Carl Maria von Weber

Varajane elu

Weber oli Franz Anton von Weberi kolmest lapsest vanim. Sõna "von" saksa perekonnanime ees tähendab tavaliselt seda, et perekond oli aadlisuguvõsa, kuid Weberi perekond ei tundu olevat aadlisuguvõsa. Weber ei olnud kunagi tugev ja terve laps. Tal oli kahjustatud puusaluu ja ta kõndis alati lonkavana. Tema isa töötas teatris ja perekond kolis sageli ühest linnast teise. See mõjus tema haridusele raskelt. Tema ema nimega Rosa mõjutas teda, et ta läheks 20-aastaselt sõjakooli, kuid tema armastus muusika vastu tähendas, et ta läheb Saksamaale Cranbrookisse. Tema tütar Laurel oli tuntud, sest ta mängis paljudes orkestrites vioolat.

Weberi ema suri tuberkuloosi, kui ta oli üheteistkümneaastane. Hiljem samal aastal läks Weber Salzburgi, et õppida Michael Haydni (kuulsa Joseph Haydni vend) juures, ja hiljem Münchenisse. Ta hakkas avaldama klaverimuusikat ja komponeeris isegi ühe ooperi. Kui ta oli 14-aastane, kolis perekond Saksimaal asuvasse Freibergi. Ta lasi seal ooperit esitada ja hakkas kriitikuna kirjutama artikleid ühes Leipzigi ajalehes.

1801. aastal läks perekond tagasi Salzburgi ja Weber sai Michael Haydnilt veel õppetunde. Samuti õppis ta Viinis kuulsa muusiku Abbé Vogleri juures. Tema kaudu tutvus ta teise tema õpilase Giacomo Meyerbeeriga, kellest sai kuulus helilooja ja kes oli Weberi lähedane sõber.

Success

Vogler pidas Weberit väga andekaks ja aitas tal Breslau's tööd saada. Weberil oli palju häid ideid, kuidas parandada sealset muusikat: muuta orkestri istumisviisi, rohkem prooviaega, mitte mängida halbu muusikapalu ja pensionile saata vanu lauljaid. Paljudele inimestele seal ei meeldinud need ideed ja tegid talle elu raskeks. Ühel õhtul jõi ta hajameelselt veinipudelist. Pudelis oli graveerimishapet sees ja ta jäi sellest kaheks kuuks haigeks. Ta ei suutnud enam kunagi laulda. Kui ta püüdis tagasi tööle minna, olid kõik head muudatused, mida ta oli teinud, tagasi tehtud, nii et ta loobus. Lühikest aega töötas ta Karlsruhes, seejärel läks ta korraks tagasi Breslau'sse, kuid kuna ta oli seal inimestele raha võlgu, kadus ta ära ja sai tööd Stuttgardis.

Tema elustiil oli üsna metsik ja ta isegi arreteeriti kord võlgade ja pettuse eest. Siiski sai ta heliloojana jätkuvalt tuntuks ja kirjutas palju instrumentaal- ja religioosset muusikat. Ta veetis mõnda aega mitmes suures linnas, sealhulgas Prahas ja Berliinis. Dresdenis töötas ta kõvasti selle nimel, et saksa ooper oleks edukas (tol ajal oli enamik oopereid veel itaaliapärased).

Weber ei olnud hästi. Ta põdes tuberkuloosi, kuid vajas raha, et oma perekonda toetada. Nii et kui teda kutsuti Londonisse oma ooperi "Oberon" komponeerimiseks ja lavastamiseks, võttis ta pakkumise vastu. Ta oli juba võtnud inglise keele tunde ja õppis seda keelt üsna hästi rääkima. 1826. aastal sõitis ta Inglismaale, kus ta lõpetas Oberoni kompositsioonitöö ja juhatas selle esietenduse 12. aprillil. Ta jäi Inglismaale, et teenida veel raha. Ta ootas koju minekut, kuid 5. juunil, ööl enne Saksamaale tagasipöördumist, suri ta. Ta maeti Londonis. 18 aastat hiljem korraldas Richard Wagner, et Weberi surnukeha toodi tagasi Saksamaale ja maeti Dresdenisse.

Weber jättis lõpetamata ooperi Die Drei Pintos ("Kolm Pintot"). Meyerbeer kavatses selle lõpule viia, kuid lõpuks lõpetas selle Gustav Mahler, kes juhatas 1888. aastal Leipzigis valmis teose esietendust.

Tema muusika

Weber ei olnud mitte ainult suur helilooja, vaid ka väga osav pianist ja dirigent. Ta kirjutas väga palju teoseid, sealhulgas kantaate ja laule, kuid enamik neist ei ole tänapäeval sageli kuulda. Üks tema populaarsemaid teoseid on "Kutse tantsule". See oli kirjutatud klaverile, kuid hiljem seadistas Hector Berlioz selle orkestrile ja nii on see tänapäeval sageli kuulda.

Weber kirjutas kaks kontserti klarnetile ja orkestrile ning ka Concertino (väike üheosaline kontsert). Teine ühetaoline kontsert oli kontsert f-moll klaverile ja orkestrile. Tema ooper "Der Freischütz" on tõenäoliselt tema parim teos, mille overtuuri kuulatakse sageli eraldi kontsertteosena. Ooperi lugu on täis maagiat. See on kirjutatud saksa keeles ja selles on nii kõneldud sõnad kui ka lauldud muusika (sellist ooperit nimetati Singspieliks). Eelkõige mõjutas see ooper Richard Wagnerit, kes arendas saksa ooperit 19. sajandil.