaloo tuntumaid ja kartetumaid valitsejaid, keda hilisemad allikad on nimetanud ka „Flagellum Dei” ehk Jumala nuhtluseks.
Taust ja võimuletulek
Attila pärines hunnide eliidist; algselt valitses ta koos venna Bleda’ga. Nende ühine valitsemine kestis kuni 440ndateni, kuid umbes 445. aastaks jäi Attila üksikvalitsejaks — paljud ajalooallikad oletavad, et Bleda surm võimaldas Atillal saada ühesedeks juhtimisvõimudeks. Üks tema põhilisi strateegiaid oli suurte ja mitmekesiste rahvuste koondamine hunnide juhtimise alla, mis tekitas ajutise sõjalise üleneva jõu.
Suhteid Rooma impeeriumiga
Attila kasutas nii sõjalist survet kui ka diplomaatilist mustrit, sundides nii Ida- kui Lääne-Rooma keisririike maksma hõimudele tribuuti ja tegema soodsaid lepinguid. 430.–440. aastatel viis ta läbi mitu kampaaniat Balkani aladel, sundides Ida-Rooma maksma küllaltki suurt hüvitist. Tema nõudmised ja rünnakud lõid tihti suure hävituse linnadesse ja maapiirkondadesse.
Sõjalised kampaaniad Gallias ja Itaalias
451. aastal tungis Attila Galliasse, kus tema edasiliikumine võimaldas rüüstamist ja vägivallaaktidena mäletatavaid laastamisi. Ta jõudis Lääne-Rooma vastu suunatud vägedega Aurelianumi lähistele (rooma nimega Aurelianum), kuid tema edasiliikumist peatati koalitsioonvägede — näiteks Flavius Aetiuse juhtimisel ja Visigooti kuninga Theodorichi osalusel — vastupanuga. Sellel aastal toimunud Katalauni tasandike lahing (Battle of the Catalaunian Plains, 451) oli tema peamine ja üksainus suur kaotus, mille järel ta Galias taandus.
Aastast 452 korraldas Attila kampaania ka Itaaliasse. Ta rüüstas Põhja-Itaalia alasid ja hävitas mitmeid asulaid — tuntum näide on Aquileia hävitamine. Rooma pihta jõudnud ohu leevendamiseks lähetas paavst Leo I Attilale delegatsiooni; traditsioonide kohaselt mõjutasid tema läbirääkimised ja Ida-Rooma poolt seatud logistilised raskused (nälg, epideemiad, varude nappus) otsust Attilal Itália vallutamisest loobuda.
Surm ja pärand
Attila suri 453. aastal ööl pärast oma pulmi naise nimega Ildico (Ildiko) juuresolekul. Keskaegsed ja kaasaegsed allikad annavad mitu versiooni: traditsiooniliselt mainitakse tugevast verejooksust tekkinud surma (vaagna- või ninaverejooks), teisalt on arutletud salamõrva võimaluse üle. Tema surm järel lõhenes hunnide suurriik kiiresti, sest puudus selge ja tugev järglasüsteem. Peagi puhkesid sisekonfliktid ning 454. aastal said hunnid lüüa alliansilegernumi vastulöögi käigus (Nedao lahing), mille järel hunnide mõju Kesk-Euroopas vähenes ja palju tiefunge lahenesid või assimileerusid teistesse rahvustesse.
Attila pärand on kombineeritud ajaloolisest hävingust ja mütoloogiast: keskajal kujunes temast Euroopas sümbolset kujutist kartmatust ja tohutust vaenlasest, tema nime mainitakse nii idaeuroopa kui ka lääne kronikates ja rahvamuistendites. Kuigi hunnide hulk pärast Attilat vähenes ning nende poliitiline koondatus haihtus, jääb Attila ajaloos oluliseks näiteks sellest, kuidas juht üksikute hüimude ja rahvaste kaudu võis mõjuda rooma maailmale ja selle lõppseisunditele.
