Orkestreerimine (orkestratsioon): määratlus, instrumentatsioon ja näited

Avasta orkestreerimise ja instrumentatsiooni saladused: määratlused, praktilised näited, kuulsad heliloojad ja nõuanded, kuidas kirjutada tasakaalustatud ja väljendusrikast muusikat orkestrile.

Orkestratsioonil võib muusikas olla kaks tähendust:

See võib tähendada: õppimine, kuidas kirjutada muusikat orkestrile — ehk oskust valida, millised instrumendid mängivad milliseid partiisid, kuidas jaotada meloodiaid, saateosi ja harmooniat eri pillirühmade vahel ning kuidas kujundada tekstiuri, värve ja dünaamikat suuremas koosseisus.

See võib tähendada ka loetelu instrumentidest, mida kasutatakse konkreetses muusikapalas — näiteks „orkestratsioon” võib olla lihtsalt nimetusekiri sellest, mis pillid antud teoses kõlavad.

Instrumentatsioon vs orkestratsioon

Sõna "instrumentatsioon" tähendab peaaegu sama asja nagu "orkestratsioon", kuid rõhuasetused erinevad: instrumentatsioon tähendab iga instrumendi mänguviisi ja kõlavõimaluste tundmist — nende kõlaulatus, dünaamika, artikulatsioonid ja eritehnikad. Orkestratsioon viitab sellele oskusele rakendamisest orkestri koosseisus ja selle ajaloolises kontekstis (nt orkester alates 17. sajandist kuni tänapäevani).

Kuidas õppida orkestreerimist

Inimesed, kes tahavad kirjutada muusikat orkestrile, peavad õppima orkestreerimist. Nad võivad seda teha mitmel viisil:

• lugedes orkestratsiooni käsitlevaid raamatuid ja õpikuid;
• uurides tuntud orkestrite partituure — nägemaks, kuidas teised heliloojad on lahendanud orkestreerimisülesandeid;
• kuulates orkestreid kontsertidel või CD-delt ning võrdlema kuuldut partituuriga;
• harjutades klaverimuusika orkestreerimist ja selle arranžeerimist orkestrile, nagu sageli tehakse muusikakõrgkoolides.

Mis teeb hea orkestreerija

Orkestreerimine tähendab, et tuleb mõista, kuidas kirjutada hästi erinevatele instrumentidele, kuidas neid kombineerida nii, et nad kõlaksid hästi koos ja oleksid hästi tasakaalus. Mõned olulised aspektid:

• Instrumentide ulatus ja tehnika: teadmine, millistes registrites pillid kõlavad kõige paremini ning milliseid eritehnikaid (pizzicato, sul ponticello, sordino jm) nad võimaldavad;
• Timbre ja värv: eri pillikombinatsioonid annavad erinevaid kõla- ja värvivarjundeid — näiteks vioola+flööt tekitab teistsuguse tooni kui vioola+oboe;
• Dünaamika ja tasakaal: oskus hinnata, milline instrument katab teise heli või kuidas saavutada selgus segades mitu osa kokku;
• Artikulatsioon ja fraasideerimine: kirjaliku partituuri selgus — täpsed märgendid puhkpillide hingamise, keelpillide sõrmevahetuse ja löökpillide tabamiste kohta;
• Transponeerimine: teadmine, millised instrumendid on transponeerivad (nt klarinet, trompet, ninasarv) ja kuidas need õigesti noteerida;
• Esituspraktika: arvestamine muusikute füüsiliste piirangute ja orkestri praktika piirangutega.

Orkestri põhirühmad ja nende roll

• Keelpillid: viiulid, vioolad, tšellod, kontrabassid — sageli teksti üldine mass ja meloodiaesitus;
• Puhkpillid (puupuhkpillid): flööt, oboe, klarnet, fagott — peen dünaamiline ja värvivalik, meloodiline eristuvus;
• Puhkpillid (vaskpuhkpillid): trompet, tromboon, sarv, tuba — jõulisus, signaalilised motiivid, temperatuuri ja jõu lisamine;
• Löökpillid: trummid, vibrafon, marimba, taldrikud jpm — ritmiline rõhutamine ja värv;
• Klaver ja muud klahvpillid: tihti kasutatakse orkestratsioonis nii harmooniatoe kui erivärvide loomiseks.

Praktilised nõuanded algajale

• Alustage kirjutades lihtsamaid koosseise (kammerorkester, vokaaliga koosseis) ja liikuge suurema orkestri juurde;
• Kuulake palju ja paralleelselt uurige partituure: kuulmine + silm on parim õpetaja;
• Kontrollige iga osa ulatust — ärge kirjutage pilli jaoks võimatuid kõrgusi ega tehnikaid;
• Kasutage erinevaid tekstuure: vahel kõlab läbi üksainus selge meloodia, vahel rohke jaotatud harmoonia;
• Õppige, kuidas kirjutada puhkpillidele hingamispausid ja keelpillidele fingering'uid lihtsustavad lahendused;
• Harjutage orkestreerides olemasolevaid klaveripartituure — see õpetab, kuidas harmooniat eri pillidele jaotada.

Tuntud näited ja orkestreerijad

Mõned heliloojad ja arranžeerijad on eriti tuntud oma oskuse poolest orkestreerida. Hector Berlioz ja Nikolai Rimski-Korsakov on kaks kuulsat heliloojat, kes olid eriti hiilgavad orkestrile kirjutamisel ning mõlemad kirjutasid orkestreerimise kohta raamatuid, mis on tänapäevalgi väärtuslikud õpikud.

Mõned huvitavad juhtumid orkestreerimisest praktikas:

• Mõned heliloojad jätavad oma teoste orkestreerimise teistele. Leonard Bernstein on kuulus kui West Side Story helilooja: ta koostas bändi- ja laulupartituuri, kuid teatud orkestreerimisülesandeid viisid ellu teised orkestreerijad (näiteks Sid Ramin ja Irwin Kostal) — nii sündis lõpuks lavaversiooni kõla.
• Helilooja Maurice Ravel võttis Modest Mussorgski klaveripala "Pildid näitusel" ja arranžeeris selle orkestrile. Ravel'i orkestreerimine tegi teosest väga tuntud orkestriversiooni, mida enamik inimesi tunneb rohkem kui originaalset klaveriversiooni.

Edasijõudnutele

Edasijõudnud orkestreerijad uurivad detailsemalt selliseid teemasid nagu mikro- ja makroform, orkestri eri registrite kihistamine, hääleläbimõõtude dünaamika ning eripärased tehnikad (multiphonics puupillidel, col legno keelpillidel, prepared piano efektid, elektroonika lisamine). Ka 20. ja 21. sajandi helikeel on laiendanud orkestratsiooni võimalusi dramatiliselt — oluline on hoida tehnika teenistuses muusikalist ideed.

Orkestreerimine on nii tehniline kui loominguline oskus: hea orkestreerija tunneb instrumentide piiranguid ja võimalusi ning kasutab neid muusika väljendusrikkuseks ja selguseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on orkestratsiooni kaks tähendust muusikas?

K: Kuidas saab keegi õppida orkestreerimist?

K: Mis on instrumenteerimine?

K: Mida tähendab muusikapala "orkestreerimine"?

K: Kas on heliloojaid, kes jätavad oma teoste orkestreerimise teiste inimeste hooleks?

K: Kes on kaks kuulsat heliloojat, kes on tuntud oma orkestrile kirjutamise oskuse poolest?

Otsing