AlegsaOnline.com

Anton Webern — Viini koolkonna serialismi pioneer

Anton Webern — Viini koolkonna serialismi pioneer: sügav ülevaade Weberni kaheteistkümnetoonilisest tehnikast, mõju Stockhausenile ja Boulezile ning tema lühikeste teoste esteetikast

Autor: Leandro Alegsa

10-11-2025

Anton Webern (sündinud Viinis 3. detsembril 1883; surnud Mittersillis 15. septembril 1945) oli Austria helilooja. Webern ja Alban Berg olid helilooja Arnold Schönbergi (kes oli leiutanud kaheteistkümnenda tooni süsteemi) kuulsaimad õpilased. Seda kompositsioonistiili nimetatakse sageli "teiseks Viini koolkonnaks". Webern oli tõenäoliselt Schönbergi esimene õpilane, Berg liitus nendega mõned nädalad hiljem. Webern kasutas oma muusikas väga rangelt kaheteistkümnetoonilise süsteemi reegleid. Tema kompositsioonid avaldasid suurt mõju 20. sajandi keskpaiga heliloojatele, kes olid huvitatud serialismist, eriti Karlheinz Stockhausenile ja Pierre Boulezile. Enamik Weberni kompositsioonidest on väga lühikesed.

Elulugu lühidalt

Webern sündis Viinis kultuuriliselt aktiivses ja haritud perekonnas. Keele- ja kirjandushuvi kõrval kasvas tal välja sügav huvi muusika vastu. Noore mehena osales ta Viini muusikalises elus nii interpreedi kui ka uurijana. Pärast esialgseid muusikaõpinguid pöördus ta Arnold Schönbergi juurde, kelle juures ta omandas ja arendas edasi oma huvi uute kompositsioonimeetodite, eriti kaheteistkümnendatoonilise süsteemi vastu.

Stiil ja tehnika

Weberni stiil on tuntud oma kokkuvõtlikkuse, kontsentreerituse ja täpsuse poolest. Tema loomingule on iseloomulikud:

lühidus ja intensiivsus – paljud teosed kestavad vaid mõned minutid, ent on heliliselt väga tihendatud;
kaheteistkümnetooniline tehnika – Webern järgis sageli rangelt reegleid, mis määratlesid järjestuse ja suhte toonide vahel;
punktillism ja helivärvi meetodid – heli kui punktide ja värvide kooslus, kus meloodia ja harmoonia hajuvad helivärvide (Klangfarbenmelodie) kaudu;
õhuke, läbipaistvate tekstuuride kasutus – instrumentide rollid on tihti selgelt piiritletud, üksikud helid saavad oluliseks kantselemendiks;
aktiivne timbralne kujundus – värvimuutused ja artikulatsioon on tema muusikas sama tähtsad kui meloodia või harmoonia.

Tuntud teosed ja väljapaistvad momendid

Webern kirjutas nii laule (Lieder), kammermuusikat kui orkestritöid. Tema toodang on küll mahult väike, kuid mõjukas. Näiteks armastatakse tema keelpillikvartetile kirjutatud bagatelleid ja hilisemaid orkestritöid, samuti tähtsustatakse tema sümfoonilisi ja kammerlikuulutusi, milles kaheteistkümnetooniline süsteem ja õhuline tekstuur saavutavad küpse vormi. Tema Sümfoonia Op. 21 loetakse sageli oluliseks sammuks kaheteistkümnendatoonilise kompositsiooni väljenduses.

Vastuvõtt ja pärand

Weberni muusika sai tema eluajal ja vahetult pärast seda vastaka vastuvõtu: see tundus paljudele kuulajatele keeruline ja eklektiline, ent vuulikite ja hiljem 20. sajandi keskpaiga avant‑garde'i jaoks avanes tema teostes suur inspiratsiooniallikas. Nõukogude järgselt ja eriti pärast Teist maailmasõda tõusid tema teoste tuntus ja mõju — kompositsiooniteoreetikud ja heliloojad tõid esile tema kitsast, kuid rikkalikku helikeelt ning ranget vormi kasutust. Tema lähenemine aitas sillutada teed päris ja totaliseeritud serialismi arengule ning mõjutas otseselt autoreid nagu Karlheinz Stockhausen ja Pierre Boulez.

Surm

Anton Webern hukkus 15. septembril 1945 Mittersillis, kui teda tabas juhuslikku lasku Ameerika sõduri poolt pärast Teist maailmasõda. Tema varakult lõppenud elu ei takistanud tema teoste pikaajalist mõju ja järjepidevat uurimist muusikateaduses.

Miks Webern on tähtis?

Webern on oluline eelkõige sellepärast, et ta näitas: intensiivne, väga organiseeritud ja värviliselt rafineeritud muusika võib olla lühem ja kontsentreeritum kui traditsioonilised pikkvormid, ent samas sügava strukturaalse ja emotsionaalse sisuga. Tema tööde uurimine annab endiselt väärtuslikke teadmisi heli struktureerimisest, kompositsioonitehnikate range rakendamise võimalustest ja selle mõjust hilisemale muusikaloole.

