Maurice Ravel (1875–1937) – prantsuse helilooja, Boléro ja klaveriteosed
Maurice Ravel (sündinud Ciboure, Pyrénées-Atlantiques, 7. märts 1875; surnud Pariis, 28. detsember 1937) oli prantsuse helilooja. Tema nime mõeldakse sageli koos Claude Debussyga, kuid nende muusika on tegelikult väga erinev. Ravelile meeldisid lapsed ja loomad ning tema muusika räägib sageli neist. Talle meeldis kirjutada muinasjutte ja lugusid kaugetest maadest. Ta kirjutas imelist klaverimuusikat, millest enamik on raskesti mängitav. Boléro on 17-minutiline teos orkestrile. Lühiversiooni kasutasid uisutajad Torvill ja Dean tantsuks, mis tegi nad 1984. aastal olümpiavõitjate.
Elu ja haridus
Maurice Ravel kasvas üles edelas Prantsusmaal Basque’i rannikul. Tal oli kirg muusika vastu juba lapseeas ja ta jätkas õpinguid Pariisi konservatooriumis, kus ta püüdis arendada nii klaverimängu kui ka heliloomingut. Ta oli tuntud kui perfektsionist: kirjutas hoolikalt orkestratsioonid ja töötas detailide kallal kaua enne teose avalikustamist. Ravel üritas osaleda konservatooriumi ja riiklike konkursside võistlustel, ent kuigi ta pälvis tunnustust, ei saavutanud ta alati ametlikke auhindu, mis mõjutas tema karjääri algusaastatel.
Stiil ja iseloomulikud jooned
Ravelit peetakse tihti impressionismi sugulasheliloojana, kuid tema muusika on selgema vormi- ja rütmitunnetusega ning tihti ka neoklassitsistlikke jooni kandv. Tema tugevuseks oli erakordne orkestratsioonitunnetus: ta teadis täpselt, kuidas eri pilliheli ühendada, et saavutada erksaid värvitoone ja uusi kõlaefekte. Harmoonias kasutas Ravel nii tonaalsust kui ka moodsaid ning idamaised või folk-motivid; hilisemates teostes on tunda ka jazzi- ja ragtime’i mõju. Tema muusika on sageli mänguline, koloristlik ja väga detailne – see nõuab interpreedilt suurepärast tehnilist oskust ja peent kõlavõimet.
Tuntumad teosed
- Boléro – lihtsast, korduvast teemapõhimõttest arenev orkestriteos, kus sama meloodia kordub pidevalt, kuid orkestratsioon ja dünaamika viivad selle järk-järgult haripunkti. Teos on üks Ravel'i kõige kuulsamaid ja kergesti äratuntavaid lõpetusi.
- Daphnis et Chloé – suur ballet, kus on eriti tuntud orkestralised koori- ja pildirikkad sektsioonid.
- L’enfant et les sortilèges – lüüriline muusikaline komöödia (viisiline muusikalavaru), kus lavastuslik jutustus ja muusika sulanduvad omavahel.
- Pavane pour une infante défunte – melanhoolne, peen klaveripala, millest on tehtud ka orkestratsioon.
- Gaspard de la nuit ja Miroirs – klaverikogud, milles on äärmuslik tehniline keerukus ja kujutluslik sisu; eriti tuntud on teose “Scarbo” raskusaste.
- Piano Concertos – Ravel kirjutas mitmeid klaverikontserte, milles on tunda nii jazzilikke rütme kui ka tema meisterlikku orkestratsiooni. Ta on tuntud ka oma kontserdi(palas) "pour la main gauche" – kontsert vasakule käele.
- Orkestratsioonid – üks kuulsamaid on tema orkestratsioon Mussorgski “Pictures at an Exhibition” käsitlusele, mis populariseeris seda teost orkestrihelis.
