Lapsepõlve
Gustav Mahler sündis 7. juulil 1860 juudi perekonnas. Ta oli teine 12 lapsest ja esimene neist kuuest, kes elasid lapsepõlve üle ja kasvasid täiskasvanuks. Tema isa töötas kõvasti, et oma äri üles ehitada. Ta omas viinavabrikut ja seitse kõrtsi Iglau linnas, kuhu perekond kolis sügisel 1860. Seal kuulis ta palju muusikat: militaarmuusikat, rahvamuusikat ja erinevaid kunstmuusika liike. Ta õppis klaverit ja esines avalikult 1870 ja hakkas komponeerima.
1875. aastal läks ta õppima Viini konservatooriumi. Mõne aja pärast loobus ta klaveriõpingutest ja keskendus kompositsioonile ja dirigeerimisele. Ta tundis suurt huvi Wagneri filosoofia- ja poliitikaideede vastu ning õppis Viini ülikoolis filosoofiat. Ta hakkas õpetamisega raha teenima. Tema esimene oluline teos oli kantaat "Das klagende Lied".
Varajane karjäär
Mahleri esimene töökoht dirigendina oli Ülem-Austrias Bad Hallis. Sealne väike ooperikompanii ei olnud väga hea ja muusika, mida nad laulsid, oli lihtsalt kerge operett. Peagi leidis Mahler uue töökoha Laibachis (praeguse nimega Ljubljana). Seal lauldi paremat muusikat, kuid ta jäi sinna vaid üheks aastaks. Tema järgmine töökoht oli Olmützis (praeguse nimega Olomouc). Laulmise tase ei olnud väga hea, kuid Mahler oli väga range. Kuigi lauljatele ta alguses ei meeldinud, aitas ta neil paremaks saada. Siis sai ta töökoha Kasselis, kuid pidi seal juhatama palju operette. Tal oli õnnetu armulugu ühe lauljaga. See inspireeris teda kirjutama orkestrilaulude kogumikku Lieder eines fahrenden Gesellen ja ta alustas oma esimest sümfooniat.
Veebilehel 1885 sai ta dirigenditöö Prahas. Esimest korda sai ta dirigeerida teoseid, millega ta hiljem kuulsaks sai: Mozarti ja Wagneri oopereid ning Beethoveni muusikat. Mahleril tekkisid aga tülid inimestega, kellega ta töötas, ja nii lahkus ta Prahas.
Mahleri järgmine töökoht oli Leipzigis. Neues Stadttheater'i orkester oli suurem ja palju parem kui ükski teine, millega ta seni töötanud oli. Üks seal töötanud dirigentidest oli Arthur Nikisch. Ta oli väga kuulus ja noort Mahlerit kritiseeriti sageli, sest ta oli Nikischist ja tema dirigeerimisviisist väga erinev. Kui Nikisch oli haige, dirigeeris Mahler Die Walküüre ja Siegfriedi. See aitas tal näidata, et ta on suur dirigent. Ta kohtus helilooja Carl Maria von Weberi pojapojaga, kes andis talle kavandid ooperi Die Drei Pintos jaoks, mille Weber oli jätnud pooleli. Need visandid olid väga raskesti loetavad, kuid Mahler viis ooperi lõpule ja esitas selle. Ta töötas ka omaenda kompositsioonide kallal ja kohtus Richard Straussiga, kellega ta jäi lähedaseks sõbraks kuni oma surmani.
Tõusev kuulsus: Budapest ja Hamburg
Veebilehel 1888 Mahler sai tööd Budapesti Kuninglikus Ooperis. Kuigi see oli hea teater, olid nad rahalistes raskustes. Ungarlased tahtsid, et Mahler teeks sellest Ungari rahvusooperi, kasutades võimalikult palju ungari lauljaid. Kuid häid ungari lauljaid polnud palju. Ooperikompaniile ei meeldinud saksa ooperid, eelistades kerget ooperit ja balletti. Mahleril ei olnud palju aega komponeerimiseks, sest ta oli liiga hõivatud administratiivsete töödega. Nii et ta lahkus Budapestist. Selleks ajaks olid mõlemad tema vanemad surnud.
Aastatel 1891-1897 oli Mahleril dirigendi ametikoht Hamburgis. Siin tegutses rahvusvahelise tasemega ooperikompanii. Mahler sai peagi maailmakuulsaks. Ta dirigeeris palju oopereid ja ka orkestrikontserte. Ta dirigeeris Londonis 1892 ja teda kutsuti tagasi, kuid ta ei võtnud seda vastu, sest soovis aega komponeerimiseks. Suvekuud veetis ta komponeerides, kirjutades oma muusika üles lühipartituuris (orkestreeringut mitte näidates) ja teatrihooaja jooksul vaatas ta need üle ja orkestreeris. Tema Teise sümfoonia ettekanne Berliinis aastal 1895 oli suur edu.
Alates vanemate surmast oli Mahler toetanud oma kahte õde. Ta oli julgustanud oma venda Ottot muusikuks hakkama, kuid Otto sooritas enesetapu. Mahler jätkas oma kahe õe toetamist, kuni nad abiellusid kahe kuulsa vennaga: Eduard ja Arnold Roséga aastal 1898 ja 1902.
