Fantastiline sümfoonia

Kasutatud vahendid

Sümfooniat mängib orkester, kuhu kuuluvad 2 flööti (2. dubleeriv piccolo), 2 oboed (2. dubleeriv cor anglais), 2 klarnetit (1. dubleeriv es-klarnet), 4 fagotti, 4 metsasarve, 2 trompetit, 2 kornetit, 3 trombooni, 2 ofikleidi (algselt üks ofikleidi ja üks serpent), 2 paari timpani, snare drum, tsimplid, basstrumm, kellad C ja G, 2 harfi ja keelpillid.

Lugu

Sümfoonia on näide programmilisest muusikast, sest see kirjeldab midagi muusikast eraldi. Antud juhul kirjeldab see lugu. See on see, mida helilooja kirjutas:

Esimene liikumine: Noor kunstnik oli sügavalt armunud tüdrukusse, kes teda ei armastanud. Ta tundis end nii meeleheitlikult kurvana, et üritas end oopiumiga mürgitada. Ta ei võtnud piisavalt, et teda tappa. See pani ta lihtsalt sügavasse unne. Selles unes kujutas ta ette igasuguseid asju. Tema armastatu tuli talle unes. Ta muutub muusikaliseks teemaks (idée fixe), mida ta lihtsalt ei suuda unustada. Ta kujutab ette oma armastust ja oma õrnu tundeid tema vastu.

Teine osa: Mees kohtub naisega ballile minnes. Kõik tantsivad. Ta leiab oma armastatu rahvahulga seast.

Kolmas osa: Maal kuuleb ta kahte karjast, kes kutsuvad üksteist oma torupillidel. Puud kõiguvad õrnalt tuules. Noor kunstnik hakkab end õnnelikumalt tundma. Siis näeb ta taas oma armastatut. Ta hakkab muretsema, et naine ei taha teda enam. Taas algab karjamuusika, kuid seda mängib ainult üks karjastest. Päike loojub. Kaugelt kostab äikest.

Neljas osa: Ta unistab, et on vihahoos tapnud oma kallima. Nüüd viiakse ta tellingule, kus talle hakatakse pea maha. Tema äraviimisel kõlab marss. Hetkeks mõtleb ta taas oma armastatule, siis langeb kirves ja ta hukatakse.

Viies osa: Kunstnik on nõidade sabatil. Ümberringi on palju kummitusi ja koletisi, kes on tulnud vaatama tema matmist. Tema armastatu on kuulda, kuid tema häälestus kõlab nüüd kohutavalt. Ta on tulnud hingedepäevale. Ta liitub nõidade hulka ja nad tantsivad, samal ajal kui kostab matusemuusika.

Esimene osa: Rêveries - Passions (Päevarõõmud - Kired)

Esimeses osas on aeglane sissejuhatus. Viiulitel kuuldav meloodia on juba peaaegu nagu idée fixe. Idée fixe kõlab täies mahus, kui muusika läheb kiiresse ossa. Seda mängivad viiulid ja sooloflööt. Rütm, mida madalamad keelpillid mängivad selle all, on väga rahutu. Selle osa vorm ei sarnane kuigi palju traditsioonilisele sonaatvormile. Berliozi huvitas rohkem idée fixe, mis kogu aeg kummitab noort kunstnikku.

Teine osa: Un bal (Palli)

Balli (st tantsupidu) esindab muusikas elav valss. Kahe harfi saatel kõlab see väga graatsiliselt. Kaks korda katkestab valssi idée fixe.

Kolmas osa: Scène aux champs (Stseeni maal).

Kaks karjast, kes mängivad üksteisele, on esindatud ingliskeelse koraaliga (mis istub orkestris) ja oboega, mida mängitakse lava taga, nii et see kõlab eemalt. Seejärel kõlab peamine õrn maateema sooloflöödil ja viiulitel. Idée fixe naaseb osa keskel. Teose lõpus kõlab kauge äikesehääl, mida mängivad neli timpani.

Neljas osa: Marche au supplice (Marss tellingule): Marche au supplice (Marss tellingule)

Osa algab timpani mürinaga ja sarvedega, mis alustavad marsi teemat. Seejärel alustavad tšellod ja kontrabassid marsi täies mahus, mille peagi võtavad üle viiulid. Vahetult enne tema hukkamist kordub lühike idée fixe'i kordus sooloklarinetil, seejärel langeb kirves (vali akord) ja tema pea langeb korvi (üks pillide poolt viiulitest läbi vioolade, tšellode ja seejärel kontrabasside läbitud pillimäng).

Viies osa: Songe d'une nuit de sabbat (unenägu nõidade hingamispäevast).

Idée fixe on nüüdseks muutunud "vulgaarseks tantsumuusikaks", seda mängitakse es-klarnetil. Efekte on palju, sealhulgas kummituslik col legno mängimine keelpillidel, nõiakoja mulisemine, mida mängivad puhkpillid. Kui tants jõuab haripunkti, kuuleme Dies Irae (Kohtupäeva) meloodiat koos Ronde du Sabbat'i (hingamispäeva voor), mis on metsik fugu.

Harriet Smithson

1827. aastal läks Berlioz Shakespeare'i näidendi "Hamlet" etendusele. Seda mängis ingliskeelne teatritrupp Inglismaalt. Berlioz armus Iiri näitlejanna Harriet Smithsonisse, kes mängis Ophelia osa, Ta ei kohtunud temaga tegelikult, vaid nägi teda vaid laval näitlemas, kuid saatis talle palju armastuskirju, kuid naine lahkus Pariisist ilma temaga kohtumata. Seejärel kirjutas ta oma "Symphonie Fantastique". Seejärel kirjutas ta sümfoonia, et kirjeldada oma armastust naise vastu ja oma õnnetust, sest naine ei olnud temast huvitatud. Kui Harriet kuulas sümfooniat kaks aastat pärast selle esmakordset esitamist, mõistis ta, et see oli sümfoonia temast endast. Lõpuks kohtus ta Berlioziga ja nad abiellusid 3. oktoobril 1833. aastal. Mitu aastat oli abielu õnnelik, kuigi nad ei rääkinud teineteise keelt. Üheksa aasta pärast läksid nad siiski lahku.