Mis on tromboon? Ehitus, hääleulatus ja mängutehnika

Tromboon on puhkpill, mida mängib puhkpillimängija. See sarnaneb suurele trompetile, kuid selle eripära on liugur — mängija lükkab ja tõmbab liugurit, et muuta toru pikkust ja seeläbi noodi kõrgust. Liuguri ja mängija huulte vibratsiooni koosmõjul saab trombooniga katta laia noodivahemiku ning tekitada nii pehmeid legato‑liine kui ka erksaid aktsente.

Trombooni kõla on tavaliselt sügavam ja soojem kui trompetil ning seda peetakse sageli üheks bassiklahvi instrumentide hulka kuuluvaks. Notatsioon on tavaliselt bassivõtmes, kuid kõrgemate partide kirjutamisel kasutatakse sageli tenorvõtmet või spetsiaalselt transponeerituna diskantvõtmes. Mõned orkestrid ja ansamblid eelistavad diskantklahvi partituure või paluvad osalistel mängida transponeeritult, et lihtsustada lugemist.

Ehitus ja põhiosad

Tromboon koosneb mitmest põhiosast, mille ülesanded on erinevad:

• Suuosa (mouthpiece) — mängija huulte vibratsiooni asetatakse suuauku; suuosa suurus ja kuju mõjutavad sooni ja kontrolli.
• Võru ja torujuhtmed — ühendavad suuosa liuguriga ning juhivad õhuvoolu torustikku.
• Liugur (slide) — trombooni kõige iseloomulikum osa. Liuguri liikumine muudab effektivselt toru pikkust ja seega ka toonikõrgust; tavaliselt on seitse standardset positsiooni.
• Kelluke (bell) — toru lõpposa, kust heli kiirgub; kelluke määrab osa pillikõla karakterist.
• Võtmeklapp (F‑attachment) — mõnedel tromboonidel on klapp (nn klapiga tromboon), mis lülitab sisse täiendava toruosa ja muudab alumisi noote kergemini kättesaadavaks.
• Veeava ja reguleerimisosad — niiskuse eemaldamiseks ja intonatsiooni peenhäälestuseks on tavaliselt veeava (water key) ja häälestusliugud.

Tromboonid on enamasti valmistatud messingist, kuid on ka plastist versioone (nt tuntud P‑Bone), mis on kergemad ja sobivad algajatele või välitingimustesse.

Tüüpide ja hääleulatuse erinevused

• Tenor‑tromboon — kõige tavalisem tüüp orkestrites ja big‑bandides; hääleulatus katab tavaliselt umbes kolm oktaavi, sõltuvalt mängija oskustest.
• Bass‑tromboon — suurem, laiem torustik ja madalam register; tihti kasutusel orkestri alumiste ridade tugevdamiseks.
• Klapiga tromboon (valve trombone) — klapp(ide) abil muudetakse toru pikkust; mõnel mängijal on mõlema mehhanismi kombinatsioon (liugur + klapp).
• Alt‑ ja kontrabass‑tromboonid — harvemad, spetsiifiliste partiide jaoks orkestris või suures puhkpillis koosseisus.

Mängutehnika ja heli kontroll

Trombooni mängimine tugineb mitmele põhitehnikale:

• Embouchure ehk huulte ja näolihaste asend — see mõjutab heli kvaliteeti, täpsust ja võimendust.
• Hingamine ja õhukontroll — tugev ja kontrollitud õhuvool on vajalik puhta tooni ja pikkade fraaside jaoks.
• Liuguripositsioonid ja intonatsioon — täpne positsioneerimine on kriitiline, sest iga liuguriasend muudab noodi kõla; tromboonimängijad õpivad kompenseerima väikseid täiendusi liugurite ja huulte abil.
• Artikulatsioon — ühe- ja kahekordne keelekasutus (single/double tonguing) ning legato tehnikad, mis erinevad oluliselt nt keelpillide legato'st.
• Eriefektid — glissando (lihtne liug), growl, muteʼide kasutamine (straight, cup, plunger) ja sordid, mida enim hinnatakse nii klassikalises kui ka jazz‑muusikas.