Mahler oli muutumas väga kuulsaks. Veebilehel 1897 läks ta tuurile Moskvasse, Münchenisse ja Budapesti. Kuid ta tahtis väga tööd Viinis, kuid kuna ta oli juut, oleks tal seal väga raske tööd leida, nii et ta läks roomakatoliiklaseks. Varsti pärast seda sai temast Viini kapellmeister.
Viin 1897-1907
Viinis sai Mahler peagi kuulsaks oma Wagneri ja Mozarti dirigeerimisega. Tema sõber Guido Adler maksis tema Esimese ja Kolmanda sümfoonia avaldamise eest. Mahler asendas Hans Richteri filharmooniliste kontsertide dirigendina. Mahler meelitas ligi suuremat publikut, kuid tal tekkisid erimeelsused mängijatega. Neile ei meeldinud mõned tema ebatavalised ideed ja ta oli väga range. Pärast haigust aastal 1901 astus ta tagasi. Ta ostis maja Maierniggis Kärnteni liidumaal, kus ta veetis oma suved heliloominguga. Veebilehel 1901 armus ta Alma Schindlerisse, kelle isa Anton Schindler oli kuulus maastikumaalija. Ta oli Mahlerist ligi kakskümmend aastat noorem. Ta õppis kompositsiooni, kuid Mahler sundis teda loobuma heliloomingust, et ta saaks pühenduda heale abikaasale. See muutis nende suhted üsna keeruliseks. Veebilehel 1910 Mahler läks psühhoanalüütiku Sigmund Freudi juurde. Freud aitas tal mõista mitte ainult oma abieluprobleeme, vaid ka oma loomingulist olemust. Nüüd tundis ta Alma vastu sügavamat armastust kui kunagi varem.
Hofoperis dirigeeris Mahler palju suuri oopereid, kuid mitte palju uusi oopereid. Ta tahtis dirigeerida Richard Straussi uut ooperit "Salomé", kuid tsensuur ei lubanud seda esitada. Sellegipoolest olid Mahleri Viinis veedetud dirigendiaastad väga olulised, sest tal oli palju uusi ideid. Oma naise kaudu kohtus ta paljude kunstnikega, eriti nendega, kes olid seotud Sezessioni liikumisega. Üks neist, Alfred Roller, kujundas lavastuse "Tristan ja Isolde" uue lavastuse jaoks. Temast sai Mahleri peamine lavakujundaja. Lõpuks sai Mahler teha tihedat koostööd kellegagi, kes jagas tema vaateid. Nad lavastasid koos palju oopereid: Fideleo, Don Giovanni , Die Entführung aus dem Serail, Le Nozze di Figaro, Die Zauberflöte ja Iphigénie en Aulide.
Mahler tundis end nüüd, kui ta oli abielus, palju kindlamalt. See muutis ta loomingulisemaks. Ta kirjutas oma kaheksanda sümfoonia väga kiiresti. See vajab suurt orkestrit ja koori, mistõttu seda kutsutakse sageli "Tuhande sümfoonia". Mahler pidas seda oma parimaks teoseks.
Mahlerist ei saanud kunagi õpetajat, kuid ta andis palju julgustust noortele heliloojatele, nagu Arnold Schönberg, Alban Berg, Anton Webern ja Alexander Zemlinsky. Viinis oli aga muusikakriitikuid, kes olid juudivastased ja tegid talle raskusi. Veebilehel 1907 suri tema vanem tütar Maria tulipunase palaviku tagajärjel. Järgnesid veel halvemad uudised, kui Mahleril leiti, et tal on halb süda. Arst ütles, et ta peab loobuma oma lemmikharrastustest: jalutuskäikudest, jalgrattasõidust ja ujumisest. Mahler oli teinud Viini kultuurielu heaks tohutult palju, kuid ta otsustas, et on aeg lahkuda. Viimane asi, mida ta Viinis dirigeeris, oli tema Teine sümfoonia.
Viimased aastad: New York ja Euroopa
Mahler kutsuti Ameerikasse New Yorgi Metropolitan Opera dirigendiks. See oli väga erinev sellest, millega ta oli Euroopas harjunud. Selle asemel, et töötada koos meeskonnana töötavate lauljatega, laulsid Metropolitan Opera oopereid suured ooperistaarid. Mahler ei püüdnud seda muuta. Ta oli isegi nõus tegema kärpeid Wagneri ooperites. Siis kutsuti ta New Yorgi Filharmoonikute dirigendiks, nii et ta lahkus Metropolitanist. Viimati dirigeeris ta seal külalisesinejana.
Veebilehel 1909 lõpetas ta oma Üheksanda sümfoonia. Ta oli Euroopas väga hõivatud dirigeerimisega. Jaanuaris 1911 dirigeeris ta New Yorgis oma Neljandat sümfooniat. Siis jäi ta haigeks ja otsustas minna Viini. Ta saabus sinna 12. mail, kuid suri paar nädalat hiljem 50-aastaselt.
