Lapsepõlv ja üliõpilaspäevad
Berlioz oli vanim kuuest lapsest. Üks vend ja üks õde elasid täiskasvanuks ning Berlioz oli alati väga kiindunud mõlemasse. Tema isa oli arst. Perekond elas maal, Grenoble'ist loodes.
Berlioz käis koolis vaid lühikest aega, kui ta oli kümneaastane. Ülejäänud hariduse sai ta oma isalt. Talle meeldis prantsuse ja ladina kirjandus ning reisikirjad kaugetest maadest. Ta õppis mängima flööti, flageooliat ja kitarri. Ta luges Rameau raamatut harmooniast. Klaverit tal kunagi ei olnud. Ta lihtsalt kujutas akordide helisid oma peas ette. Ta oli alles 12-aastane, kui ta armus 18-aastasesse Estelle'i-nimelisse tüdrukusse. Teda kiusati selle pärast palju. Ta hakkas muusikat komponeerima.
Kui ta oli 17-aastane, ütles tema isa, et ta tahab, et temast saaks arst. Berlioz tahtis õppida muusikat, kuid isa sundis teda minema Pariisi meditsiini õppima. Berlioz pidi jääma Pariisi kogu oma ülejäänud eluks. Ta õppis kaks aastat meditsiini, kuid ta vihkas seda. Ühel päeval, anatoomiatunnis, sai tal sellest küllalt ja ta hüppas aknast välja. Ta hakkas õppima muusikat. Tema isa vihastas ja lõpetas talle raha saatmise. Berlioz oli väga vaene ja hakkas kirjutama ajalehtedele muusikakriitikat. Nii teenis ta ülejäänud elu jooksul suurema osa oma rahast. Ta laenas raha ka sõpradelt.
Berlioz hakkas käima ooperis. Eriti meeldis talle Glucki muusika ja ta käis raamatukogus Glucki partituuride uurimiseks. Lõpus 1822 leidis ta hea õpetaja. Tema nimi oli Le Sueur. Ta sundis Berliozi lõpetama oma muusika avaldamise, kuni ta oli õppinud korralikult komponeerima. Veebilehel 1826 oli ta ametlikult konservatooriumi õpilane. Ta jätkas õpinguid Le Sueuri ja Reicha juures. Ta püüdis neli korda võita tähtsat muusikapreemiat Prix de Rome. Esimesel korral kirjutas ta teose "La Mort d'Orphée" (Orpheuse surm). Žürii ütles, et see on mängimatu, kuid Berlioz pani orkestri seda mängima. Teisel korral kirjutas ta teose nimega Herminie, mille meloodiat ta hiljem kasutas oma "Symphonie fantastique'i" peamuusikana. Kolmandat korda kirjutas ta kantaadi La mort de Cléopâtre, mis on suurepärane teos, kuid ta ei võitnud siiski auhinda. Neljandat korda kirjutas ta kantaadi La mort de Sardanapale ja võitis auhinna. Peaaegu kogu selle teose muusika on nüüdseks kadunud.
Berlioz ei saanud inglise keelest aru, kuid ta läks inglise teatritrupi poolt antud Shakespeare'i "Hamleti" etendusele. Ophelia rolli mänginud näitlejatar oli Harriet Smithson. Berlioz armus temasse kirglikult, kuigi ta ei tundnud teda, ja hakkas teda igal pool jälgima. Lõpuks abiellus ta temaga. Abielu ei olnud edukas. Berlioz oli tegelikult armunud Shakespeare'i näidendi tegelaskujusse Opheliasse. Tal oli raske Harrietit päriselus armastada.
Shakespeare'i näidendid olid Berliozile aga suureks inspiratsiooniks. Ta kirjutas palju Shakespeare'ist inspireeritud teoseid, sealhulgas "Roméo et Juliette", "Béatrice et Bénédict", "Roi Lear" ja mitmed teised. Samuti inspireeris teda sel ajal Goethe "Faust" ning paljud teised kirjanikud, sealhulgas E.T.A. Hoffmann, Scott ja Byron. Ta avastas ka Beethoveni muusika, mis aitas tal õppida, kuidas suurtele kompositsioonidele kuju anda.
Berlioz hakkas Pariisis oma muusika kontsertide korraldamisega väga hõivatud olema. Ta sai kiiresti tuntuks kui väga originaalne noor helilooja. Prix de Rome võitmine andis talle mõneks ajaks kindla sissetuleku, kuid ta pidi minema Rooma. Berlioz ei tahtnud Rooma minna. Ta ütles, et tal on Pariisis palju tööd. Tegelik põhjus, miks ta ei tahtnud minna, oli ilmselt see, et ta oli armunud 19-aastasesse tüdrukusse nimega Camille Moke. .
1830. aastad
Berlioz veetis Roomas 15 kuud. Teel sinna külastas ta oma vanemaid, kes näisid olevat talle andestanud, et ta ei õppinud meditsiini. Nad võisid nüüd uhked olla, sest nende poeg oli nii edukas. Itaalias ei kirjutanud Berlioz palju muusikat. Talle ei meeldinud Itaalia muusika ega Itaalia kunst, kuid teda inspireerisid maastik, päike, meri, inimesed, keda ta kohtas: meremehed, talupojad, skulptorid, reisijad. Rooma linn ei meeldinud talle, kuigi Firenze meeldis talle. Ta vihkas Villa Medici, maja, kus ta pidi elama. Reisides kirjutas ta muusikat. Kui ta kuulis uudist, et Camille armastab nüüd teist meest, sai ta nii vihaseks, et lahkus Roomast, et naasta Pariisi, et tappa nad mõlemad. Kuid kui ta jõudis Nizzasse, rahunes ta maha ja muutis meelt. Ta pöördus tagasi Rooma.