Life

Varasemad aastad

Anton sündis Anton von Webernina. Weberni isa oli kaevandusinsener, kes sai hiljem tähtsa valitsuse ametikoha. Perekond oli kuulunud aadlisuguvõsasse, mistõttu perekonnanime ees oli "von". 1918. aastal võeti Austrias vastu seadus, mis keelas inimestel kasutada "von" sõna oma nime osana, ja nii tunti teda sellest ajast alates alati "Anton Webernina". Anton õppis mängima tšellot ja klaverit. Neil oli maamaja, kus pere veetis suve ja noor poiss veetis palju aega komponeerides, eriti laule kuulsate saksa luuletajate, nagu Stefan George ja Richard Dehmel, luuletustele. Koos oma sõbra ja nõbu Ernstiga luges ta Friedrich Nietzsche filosoofilisi raamatuid, uuris moodsaid maale ja kuulas Richard Wagneri muusikat. Tema isa viis ta Bayreuthi festivalidele.

Ta läks õppima Viini ülikooli, kus ta jätkas palju muusikat. 1906. aastaks sai ta doktorikraadi helilooja Heinrich Isaacist kirjutamise eest.

Schönbergi mõju

Kui Webernist sai Schönbergi õpilane, liitus ta väikese muusikute rühmaga, kellest said elukestvad sõbrad. Alban Berg oli selle rühma liige. Muusika, mida need inimesed kirjutasid, kõlas tol ajal väga moodsalt ja nad pidid silmitsi seisma suure kriitikaga. Berg ja Webern olid Schönbergi ametlikud õpilased vaid kaks aastat, kuid nad jätkasid koostööd, kopeerides sageli tema jaoks muusikat. Nad aitasid teda ka rahaliselt ja kui Schönberg kolis Berliini, kolis Webern sinna, et olla tema lähedal.

Karjääri keskel

Webern komponeeris neil aastatel rohkem kaheteistkümnetoonilist muusikat. Ta töötas ka dirigendina, et raha teenida. Ta huvitus ainult saksa ja austria heliloojate muusikast. Ta püüdis saada mitu õpetajaametit, kuid ainus, mis tal õnnestus saada, oli Iisraeli Pimedate Instituut Viinis, kus ta õpetas kuus aastat.

Hilisemad aastad

1930. aastatel seisis Webern silmitsi paljude raskustega. Tal ei olnud palju raha, Schönberg läks Euroopa poliitilise olukorra tõttu elama Prantsusmaale ja seejärel Ameerika Ühendriikidesse. Alban Berg suri 1935. aastal ja tema enda dirigendikarjäär lõppes. Kui natsid Austrias võimule tulid, keelustasid nad Weberni muusika, sest pidasid seda halvaks (nad nimetasid seda "degeneratsioonikunstiks"). Tema poeg langes Teises maailmasõjas. Neli kuud pärast sõja lõppu istus ta oma tütre maja verandal ja suitsetas pärast õhtusööki sigarit, kui üks okupatsiooniväelastest ta maha lasi. Ta oleks pidanud sees olema, sest seal oli keeluaeg. Tema õepoeg oli just arreteeritud mustal turul müümise eest.

Tema muusika

Weberni varajane muusika oli ekspressionismi stiilis. Hiljem kirjutas ta kaheteistkümnetoonilist süsteemi kasutades. Talle meeldis kasutada oma muusikas väga kõrgeid ja väga madalaid noote, samuti vaikust. Kuigi enamik tema teoseid olid väga lühikesed, oli iga noot hoolikalt kavandatud. Ametlikult kirjutas ta 31 teost ja need mahuvad 6 CD-le. Paljud tema teosed kõlavad meile tänapäevalgi väga moodsalt.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Anton Webern?

V: Anton Webern oli 3. detsembril 1883 Viinis sündinud Austria helilooja.

K: Kes olid Weberni kuulsad õpilased?

V: Weberni kuulsad õpilased olid Alban Berg ja Arnold Schönberg.

K: Millist kompositsioonistiili nimetatakse sageli teiseks Viini koolkonnaks ja kes selle leiutas?

V: Teist Viini koolkonda nimetatakse sageli kompositsioonistiiliks, mille leiutas Weberni õpetaja Arnold Schönberg.

K: Kuidas kasutas Webern oma muusikas kaheteistkümne tooni süsteemi?

V: Webern kasutas oma muusikas väga rangelt kaheteistkümne tooni süsteemi reegleid.

Küsimus: Kes olid 20. sajandi keskel heliloojad, keda Weberni kompositsioon mõjutas?

V: Karlheinz Stockhausen ja Pierre Boulez kuulusid 20. sajandi keskpaiga heliloojate hulka, kes olid huvitatud serialismist ja keda Weberni kompositsioonid mõjutasid.

K: Kuidas te kirjeldaksite Weberni kompositsioonide pikkust?

V: Enamik Weberni kompositsioonidest on väga lühikesed.

K: Millal Anton Webern suri ja kus ta suri?

V: Anton Webern suri 15. septembril 1945. aastal Mitterillis.