Anton Webern

Life

Varasemad aastad

Anton sündis Anton von Webernina. Weberni isa oli kaevandusinsener, kes sai hiljem tähtsa valitsuse ametikoha. Perekond oli kuulunud aadlisuguvõsasse, mistõttu perekonnanime ees oli "von". 1918. aastal võeti Austrias vastu seadus, mis keelas inimestel kasutada "von" sõna oma nime osana, ja nii tunti teda sellest ajast alates alati "Anton Webernina". Anton õppis mängima tšellot ja klaverit. Neil oli maamaja, kus pere veetis suve ja noor poiss veetis palju aega komponeerides, eriti laule kuulsate saksa luuletajate, nagu Stefan George ja Richard Dehmel, luuletustele. Koos oma sõbra ja nõbu Ernstiga luges ta Friedrich Nietzsche filosoofilisi raamatuid, uuris moodsaid maale ja kuulas Richard Wagneri muusikat. Tema isa viis ta Bayreuthi festivalidele.

Ta läks õppima Viini ülikooli, kus ta jätkas palju muusikat. 1906. aastaks sai ta doktorikraadi helilooja Heinrich Isaacist kirjutamise eest.

Schönbergi mõju

Kui Webernist sai Schönbergi õpilane, liitus ta väikese muusikute rühmaga, kellest said elukestvad sõbrad. Alban Berg oli selle rühma liige. Muusika, mida need inimesed kirjutasid, kõlas tol ajal väga moodsalt ja nad pidid silmitsi seisma suure kriitikaga. Berg ja Webern olid Schönbergi ametlikud õpilased vaid kaks aastat, kuid nad jätkasid koostööd, kopeerides sageli tema jaoks muusikat. Nad aitasid teda ka rahaliselt ja kui Schönberg kolis Berliini, kolis Webern sinna, et olla tema lähedal.

Karjääri keskel

Webern komponeeris neil aastatel rohkem kaheteistkümnetoonilist muusikat. Ta töötas ka dirigendina, et raha teenida. Ta huvitus ainult saksa ja austria heliloojate muusikast. Ta püüdis saada mitu õpetajaametit, kuid ainus, mis tal õnnestus saada, oli Iisraeli Pimedate Instituut Viinis, kus ta õpetas kuus aastat.

Hilisemad aastad

1930. aastatel seisis Webern silmitsi paljude raskustega. Tal ei olnud palju raha, Schönberg läks Euroopa poliitilise olukorra tõttu elama Prantsusmaale ja seejärel Ameerika Ühendriikidesse. Alban Berg suri 1935. aastal ja tema enda dirigendikarjäär lõppes. Kui natsid Austrias võimule tulid, keelustasid nad Weberni muusika, sest pidasid seda halvaks (nad nimetasid seda "degeneratsioonikunstiks"). Tema poeg langes Teises maailmasõjas. Neli kuud pärast sõja lõppu istus ta oma tütre maja verandal ja suitsetas pärast õhtusööki sigarit, kui üks okupatsiooniväelastest ta maha lasi. Ta oleks pidanud sees olema, sest seal oli keeluaeg. Tema õepoeg oli just arreteeritud mustal turul müümise eest.

Tema muusika

Weberni varajane muusika oli ekspressionismi stiilis. Hiljem kirjutas ta kaheteistkümnetoonilist süsteemi kasutades. Talle meeldis kasutada oma muusikas väga kõrgeid ja väga madalaid noote, samuti vaikust. Kuigi enamik tema teoseid olid väga lühikesed, oli iga noot hoolikalt kavandatud. Ametlikult kirjutas ta 31 teost ja need mahuvad 6 CD-le. Paljud tema teosed kõlavad meile tänapäevalgi väga moodsalt.