Hooldus ja hooldusvõtted

• Hoia liugurit puhtana ja määrida seda regulaarselt spetsiaalse liugriõliga või ‑kreemiga, et tagada sujuv liikumine.
• Puhasta trombooni korrapäraselt seest ja väljast, et eemaldada niiskus ja jäägid; kontrolli veeavasid.
• Kontrolli ja häälesta klappe, häälestusliugud ja kõik ühendused, et vältida õhulekkeid.

Kasutus ja repertuaar

Tromboon on mitmekülgne instrument, mida leidub orkestrites, puhkpilliorkestrites, koondansamblites (brass bands), big‑band jazz‑ansamblites, muusikalides ja isegi populaarmuusika ridades. Trombooni partiid võivad olla solistlikud (soolokontserdid, bravuurosad) või partii‑toetavad (orkestri bassirida või harmooniline täiendaja).

Tuntud tromboonimängijad ja solistid on aidanud pillile suuremat repertuaari ja tehnilist arengut tuua — nii klassikalises maailmas kui ka jazzis (näiteks J.J. Johnson jazzis või Joseph Alessi orkestris). Tromboon on populaarne instrument nii algajate hulgas kui ka professionaalide seas oma väljendusrikkuse ja dünaamilise ulatuse tõttu.

Tromboni nimi pärineb itaalia keelest: trombone tähendab "suur trompet". Tromboonil mängiva inimese nimetuseks on tavaliselt tromboonimängija või trombonist. Mõnel tromboonil on klapp, mis suurendab kättesaadavate nootide ulatust; tänu eri konstruktsioonidele ja mängutehnikale on tromboon püsivalt olulisel kohal paljudes muusikastiilides.

Tüübid

Tromboneid on palju erinevaid. Igaüks neist on mõeldud erinevate mängivahemike jaoks (kui kõrgel või madalal sa mängid). On olemas kontrabasspromboonid, basspromboonid, tenorbasspromboonid, tenorpromboonid, altpromboonid, sopranpromboonid ja pikolo-promboonid. Need on eri tüüpi tromboonid, mis on järjestatud üldise kasutuse järgi.

• Tenoripaskpill on tänapäeval kõige populaarsem kasutusel olev pasunatüüp, mida inimesed tavaliselt mõtlevad, kui nad ütlevad "pasun". See on tavaliselt esimene instrument, mida uus tromboonist mängib. Sellel on slaid, mida kasutatakse nootide vahetamiseks ja musitseerimiseks. Inimesed, kes mängivad tenoripromboone, mängivad tavaliselt bassiklahvist, kuid mõned väga head mängijad võivad mängida ka kolmkõlblikust võttest. Parematel ja kallimatel tenorpromboonidel on F-lisa.
• Bassotromboon erineb tenoripromboost selle poolest, et sellel on üks või kaks päästikut ja suurem kell, mis muudab selle heli madalamates oktaavides paremaks. Enamikus ansamblites on ainult üks basstromboonist. Tavaliselt, kui laulus ei ole bassprombooni osa, loeb basspromboonist 3. või 4. pasunapartii ette.
• Alt tromboon on tromboonitüüp, mis on tavalisest tromboonist mõnevõrra kõrgema kõlaga. Seda kasutatakse enamasti orkestrites, kus kõrgeimat osa on mõnikord lihtsam mängida alt-tromboonil. Siiski ei ole see väga levinud ja enamasti mängib alt-trombooni osa tenor-tromboon, kui see on olemas.
• Kontrabasspill on kõige madalama kõlaga tromboon, mida tänapäeval muusikas kasutatakse. Sellel on mõnikord topeltlükke, mis tähendab, et klapitoru keerdub kaks korda, mitte üks kord nagu tenoripromboondil.
• Sopraanotromboon on pasunatüüp, mis mängib samas vahemikus kui B-trompet.
• Klapptromboon on lihtsalt klapiga tenoripromboond. Need klapid töötavad samamoodi nagu trompetil, eufooniumil jne.

Tenor tromboon


F Triggeriga basstromboon


Ventiiliga kontrabasspill


Marssiorkester koos pasunatega

Otsing