Maurice Ravel

Tema elu

Varasemad aastad

Maurice Ravel sündis Prantsusmaal Ciboure'is. Tema isa oli insener. Mõlemad vanemad olid huvitatud kultuurist. Varsti pärast tema sündi kolis perekond Pariisi ja jäi sinna elama.

Peagi selgus, et Maurice oli muusikaliselt andekas, nii et isa korraldas talle klaveritunnid tuntud õpetaja juures. Aastal 1889 astus ta Pariisi konservatooriumi.

1889. aastal toimus suur rahvusvaheline näitus: Pariisi maailmanäitus. Ravel ja Debussy kuulsid sellel näitusel mõlemad gamelanmuusikat Jaavalt. See mõjutas neid mõlemaid, eriti Debussy'd. Ravel kuulis ka vene muusikat Rimski-Korsakovi kontsertidel. Ta sõbrunes ka väga andeka hispaania pianisti Ricardo Viñesiga, kes käis samas klassis konservatooriumis. Ta kuulas Richard Wagneri muusikat ning tutvus heliloojate Chabrier ja Satie loominguga.

Ta lahkus konservatooriumist 1895. aastal, kuid läks 1897. aastal tagasi, et õppida kompositsiooni Gabriel Fauré juures ning kontrapunkti ja orkestreerimist Andreé Gédalge'i juures. Sel etapil ei olnud Ravel veel kindel endas kui heliloojas. Tema esimene teos, mis sai väga tuntuks, oli lühike orkestriteos "Pavane pour une infante défunte". Fauré oli olnud Raveli jaoks väga hea õpetaja, kes pühendas Fauré'le oma virtuoosse klaveripala "Jeux d'eau" (mis tähendab "vee mäng" või "Fountains") ja oma keelpillikvarteti. Siiski ei saanud Ravel kunagi kompositsioonipreemiat, mistõttu ta lahkus Fauré klassist 1903. aastal.

Varajane karjäär

Ravel hakkas elama dändi elu. Ta riietus alati väga elegantselt ja tutvus sarnase maitsega inimestega. Ta püüdis 1904. aastal ja uuesti 1905. aastal võita Prix de Rome'i. Kohtunikele meeldis aga traditsiooniline muusika ja nad ei mõistnud Raveli stiili. Konservatooriumis tekkis suur tüli, mis viis direktor Dubois' tagasiastumiseni ja Fauré'i asemele. Vahepeal lahkus Ravel mõneks ajaks koos sõpradega Pariisist ja hakkas kirjutama oma parimaid teoseid. Nende hulka kuulusid "Sissejuhatus ja Allegro" seitsmele instrumendile, sealhulgas harfile, "Rapsodie espagnole" orkestrile, tema esimene ooper "L'heure espagnole" ja virtuoosne klaveriteos "Gaspard de la Nuit". Pariisis vaidlesid muusikakriitikud jätkuvalt Raveli muusika üle.

Lõpuks ometi tunnustamine

1909. aastal külastas Ballets Russes Pariisi. Nad olid maailma kuulsaim balletitrupp. Nende direktor Diaghiljev palus Ravellil kirjutada neile ballett. Ravellil kulus "Daphnis ja Chloé" muusika kirjutamiseks umbes kolm aastat. Enne sõja puhkemist valmisid ka teosed "Shéhérazade" sopranile ja orkestrile (mitte segi ajada Rimski-Korsakovi samanimelise teosega) ja "Klaveritrio".

Esimene maailmasõda

Kui puhkes Esimene maailmasõda, tundis Ravel väga tugevalt, et ta tahab midagi oma riigi heaks teha. Siiski ei lubatud tal Prantsuse armeesse astuda, sest ta oli 2 kg alakaaluline. Nii sai temast autotranspordikorpuse autojuht. 1916. aastal haigestus ta düsenteeriasse. Pärast mõnda aega haiglas viibimist viidi ta tagasi Pariisi, et paraneda, kuid siis suri tema ema ja see mõjus talle kohutavalt. Sõja-aastad olid teda heliloojana aeglustanud. Ta oli komponeerinud "Le Tombeau de Couperin" (tuntud nii klaverisooloteosena kui ka orkestrile), mis meenutab barokiaja muusikastiili. Pikka aega võttis tal aega, et lõpetada "La Valse" (Valss), üks tema populaarsemaid teoseid.

Pärast sõda

Pärast sõja lõppu oli Debussy surnud ja Ravelit peeti suurimaks elavaks prantsuse heliloojaks. Talle pakuti Légion d'honneur'i autasu, kuid ta ei võtnud seda vastu. Ta ostis endale maja väljaspool Pariisi. Siin sai ta rahus ja vaikuses komponeerida. Ta kirjutas oma ooperi "L'enfant et les sortileges" ("Laps ja maagia") ja kuulsa virtuoosse teose sooloviiulile "Tzigane". Ta rändas Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ning teda tervitati kõikjal kui suurt heliloojat. Oxfordi ülikool andis talle aukodaniku tiitli.

Ravel töötas mitme asja kallal: ballettmuusika, millest sündis orkestriteos "Boléro", klaverikontsert G-keele ja klaverikontsert vasakule käele, mida sai mängida ainult vasaku käega (kirjutatud pianist Paul Wittgensteinile, kes oli sõjas kaotanud oma parema käe), ning mitmed teised projektid, mis jäid lõpetamata.

Tema viimased aastad

1932. aastal hakkas ta haigestuma. Juba mitu aastat oli tal olnud raske magada, ja see võis olla ajuhaiguse algus, mis teda lõpuks tappis. Üks liiklusõnnetus 1932. aastal tegi olukorra veelgi hullemaks. Peagi ei suutnud ta enam oma nime kirjutada, ta ei suutnud enam liikuda ega rääkida. 1937. aastal tehti talle ajuoperatsioon, kuid ta suri.

Tema muusika

Ravel oli väga privaatne mees. Me ei tea midagi tema seksuaalelu kohta. Tema muusika tuli talle pähe jalutuskäikudel maal või Pariisis, sageli öösel ja iga ilmaga. Siis tuli ta koju ja kirjutas need üles. Ta töötas iga kompositsiooni kallal, kuni see oli täiuslik, ja ei näidanud seda kunagi kellelegi, enne kui see oli valmis. Talle meeldis koguda väikseid asju, näiteks mänguasju, ja need esemed said sageli muusika osaks. Tema muusikastiilis olid olulised barokkmuusika vormid, gamelan-muusika, hispaania muusika, iidsed viisid ja ebatavalised harmooniad. Tal oli vaid mõned õpilased, sealhulgas Vaughan Williams, kuid keegi ei suutnud tema muusikat jäljendada, sest see on alati nii isikupärane, täis täiuslikkust ja huumorit.