Juhtmotiiv (leitmotiiv) – tähendus, ajalugu ja näited Wagnerist filmimuusikani

Leitmotiiv (hääldub [ˈlaɪːt.motiivi], "LITE-mow-teef") (ka leitmotiv) on saksa keelest pärinev sõna, mis tähendab juhtmotiivi. See on väike muusikaline teema või motiiv, mis kordub korralikult ja sihipäraselt muusikateoses ning on tihti seotud mingisuguse isiku, esemega või ideega. Juhtmotiiv võib olla lühike meloodialõik, aga see võib väljenduda ka rütmis, harmoonilises pöördes või isegi lihtsas akordis. Leitmotiivi eesmärk on siduda muusika ja dramaatika ning aidata kuulajal seostada kõrvaklappides või saalis kõlanud motiive konkreetsete tegelaste või olukordadega.

Kuidas leitmotiiv töötab

Leitmotiiv ei pruugi igal korral kõlada täpselt samas vormis — heliloojad kasutavad selle arendamiseks mitmeid võtteid:

  • variantide ja fragmentide esitamine: motiiv võib esineda lühemate või pikemate fragmentidena;
  • rütmiline ja meloodiline varieerimine: sama motiivi saab muuta rütmi, intervallide või helikõrguse abil;
  • harmooniline ümbrus: leitmotiiv võib muutuda oluliselt, kui see pannakse erinevatesse akordikokkuvõtetesse;
  • orkestreerimine: sama motiiv kõlab erinevalt sõltuvalt sellest, millised instrumendid seda mängivad;
  • tembri ja dünaamika muutused: motiiv võib olla esialgu vaikne ja hiljem suure orkestri esituses kõlav ja kangelaslik;
  • seostumine dramaturgiaga: leitmotiiv võib ilmuda enne tegelase lavaletulekut, tuues kuulajale vihjeid.

Selliste võtete abil saab helilooja luua muusikalise keele, mis räägib loo paralleelselt sõnalise või lavalise tegevusega — kuulja hakkab tundma ära ja seostama motiivi teatud tähendusega.

Ajalooline taust ja varased näited

Kuigi leitmotiivi seostatakse laialdaselt Richard Wagneri ooperitega, ei olnud see mõte 19. sajandil täiesti uus. Näiteks Beethoveni V sümfoonia tuntud esimesed neli nooti toimivad terve sümfoonia vältel kui korduv motiiv ja neid võib pidada varajaseks leitmotiiviks. Samuti kasutas Carl Maria von Weber oma ooperites sageli korduvaid teemasid — nii palju, et muusikakriitik F. W. Jähns kasutas mõisteid, mis hiljem seostusid leitmotiiviga, Weberi loomingut kirjeldades.

Hector Berlioz kirjutas oma programmmuusikalises teoses "Symphonie Fantastique" meloodia, mille ta nimetas idée fixe ("fikseeritud idee") — see motiiv kordub ja esindab teose raamteksti järgi peategelase kinnisideed-armastust. See on selge eellane leitmotiivi ideele: muusikalise teema kordumine kui narratiivse idee kandja.

Wagner ja leitmotiiv

Richard Wagner on tänapäeva ühiskonnas leitmotiivi üheks kõige tuntumaks sümboliks teinud. Tema ooperites toimivad korduvad teemad seostuvad sageli kindlate tegelaste, esemete või abstraktsete ideedega — need aitavad publikul jälgida suurejoonelist ja tihti keerukat lavalugu. Näiteks Ringi tsüklist ("Der Ring des Nibelungen") tuntakse mitmeid juhtmotiive: juhtmotiiv peajumalale Wotanile (isik), juhtmotiiv Tarnhelmile, nähtamatuse kiivrile (asi), ja juhtmotiiv armastusest loobumisele (idee). Wagneri motiivid võivad teose jooksul läbi elada temaatilise transfor-matsiooni — nad muutuvad ja võtavad uusi tähendusi vastavalt loo arengule.

Oluline on märkida, et Wagner ise ei kasutanud sõna "leitmotiiv" tavapärases tähenduses — ta eelistas nimetada oma teemasid "Grundthema" (põhiidee) või lihtsalt "Motiiv". Selle sõna laiem kasutus tuli pärast tema eluiga ja muusikateooria arengu kaudu.

Kriitika ja vastuvõtu erinevused

Mõned kaasaegsed ja järelkajastanud kriitikud suhtusid leitmotiivide kasutamisse kriitiliselt. Näiteks Eduard Hanslick, kellele Wagneri muusika ei meeldinud, pidas sellist tehnikat mõnevõrra lihtsaks ja manipuleerivaks. Claude Debussy väljendas metafoorset kriitikat, öeldes, et leitmotiivide kasutamine võib mõnikord tekitada mulje, nagu tegelased esitaksid "visiitkaarte" ja lauldaksid oma nime, et publik kohe teada saaks, mis toimub — see oli tema arvates kunstilise pingevaba liialdus.