Töö ja mõju
Ravel oli väljapaistev interpreet omaenda klaverimuusikas ja sageli esitas ta teoseid ise. Kuigi ta ei olnud suur poliitiline aktivist või koolkonna juht, mõjutas tema looming tugevalt 20. sajandi alguse muusikatrende: ta tõi orkestrisse värve ja detailset teksti, leidis uusi rütmilisi ja harmoonilisi võimalusi ning ühendas prantsuse meloodilise traditsiooni uuemate stiilidega. Tema teosed on püsiv osa sümfoonia- ja kammermuusika repertuaarist ning neid salvestatakse ja mängitakse üle maailma.
Terviseprobleemid ja pärand
Elu lõpuperioodil mõjutavad tervisehädad tema loometööd ja isiklikku olukorda; viimasel eluaastal halvenes tema seisund ning 1937. aasta detsembris suri ta Pariisis. Ravel jättis maha rikkaliku ja mitmekesise pärandi: helilooming, mis ühendab tehnilist täpsust ja värviküllast orkestratsiooni, ning paljud teosed, mis algselt tundusid uuenduslikud, on nüüd klassikaks saanud.
Ravelit meenutatakse eelkõige kui meistrit, kes oskas orkestrist ja klaverist välja pigistada uue kõlapildi, ning kui heliloojat, kelle teosed kõnetavad nii muusikuid kui ka laiemat publikut. Tema loomingut mängitakse igal aastal kontserdisaalides, festivalidel ja salvestustena, ning tema nimi on püsiv osa 20. sajandi muusikaloost.
Maurice Ravel klaveril Kanada laulja Éva Gauthier'i saatel 7. märtsil 1928, tema Ameerika turnee ajal. George Gershwin seisab paremal äärel.
Tema elu
Varasemad aastad
Maurice Ravel sündis Prantsusmaal Ciboure'is. Tema isa oli insener. Mõlemad vanemad olid huvitatud kultuurist. Varsti pärast tema sündi kolis perekond Pariisi ja jäi sinna elama.
Peagi selgus, et Maurice oli muusikaliselt andekas, nii et isa korraldas talle klaveritunnid tuntud õpetaja juures. Aastal 1889 astus ta Pariisi konservatooriumi.
1889. aastal toimus suur rahvusvaheline näitus: Pariisi maailmanäitus. Ravel ja Debussy kuulsid sellel näitusel mõlemad gamelanmuusikat Jaavalt. See mõjutas neid mõlemaid, eriti Debussy'd. Ravel kuulis ka vene muusikat Rimski-Korsakovi kontsertidel. Ta sõbrunes ka väga andeka hispaania pianisti Ricardo Viñesiga, kes käis samas klassis konservatooriumis. Ta kuulas Richard Wagneri muusikat ning tutvus heliloojate Chabrier ja Satie loominguga.
Ta lahkus konservatooriumist 1895. aastal, kuid läks 1897. aastal tagasi, et õppida kompositsiooni Gabriel Fauré juures ning kontrapunkti ja orkestreerimist Andreé Gédalge'i juures. Sel etapil ei olnud Ravel veel kindel endas kui heliloojas. Tema esimene teos, mis sai väga tuntuks, oli lühike orkestriteos "Pavane pour une infante défunte". Fauré oli olnud Raveli jaoks väga hea õpetaja, kes pühendas Fauré'le oma virtuoosse klaveripala "Jeux d'eau" (mis tähendab "vee mäng" või "Fountains") ja oma keelpillikvarteti. Siiski ei saanud Ravel kunagi kompositsioonipreemiat, mistõttu ta lahkus Fauré klassist 1903. aastal.
Varajane karjäär
Ravel hakkas elama dändi elu. Ta riietus alati väga elegantselt ja tutvus sarnase maitsega inimestega. Ta püüdis 1904. aastal ja uuesti 1905. aastal võita Prix de Rome'i. Kohtunikele meeldis aga traditsiooniline muusika ja nad ei mõistnud Raveli stiili. Konservatooriumis tekkis suur tüli, mis viis direktor Dubois' tagasiastumiseni ja Fauré'i asemele. Vahepeal lahkus Ravel mõneks ajaks koos sõpradega Pariisist ja hakkas kirjutama oma parimaid teoseid. Nende hulka kuulusid "Sissejuhatus ja Allegro" seitsmele instrumendile, sealhulgas harfile, "Rapsodie espagnole" orkestrile, tema esimene ooper "L'heure espagnole" ja virtuoosne klaveriteos "Gaspard de la Nuit". Pariisis vaidlesid muusikakriitikud jätkuvalt Raveli muusika üle.
