Operett
Operett on mõiste, mida hakati kasutama 19. sajandil, et kirjeldada ooperit, mis ei ole liiga tõsine ja sageli täis lõbu. Seda kirjeldatakse sageli kui "kerget ooperit" ("kerge" tähendab "mitte tõsist"). Ooperis lauldakse tavaliselt kõike. Operetis on palju kõnekeelset dialoogi, millele lisanduvad laulud ja tantsud. Sarnased traditsioonid eksisteerisid juba ka teistes riikides, näiteks Saksamaal, kus oli populaarne Singspieli traditsioon (nt Mozarti "Võluflööt").
Operetitraditsioon sai alguse Prantsusmaalt ja levis peagi Austriasse ja teistesse riikidesse. See jäi populaarseks kuni 20. sajandi keskpaigani, mil see muutus järk-järgult muusikaliseks komöödiaks.
Helilooja Jacques Offenbachi võib pidada operetitraditsiooni loojaks. See kasvas välja opéra comique'ist, mis oli muutunud üsna pikaks ja tõsiseks. Tekkis vajadus lühemate, humoorikamate muusikaliste meelelahutuste järele. Offenbach kirjutas operette 1850. aastatel Pariisis. Inglismaal nimetati selliseid teoseid sageli "koomilisteks ooperiteks" või "ooperikomöödiateks". Siis sai Johann Strauss Viinis väga populaarseks. Ta oli juba väga tuntud balletis, kuid kui ta hakkas kirjutama teatrile, sai temast peagi konkurent Offenbachile, kelle operetid olid Viinis väga populaarseks saanud. Straussi operetti "Die Fledermaus" ("Nahkhiir") on mängitud rohkem kui ühtegi teist operetti. Hispaanias oli Zarzuela omamoodi operett.
Operettide loomisel ja esitamisel osalesid paljud inimesed. Esinejad pidid sageli nii laulma kui ka väga hästi näitlema. Bizet, Chabrier ja Delibes kirjutasid nii operette kui ka oopereid ja muud liiki muusikat. Inglismaal olid Gilberti ja Sullivani ooperid omamoodi inglise opereti vorm.
Üks kõige populaarsemaid operette oli Franz Léhari "Lustige Witwe". See lavastati 1905. aastal Viinis. Léhar kirjutas ka palju teisi operette. Franz von Suppé on teine helilooja, kes kirjutas operette Austria traditsioonis. Kõige tuntum Rumeenia operett on Ciprian Porumbescu "Crai nou" (Uus kuu).
20. sajandi alguses muutus prantsuse operett vähem populaarseks, kuna Viini operett tekitas rohkem huvi. Pärast Esimest maailmasõda oli Berliin saksa opereti keskus. 20. sajandi keskpaigaks kirjutasid paljud heliloojad kergeid oopereid, mis põhinesid Ameerika tantsupeomuusikal. Neid ei kutsutud enam "operettideks". Sõna "operett" kasutati jätkuvalt kergete ooperite puhul, mis olid pigem traditsioonilise Kesk-Euroopa muusika stiilis.
Küsimused ja vastused
K: Mis on operett?
V: Operett on ooperi liik, mis ei ole liiga tõsine ja sageli täis lõbu, mõnikord nimetatakse seda "kergeks ooperiks". See sisaldab suulist dialoogi, laule ja tantse.
K: Keda võib pidada operetitraditsiooni loojaks?
V: Helilooja Jacques Offenbachi võib pidada operetitraditsiooni loojaks.
K: Mis oli Saksamaal populaarne enne operettide loomist?
V: Saksamaal oli enne operettide loomist populaarne Singspieli traditsioon (nt Mozarti "Võluflööt").
K: Kuidas muutusid prantsuse operetid 20. sajandi alguses vähem populaarseks?
V: 20. sajandi alguses tunti rohkem huvi Viini operettide kui Prantsuse operettide vastu, mistõttu need muutusid vähem populaarseks.
K: Millised on mõned näited tuntud operettidest?
V: Mõned tuntud näited on Johann Straussi "Die Fledermaus", Franz Léhari "Die Lustige Witwe", Ciprian Porumbescu "Crai nou" ning Gilbert ja Sullivani ooperid Inglismaalt.
K: Kes esinesid nendes teostes?
V: Nende teoste puhul pidid interpreedid nii laulma kui ka näitlema väga hästi; sellised heliloojad nagu Bizet, Chabrier ja Delibes kirjutasid neid teoseid samuti.
K: Millest sai saksa operett pärast I maailmasõda populaarseks?
V: Pärast Esimest maailmasõda sai Berliinist saksa opereti populaarsuse keskus.
