Symphonie fantastique — Berliozi fantaasiasümfoonia ja idee fixe
Tutvu Hector Berliozi Symphonie fantastique'iga — fantaasiasümfoonia, idee fixe, loo ja orkestri sügav tähendus romantismi meistriteoses.
Symphonie fantastique on prantsuse helilooja Hector Berliozi kirjutatud sümfoonia, mis on üks kuulsamaid romantilisi orkestriteoseid. Teose ametlik pealkiri on Episode de la Vie d'un Artiste (Episood kunstniku elust), kuid seda nimetatakse tavaliselt alapealkirjaga Symphonie Fantastique, mis tähendab fantaasiasümfooniat. Sõna "fantaasia" viitab programmile ehk loole, mida muusika kirjeldab. (Fantasy Symphony on parem tõlge kui Fantastiline sümfoonia, sest prantsuse fantastique ei vasta täpselt ingliskeelsele tänapäevasele fantastic tähendusele.)
Sümfoonia kestab tavaliselt umbes 45 minutit ja on jagatud viieks osaks. Berlioz kirjutas ise üles loo (programmi), mida muusika kirjeldab, nagu seda oli teinud varem näiteks Beethoven oma kuuenda sümfoonia puhul. Berliozi teos räägib noorest kunstnikust, kellesse lugejana/muusikakuulajana tunneme järkjärgulist armumist, kinnisideed ja lõpuks allaheitmist surmale ja säärasele groteskile. Noort kunstnikku kujutab muusikas üks korduv meloodiline motiiv: idée fixe — "fikseeritud idee", st meloodia, mis ilmub ikka ja jälle, kujutamaks tema armumust ja mälestusi. Idée fixe on sarnane sellele, mida hiljem nimetas Wagner leitmotiiviks (meloodia, mis on seotud mõne kindla isiku, tunde või olukorraga).
Taust ja esmaesitus
Berlioz sai idee teosele pärast kirglikku lugu näitlejanna Harriet Smithsoni vastu, keda ta oli näinud Shakespeare'i lavastustes. Ta kirjeldab oma inspiratsiooni üksikasjalikult oma mälestustes. Symphonie fantastique esmaesitati Pariisi Konservatooriumis 5. detsembril 1830. aastal. Publiku ja kriitikute reaktsioon oli segane — osa kuulajaid oli šokeeritud teose julguse ja orkestratsiooni tõttu, teised imetlesid selle värskust ja pildikust. Berlioz parandas ja töötas teose kallal veel 1831. ja 1845. aastal, nii et on olemas mõningaid erinevaid versioone orkestreeringust.
Orkestreerimine ja tehnilised uuendused
Berlioz kasutas Symphonie fantastique-s omaaegseks sümfoonilisele kirjandusele erakordselt suurt ja mitmekesist orkestrit. Originaalskoor sisaldas lisaks tavalisele keelpillistikule ja puhkpillidele tugevamat vaskpilliteli (sh ophikleidi — hiljem sageli asendatud suurema kaasaegse tuubaga), erinevaid trumme, kellasid ja harva kasutatavaid efekttehnikaid. Ta rakendas eriefekte nagu col legno (keelpillid tabavad puitu), kaugete kajaefektide kasutamist ning värvikat puhkpillide ja keelpillide kombineerimist. Need lahendused mõjutasid oluliselt hilisemaid orkestreerijaid ja programmilise muusika arengut.
Osad ja nende sisu
- I. Rêveries — Passions (Unenäod — kirg)
Esimene osa tutvustab peamist idée fixe-motiivi, mis väljendab kunstniku armumust. Algus on unenäoline ja melanhoolne, seejärel muutub ärevamaks, kui kirg kasvab ja mõtted kinnistuvad. - II. Un bal (Tantsuõhtu / ball)
Teises osas ilmub idée fixe taas, seekord balli melu ja tantsu keskkonnas — meloodia on nähtavasti hääl, mis liigub läbi rahvahulga. Berlioz kujutab elegantsi ja samas kunstniku sisemist põnevust. - III. Scène aux champs (Stseen maapääl / karjamaal)
Kolmas osa on pastorale-meeleolu, kahe puhkpilli vastastikune kõne kujutab tihast või karjamelu ja annab rahulikuma, sisekaemusliku hetke. Siin on hetki, kus idée fixe kõlab nostalgilisemalt ja näitab uut meeleolu — lootusrikas, kuid salakavalalt ebakindel. - IV. Marche au supplice (Marss hukkamiseni)
Neljandas osas kujutatakse kunstniku hukkamääramist — marss, tema viimane kõnnak enne kukerpõrget. Idee fixe ilmub uuesti, kuid on lõigatud ja katkestatud grubiga realistlikult traagilises võtmes. See osa lõpeb järsu kukkumise momentiga, mis muusika kaudu viitab kukkumisele ja hukkamisele. - V. Songe d'une nuit du sabbat (Unenägu nõiatalvest / nõidade sabat)
Viimane osa on groteskne ja kaugeleulatuv: kunstnik usub olevat surnud ning satub nõiatalve koos erinevate deemonlike olenditega. Berlioz kasutab siin liturgilist motiivi Dies Irae ja kirjeldab sõnulseletamatuid kõmakaid, kellahelisid ning groteskset karnevali. Idée fixe ilmub nüüd pilava, parodeeriva kujulina. Selle osa jõuline, värviline ja teatraalne iseloom muutsid teose eriti silmapaistvaks.
