Averroës (tuntud ka kui Ibn Rušd või Ibn Rushd; 14. aprill 1126 - 10. detsember 1198) oli Al-Andalusest pärit moslemi polümaatik. Ta oli kreeka ja islami filosoofia õpetlane. Ta õppis ka islami teoloogiat, õigust, poliitikat, klassikalist muusikat ning meditsiini, psühholoogiat, füüsikat, astronoomiat, geograafiat ja matemaatikat.
Averroes sündis Córdobas, Al-Andaluses. Ta elas akadeemilises ajaloos ainulaadsel perioodil. Huvi filosoofia ja teoloogia vastu oli moslemimaailmas vähenemas, kuid kristlikus Euroopas hakkas see alles muutuma mõjukaks. Averroes ise oli mõjutatud Aristotelese ideedest. Tema filosoofiat kritiseerisid sageli moslemi kaaslased. Tal oli suurem mõju Lääne-Euroopa ühiskonnale. Teda on nimetatud Lääne-Euroopa ilmaliku mõtlemise rajajaks.
Averroes on kõige kuulsam oma kommentaaride poolest Aristotelese teoste kohta. Aristoteles oli alates 6. sajandist läänes enamasti unustatud. Averroese tõlgendused Aristotelese ideedest äratasid Lääne teadlaste huvi Aristotelese ja üldiselt Vana-Kreeka filosoofia vastu. Need viisid ka skolastika arengule keskaegses Euroopas.
Tööd, meetod ja peamised ideed
Averroes on kirjutanud suurtes kogustes: originaalartikleid, õigusalaseid teoseid ja eriti arvukalt Aristotelese kommentaare, mis jagunevad lühikesteks, keskmisteks ja pikkadeks kommentaarideks (vastavalt kokkuvõtetele, seletustele ja põhjalikele selgitustele). Tema tuntumad teosed on filosoofilised kommentaarid Aristotelese loogikast, metafüüsikast ja psühholoogiast ning pöördumine vastu Al-Ghazali kriitikale filosoofiale, tuntud pealkirja all Tahafut al-Tahafut („Segaduse segadusevastus“).
Averroes rõhutas mõistuse tähtsust jumalike tekstide mõistmisel: tema järgi ei ole religioon ja filosoofia ristiriidulised, kui piiblitekstid nö „rahvale“ mõeldud kohtades vastavalt allegooriliselt tõlgendada. Ta arendas välja ka intellekti teooriaid (nt keskne "aktiivne intellekt" — selle tõlgendamine on filosoofilises kirjanduses vastuoluline) ning pidas teaduslikku uurimist ja ratsionaalset selgitust suureks väärtuseks loodusnähtuste mõistmisel.
Amet, vastasseis ja elu lõpp
Averroes töötas nii kohtuesindaja (qadi) kui arstina ja teenis ka Almohadi dünastia võimukandjate palvel. Tema filosoofilised seisukohad ja kombineeritud huvi teoloogia ning Aristotelese õpetuste vastu tõid talle nii austajaid kui ka teravat vastuseisu konservatiivsemate religioossete ringkondade poolt. Kriitika ja poliitilised kõikumised tekitasid talle mitmel korral raskusi: tema teoseid mõnikord keelati, osa kirjatöid põletati ning ta ise sattus perioodiliselt ebasoodsamasse seisu võimuasutuste ees.
Mõju ja järeltulevad arutelud
Averroese mõju Lääne-Euroopale kasvas pärast tema tekstide ladinakeelseid tõlkeid 12.–13. sajandil (tõlkeid tegid mitmed õppinud tõlkijad, kes vahendasid tekste kristlikule õppele). Keskaegsed skolastikud ja ülikoolid kasutasid tema kommentaare Aristotelese teksti mõistmiseks; mõned mõtlejad tõlgendasid tema ideid radikaalselt ja arendasid nn „averroismi“ — sellest tekkisid arutelud tõe, usu ja mõistuse suhete üle, sealhulgas väide nii-öelda „kahe tõe“ võimalikust eksistentsist (seda vaadet ei saa aga otseselt ja ühemõtteliselt Averroesele omistada, tema ise rõhutas üldiselt tõe ühtsust ja harmoniseerimist).
Pärand tänapäeval
Tänapäeva teadlased hindavad Averroest kui suurt tõlkijat, kommentaatorit ja ratsionalisti, kelle töö sillutas teed filosoofilisele dialoogile ida ja lääne vahel. Tema käsitlused õigusteadusest, meditsiinist ja loogikast annavad edasi laiaulatusliku humanistliku intellektuaalse traditsiooni, mis mõjutas nii islami-, juudi- kui ka kristlikke mõtlejaid. Averroese töö näitab, kuidas filosoofia ja teadus võivad toimida religioosse mõtlemise kõrval ja kuidas filosoofiline meetod aitab selgitada nii loodus- kui ka jumaliku maailma küsimusi.
Peamised teosed (näited): Aristotelese kommentaarid (pikkad, keskmised ja lühikesed kommentaarid), Tahafut al-Tahafut (vastulause Al-Ghazali kriitikale), õigusteaduslik teos Bidayat al-Mujtahid ning mitmed meditsiinilised kirjutised. Tema tööde mõju jõudis läbi tõlgete tagasi ka lääne intellektuaalsetesse keskustesse ja aitas kujundada keskaegse filosoofia ajalugu.