Itaalias veedetud aja lõpus pöördus ta tagasi Pariisi, külastades teel oma vanemaid. Ta hakkas korraldama oma muusika kontserte. Sel ajal tutvus ta Harriet Smithsoniga. Neil oli kummaline kurameerimine ja ta abiellus temaga aastal 1833. Järgmisel aastal sündis neil poeg. Abielu ei olnud kunagi lihtne. Nende isiksused olid erinevad, nad olid vaesed ja nad ei rääkinud teineteise keelt. Veebilehel 1842 aastal läksid nad lahku ja Harriet suri suures vaesuses aastal 1854.
Kuigi mõned inimesed arvasid, et Berlioz oli originaalne helilooja, pidasid paljud teised tema muusikat väga kummaliseks. Ta ei teeninud heliloominguga peaaegu üldse raha. Enamiku teenitud rahast sai ta muusikalise ajakirjanduse eest, mida ta vihkas. Kui tema teoseid esitati, siis tavaliselt dirigeeris ta neid ise. Ta kirjutas teose vioolale ja orkestrile nimega "Harold en Italie". Paganini oli palunud tal seda kirjutada, et ta seda mängiks, kuid kui Paganini muusikat nägi, ei meeldinud see talle, sest see ei olnud piisavalt "näitlik" vioola jaoks. Mõned aastad hiljem kuulas Paganini teost ja otsustas, et see meeldib talle, nii et ta maksis Berliozile 20 000 franki. See oli palju raha ja võimaldas Berliozil kulutada aega uue suure teose kirjutamiseks: Roméo et Juliette. Kui seda esietendati, arvasid mõned kriitikud, et Berlioz ei mõista ilmselt Shakespeare'i. Richard Wagner, kes oli esietendusel publiku hulgas, oli aga väga muljetavaldav. Berlioz püüdis olla edukas ooperihelilooja, kuid inimesed ei mõistnud tema originaalmuusikat. Ta kirjutas Grand symphonie funèbre et triomphale, mis oli algselt kirjutatud sõjaväeorkestrile. Les nuits d'été on väga liigutav laulutsükkel.
Hilisem elu
1840. ja 1850. aastatel veetis Berlioz suure osa oma ajast välismaal reisides. Ta käis Saksamaal, Austrias, Venemaal ja Inglismaal. Ta muutus välismaal kuulsamaks kui kodus Prantsusmaal, kuigi ta jätkas endiselt Pariisi tagasipöördumist. Sakslased armastasid tema muusikat ja tema dirigeerimine avaldas neile muljet. Ta dirigeeris harva midagi muud kui oma muusikat. Veebilehel 1846 kirjutas ta ühe oma parimatest teostest: La Damnation de Faust, mida esitati Opéra-Comique'is. Ooperimaja oli pooleldi tühi. See oli talle suur pettumus. Berlioz jätkas turneed teistes riikides, kus teda hinnati. Suur edu oli tal Peterburis, Berliinis, kus ta esines Preisimaa kuningale, ja Londonis, kus ta ei saanud kunagi tasu kontsertide eest, mida Jullien dirigeeris, sest Jullienil ei olnud enam raha. Londonis oli tal aga muidki õnnestumisi ja ta meeldis inglastele väga.
Veebilehel 1854 Harriet Smithson suri ja seitse kuud hiljem abiellus Berlioz Marie Recio'ga, lauljatariga, keda ta oli tundnud 12 aastat. Tema hispaanlannast ema tuli nende juurde elama ja hoolitses Berliozi eest väga lahkelt tema viimastel aastatel, kui ta oli haige. Berliozi pojast Louis'st oli saanud mereväe kapten ja ta reisis üle kogu maailma. Sellest oli Berlioz alati unistanud juba lapsepõlvest saadik, kui ta luges reisikirju. Berlioz oli kohutavalt kurb 1867 kui ta kuulis, et Louis oli Havannas kollapalavikku surnud.
Berlioz oli alati olnud kiindunud ladina luuletaja Vergiliuse vastu. Veebilehel 1856 kirjutas ta pikka aega viievaatuselist ooperit "Les Troyens" ("Trojalased"). Ta teadis, et oleks peaaegu võimatu leida kedagi, kes esitaks seda. See sai võimalikuks alles 1863 pärast seda, kui ta jagas teose kahte ossa. Pärast seda möödus 30 aastat, enne kui ooperit uuesti esitati. See sisaldab mõnda tema parimat muusikat. Eriti kuulus on tormistseen, mida esitatakse sageli eraldi orkestriteosena.
Vanemaks saades muutus ta surma kinnisideeks. Ta oli kaotanud kaks naist ja ka tema kaks õde olid surnud. Ta hakkas kalmistutel käima. Ta kirjutas oma memuaarid (autobiograafia). See on tõlgitud paljudesse keeltesse, sealhulgas inglise keelde.
Veebilehel 1863 kirjutas ta Estelle'ile, tüdrukule, keda ta oli lapsena armastanud. Ta oli nüüd 67-aastane lesk ja tema 60-aastane. Ta külastas teda Lyonis ja armastas teda uuesti. Ta kirjutas talle regulaarselt kogu oma elu lõpuni ja viibis kolm korda tema juures Grenoble'is, kus naine elas koos oma pojaga. Naine mõistis teda järk-järgult paremini ja andis talle viimastel aastatel palju õnne.
Viimane reis Peterburi oli Berliozile liiga palju. Ta jäi haigeks. Tagasiteel koju läks ta Nizzasse, kus ta mere ääres jalutades kaks korda kokku kukkus. Ta läks tagasi Pariisi, kus teda hooldas tema ämm. Ta suri 11. märtsil 1869 ja maeti Cimitière Montmartre'i kirikusse.