Järjepidev mõju ja tähendus
Symphonie fantastique on oluline samm programmilise muusika arengus: Berlioz näitas, kuidas orkester ja detailne orkestreerimine võivad jutustada läbi muusika keeruka psühholoogilise loo. Teose idee fixe ja juhendatud programm mõjutasid hilisemaid heliloojaid nagu Wagner, Tšaikovski ja paljusid teisi ning sealt edasi filmi- ja teatrumuusika tegijaid. Teose julged kõlaefektid, orkestratsiooni uuendused ja dramaturgiliselt tugev kujutlusvõime teevad sellest endiselt ühe romantismi kõige iseloomulikuma ja enim mängitava teose.
Berliozi autentsus kui programmeeritava sümfoonia looja ja tema leidlik orkestreerimine tagasid Symphonie fantastique-le koha muusikarepertuaaris ning sageli toob teos kaasa tugevad emotsionaalsed reaktsioonid ka tänapäeva kuulajatelt.
Kasutatud vahendid
Sümfooniat mängib orkester, kuhu kuuluvad 2 flööti (2. dubleeriv piccolo), 2 oboed (2. dubleeriv cor anglais), 2 klarnetit (1. dubleeriv es-klarnet), 4 fagotti, 4 metsasarve, 2 trompetit, 2 kornetit, 3 trombooni, 2 ofikleidi (algselt üks ofikleidi ja üks serpent), 2 paari timpani, snare drum, tsimplid, basstrumm, kellad C ja G, 2 harfi ja keelpillid.
Lugu
Sümfoonia on näide programmilisest muusikast, sest see kirjeldab midagi muusikast eraldi. Antud juhul kirjeldab see lugu. See on see, mida helilooja kirjutas:
Esimene liikumine: Noor kunstnik oli sügavalt armunud tüdrukusse, kes teda ei armastanud. Ta tundis end nii meeleheitlikult kurvana, et üritas end oopiumiga mürgitada. Ta ei võtnud piisavalt, et teda tappa. See pani ta lihtsalt sügavasse unne. Selles unes kujutas ta ette igasuguseid asju. Tema armastatu tuli talle unes. Ta muutub muusikaliseks teemaks (idée fixe), mida ta lihtsalt ei suuda unustada. Ta kujutab ette oma armastust ja oma õrnu tundeid tema vastu.
Teine osa: Mees kohtub naisega ballile minnes. Kõik tantsivad. Ta leiab oma armastatu rahvahulga seast.
Kolmas osa: Maal kuuleb ta kahte karjast, kes kutsuvad üksteist oma torupillidel. Puud kõiguvad õrnalt tuules. Noor kunstnik hakkab end õnnelikumalt tundma. Siis näeb ta taas oma armastatut. Ta hakkab muretsema, et naine ei taha teda enam. Taas algab karjamuusika, kuid seda mängib ainult üks karjastest. Päike loojub. Kaugelt kostab äikest.
Neljas osa: Ta unistab, et on vihahoos tapnud oma kallima. Nüüd viiakse ta tellingule, kus talle hakatakse pea maha. Tema äraviimisel kõlab marss. Hetkeks mõtleb ta taas oma armastatule, siis langeb kirves ja ta hukatakse.
Viies osa: Kunstnik on nõidade sabatil. Ümberringi on palju kummitusi ja koletisi, kes on tulnud vaatama tema matmist. Tema armastatu on kuulda, kuid tema häälestus kõlab nüüd kohutavalt. Ta on tulnud hingedepäevale. Ta liitub nõidade hulka ja nad tantsivad, samal ajal kui kostab matusemuusika.