Lõpuks ometi tunnustamine
1909. aastal külastas Ballets Russes Pariisi. Nad olid maailma kuulsaim balletitrupp. Nende direktor Diaghiljev palus Ravellil kirjutada neile ballett. Ravellil kulus "Daphnis ja Chloé" muusika kirjutamiseks umbes kolm aastat. Enne sõja puhkemist valmisid ka teosed "Shéhérazade" sopranile ja orkestrile (mitte segi ajada Rimski-Korsakovi samanimelise teosega) ja "Klaveritrio".
Esimene maailmasõda
Kui puhkes Esimene maailmasõda, tundis Ravel väga tugevalt, et ta tahab midagi oma riigi heaks teha. Siiski ei lubatud tal Prantsuse armeesse astuda, sest ta oli 2 kg alakaaluline. Nii sai temast autotranspordikorpuse autojuht. 1916. aastal haigestus ta düsenteeriasse. Pärast mõnda aega haiglas viibimist viidi ta tagasi Pariisi, et paraneda, kuid siis suri tema ema ja see mõjus talle kohutavalt. Sõja-aastad olid teda heliloojana aeglustanud. Ta oli komponeerinud "Le Tombeau de Couperin" (tuntud nii klaverisooloteosena kui ka orkestrile), mis meenutab barokiaja muusikastiili. Pikka aega võttis tal aega, et lõpetada "La Valse" (Valss), üks tema populaarsemaid teoseid.
Pärast sõda
Pärast sõja lõppu oli Debussy surnud ja Ravelit peeti suurimaks elavaks prantsuse heliloojaks. Talle pakuti Légion d'honneur'i autasu, kuid ta ei võtnud seda vastu. Ta ostis endale maja väljaspool Pariisi. Siin sai ta rahus ja vaikuses komponeerida. Ta kirjutas oma ooperi "L'enfant et les sortileges" ("Laps ja maagia") ja kuulsa virtuoosse teose sooloviiulile "Tzigane". Ta rändas Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ning teda tervitati kõikjal kui suurt heliloojat. Oxfordi ülikool andis talle aukodaniku tiitli.
Ravel töötas mitme asja kallal: ballettmuusika, millest sündis orkestriteos "Boléro", klaverikontsert G-keele ja klaverikontsert vasakule käele, mida sai mängida ainult vasaku käega (kirjutatud pianist Paul Wittgensteinile, kes oli sõjas kaotanud oma parema käe), ning mitmed teised projektid, mis jäid lõpetamata.
Tema viimased aastad
1932. aastal hakkas ta haigestuma. Juba mitu aastat oli tal olnud raske magada, ja see võis olla ajuhaiguse algus, mis teda lõpuks tappis. Üks liiklusõnnetus 1932. aastal tegi olukorra veelgi hullemaks. Peagi ei suutnud ta enam oma nime kirjutada, ta ei suutnud enam liikuda ega rääkida. 1937. aastal tehti talle ajuoperatsioon, kuid ta suri.
Tema muusika
Ravel oli väga privaatne mees. Me ei tea midagi tema seksuaalelu kohta. Tema muusika tuli talle pähe jalutuskäikudel maal või Pariisis, sageli öösel ja iga ilmaga. Siis tuli ta koju ja kirjutas need üles. Ta töötas iga kompositsiooni kallal, kuni see oli täiuslik, ja ei näidanud seda kunagi kellelegi, enne kui see oli valmis. Talle meeldis koguda väikseid asju, näiteks mänguasju, ja need esemed said sageli muusika osaks. Tema muusikastiilis olid olulised barokkmuusika vormid, gamelan-muusika, hispaania muusika, iidsed viisid ja ebatavalised harmooniad. Tal oli vaid mõned õpilased, sealhulgas Vaughan Williams, kuid keegi ei suutnud tema muusikat jäljendada, sest see on alati nii isikupärane, täis täiuslikkust ja huumorit.