Pärast Wagnerit ja teiste heliloojate kasutus

Paljud heliloojad on kasutanud juhtmotiive või arendanud neid edasi Wagneri eeskujul: Richard Strauss oma ooperites, Elgar oma oratooriumides "Kuningriik" ja "Apostlid", ning Alban Berg oma ooperis "Lulu". Neis teostes kasutatakse leitmotiive nii dramaturgiliseks sidumiseks kui ka karakteripsühholoogia peeneks väljendamiseks.

Leitmotiiv filmis ja populaarmuusikas

20. sajandil kolis leitmotiivi kontseptsioon edukalt varestele ooperilavadelt filmistuudiote ja teatri kõrvalt ekraanile. Filmis kasutatakse korduvaid teemasid, et luua emotsionaalset sidet ja järjepidevust: kuulsa filmimuusikaprofessionaalide hulka kuulub näiteks Bernard Herrmann, kes kasutas tihti korduvaid motiive oma heliradades; Jaws'i (1975) kohutavalt tuntud hai-teema on klassikaline näide juhtmotiivist, mis sulgeb ära hirmu ja ohu tunde. Samuti on tänapäeva suurte filmitriloogiate muusikat — näiteks mõnel juhul John Williamsi töid — tihti iseloomustatud selgete leitmotiividega, mis seostuvad kangelaste, sümbolite ja teemadega.

Leitmotiiv teistes kunstivormides

Sõna ja idee "leitmotiiv" on levinud ka väljapoole muusikat. Kirjanduses võib leitmotiiv olla korduv motiiv, metafoor või mõte, mis ilmub raamatus korduvalt ja aitab rõhutada teemaid või karakteri sisemist arengut. Samamoodi kasutatakse sarnaseid korduvaid elemente filmides ja videomängudes, kus muusikalised või visuaalsed motiivid toimivad jutustuse sümbolitena ja tugevdavad mängija või vaataja emotsionaalset sidet tegelaskujude ja sündmustega.

Kokkuvõte

Leitmotiiv on paindlik ja võimas vahend, mis aitab siduda muusikat ja narratiivi. See võib olla lihtne või keerukas, korduv või muutuvas vormis, akustiliselt äratuntav või peenelt sisse põimitud. Alates Beethovenist ja Weberist kuni Wagneri, Berliozi ja tänapäevaste filmiloojate juurde välja, on leitmotiiv olnud üks tähtsamaid viise, kuidas muusika saab jutustada lugu, identifitseerida tegelasi ja väljendada ideid ilma sõnadeta.

Küsimused ja vastused

K: Mis on juhtmõte?


V: Leitmotiiv on väike muusikaline teema, mis kordub sageli muusikapalas, tavaliselt ooperis. See võib olla seotud isiku, asja või ideega ning aitab muuta lugu dramaatiliseks ja siduda seda kokku.

K: Kes kasutas esimesena oma ooperites palju leitmotiive?


V: Carl Maria von Weber oli esimene helilooja, kes kasutas oma ooperites ulatuslikult leitmotiive.

K: Kuidas Wagner sellistele teemadele viitas?


V: Wagner eelistas neid teemasid nimetada "Grundthema" (põhiidee) või lihtsalt "Motiiv".

K: Millised on mõned näited juhtmotiividest Wagneri "Ringi" tsüklist "Der Ring des Nibelungen"?


V: Kolm näidet juhtmotiividest sellest teosest on juhtmotiiv peajumal Wotanile (isik), juhtmotiiv Tarnhelmile, nähtamatuse kiivrile (asi), ja juhtmotiiv armastusest loobumisele (idee).

K: Kas on teisi heliloojaid, kes on kasutanud sarnaseid tehnikaid?


V: Jah, paljud teised heliloojad on oma teostes kasutanud sarnaseid tehnikaid, sealhulgas Richard Strauss oma ooperites, Elgar oma oratooriumides "The Kingdom" ja "The Apostles" või Alban Berg oma ooperis "Lulu". Leitmotiive või muusikateemasid kasutatakse ka filmide dramatiseerimiseks. Näiteks kuulsas "Lõuad" teemas kasutatakse juhtmotiivi hai jaoks.

K: Kas see tehnika on uus?


V: Ei, see tehnika ei olnud täiesti uus, kui Wagner seda 19. sajandil populariseeris; Beethoven oli seda motiivina kasutanud juba oma V sümfoonia ajal.

AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3