Esimene osa: Rêveries - Passions (Päevarõõmud - Kired)
Esimeses osas on aeglane sissejuhatus. Viiulitel kuuldav meloodia on juba peaaegu nagu idée fixe. Idée fixe kõlab täies mahus, kui muusika läheb kiiresse ossa. Seda mängivad viiulid ja sooloflööt. Rütm, mida madalamad keelpillid mängivad selle all, on väga rahutu. Selle osa vorm ei sarnane kuigi palju traditsioonilisele sonaatvormile. Berliozi huvitas rohkem idée fixe, mis kogu aeg kummitab noort kunstnikku.
Teine osa: Un bal (Palli)
Balli (st tantsupidu) esindab muusikas elav valss. Kahe harfi saatel kõlab see väga graatsiliselt. Kaks korda katkestab valssi idée fixe.
Kolmas osa: Scène aux champs (Stseeni maal).
Kaks karjast, kes mängivad üksteisele, on esindatud ingliskeelse koraaliga (mis istub orkestris) ja oboega, mida mängitakse lava taga, nii et see kõlab eemalt. Seejärel kõlab peamine õrn maateema sooloflöödil ja viiulitel. Idée fixe naaseb osa keskel. Teose lõpus kõlab kauge äikesehääl, mida mängivad neli timpani.
Neljas osa: Marche au supplice (Marss tellingule): Marche au supplice (Marss tellingule)
Osa algab timpani mürinaga ja sarvedega, mis alustavad marsi teemat. Seejärel alustavad tšellod ja kontrabassid marsi täies mahus, mille peagi võtavad üle viiulid. Vahetult enne tema hukkamist kordub lühike idée fixe'i kordus sooloklarinetil, seejärel langeb kirves (vali akord) ja tema pea langeb korvi (üks pillide poolt viiulitest läbi vioolade, tšellode ja seejärel kontrabasside läbitud pillimäng).
Viies osa: Songe d'une nuit de sabbat (unenägu nõidade hingamispäevast).
Idée fixe on nüüdseks muutunud "vulgaarseks tantsumuusikaks", seda mängitakse es-klarnetil. Efekte on palju, sealhulgas kummituslik col legno mängimine keelpillidel, nõiakoja mulisemine, mida mängivad puhkpillid. Kui tants jõuab haripunkti, kuuleme Dies Irae (Kohtupäeva) meloodiat koos Ronde du Sabbat'i (hingamispäeva voor), mis on metsik fugu.
Harriet Smithson
1827. aastal läks Berlioz Shakespeare'i näidendi "Hamlet" etendusele. Seda mängis ingliskeelne teatritrupp Inglismaalt. Berlioz armus Iiri näitlejanna Harriet Smithsonisse, kes mängis Ophelia osa, Ta ei kohtunud temaga tegelikult, vaid nägi teda vaid laval näitlemas, kuid saatis talle palju armastuskirju, kuid naine lahkus Pariisist ilma temaga kohtumata. Seejärel kirjutas ta oma "Symphonie Fantastique". Seejärel kirjutas ta sümfoonia, et kirjeldada oma armastust naise vastu ja oma õnnetust, sest naine ei olnud temast huvitatud. Kui Harriet kuulas sümfooniat kaks aastat pärast selle esmakordset esitamist, mõistis ta, et see oli sümfoonia temast endast. Lõpuks kohtus ta Berlioziga ja nad abiellusid 3. oktoobril 1833. aastal. Mitu aastat oli abielu õnnelik, kuigi nad ei rääkinud teineteise keelt. Üheksa aasta pärast läksid nad siiski lahku.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Symphonie fantastique'i ametlik pealkiri?
V: "Symphonie fantastique" ametlik pealkiri on "Episode de la Vie d'un Artiste" (Episood kunstniku elust).
K: Mida tähendab "Fantaasiasümfoonia"?
V: Fantaasiasümfoonia viitab loole, mida muusika kirjeldab.
K: Kui kaua kestab sümfoonia?
V: Sümfoonia kestab umbes 45 minutit.
K: Mitu osa selles on?
V: Sümfoonias on 5 osa.
K: Mida kirjutas Berlioz ise oma teose jaoks üles?
V: Berlioz kirjutas üles loo, mida muusika kirjeldab, nagu Beethoven oli teinud oma Kuuenda sümfoonia puhul.
K: Mis on muusikalises mõttes idée fixe?
V: Idée fixe on meloodia, mida kasutatakse alati teatava isiku või asja kirjeldamiseks muusikapalas ja mida Wagner oleks nimetanud juhtmotiiviks.
K: Millal esietendus "Symphonie fantastique" esmakordselt?
V: Symphonie fantastique'i esmaettekanne toimus Pariisi Konservatooriumis 1830. aasta detsembris.
Otsige