Operett — kerge ooper: tähendus, ajalugu ja tuntud heliloojad

Operett on muusikaline žanr, mida hakati 19. sajandil nimetama „kergeks ooperiks“: teoseks, mis ei ole liiga tõsine, rõhutab meelelahutust, huumorit ja kergemat tonaalsust. Erinevalt traditsioonilisest ooperist ei pea operett olema pidevalt laululine — sellele omane on rohke kõnekeelne dialoog, lühikesed ja meeldejäävad ariad, ansamblid ning tantsud. Operett võtab sageli lahti sotsiaalseid komöödiaid, romantikat ja satiiri, ent võis sisaldada ka poliitilist iroonikat või kodanlikku satiiri. Sarnased traditsioonid eksisteerisid juba ka teistes riikides, näiteks Saksamaal, kus oli populaarne Singspieli traditsioon (nt Mozarti "Võluflööt").

Päritolu ja levik

Operett kui eraldiseisev žanr sai alguse peamiselt Prantsusmaalt, kus tekkinud opéra comique’ist otsiti lühemaid ja humoorikamaid vorme. 19. sajandi keskpaigast alates levis operett edasi Austriasse ja teistesse Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikidesse ning muutus kiiresti laialt populaarseks. Žanr püsis laialdaselt hinnas kuni 20. sajandi keskpaigani, pärast mida osa repertuaarist sulandus või arenes edasi muusikali ja muusikalilise komöödiaga.

Olulised isikud ja koolkonnad

Helilooja Jacques Offenbachi nimetatakse tihti modernse opereti üheks loojaks. Ta kirjutas 1850. aastatel Pariisis rohkelt kergemeelseid ja teravaid kortsatuste ja satiiriga vürtsitatud lühiteoseid, mis muutusid kiiresti väga populaarseks. Offenbachi mõju levitas ideed lühikestest, kergesti mõistetavatest muusikalistest etendustest.

Viini koolkond kujunes peagi erilise suunana: Johann Strauss II (tihti nimetatud lihtsalt Straussi operettiäris) andis sellele oma tonaalse ja meloodilise käekirja ning saavutas väga laialdase populaarsuse. Ta tuli tuntuks ka muudes žanrites, näiteks balletis, kuid Viinis tõi tema panus lavale rõõmsad, tantsulised ja elegantsed operetid — tuntumaid on tema lavastused, sh Die Fledermaus („Nahkhiir“), mida on mängitud rohkem kui ühtegi teist operetti.

Prantsuse, Austria ja Saksa traditsiooni kõrval kujunesid omas vormis ka žanrid teistes maades: Hispaanias oli omapärane Zarzuela, mis kombineeris muusikat ja kõne, meenutades strukturaalselt operetti. Inglise keeles pani oma käekirja operetile duettide ja koomiliste situaatsioonidega ka duo Gilberti ja Sullivani, kelle teosed mõjutasid Inglismaa muusikaliteatrit.

Stiil, vorm ja esitamine

Operettide vorm on mitmekesine, ent üldjoontes sisaldavad nad:

• laululisi numbreid (aria, duett, ansambel),
• spontaanset või kirjutatud dialoogi, mis liigutab süžee edasi,
• tantsulisi sektsioone ja orkestrilisi vahepalasid,
• äratuntavaid kergemeelseid meloodiaid ja rütme, mis tihti pärinevad populaarsest tantsumuusikast.

Esitajatelt oodati head vokaalset taset, aga veel olulisem oli oskus näidelda ja koomiliselt ajastada — operett nõuab sageli laia emotsiooniskaalat ja improvisatsioonile sarnast lavalist kergust. Orkester tavaliselt toetab meloodiat värske, kerge helikeelega ja tihti leidub soliidses sättes ka tantsuline rütm (valssid, polkad, marssid jms).

Tuntud heliloojad ja teosed

Operettide loomisel osales palju tuntud heliloojaid, kes kirjutasid nii operette kui ka formaalsemaid oopereid. Näiteks Bizet, Chabrier ja Delibes liigutasid end žanrite vahet, kirjutades nii koomilist kui ka tõsist muusikat. Inglismaal kujunes omapärane vorm tänu Gilberti ja Sullivani loomingule.

Üks kõigi aegade populaarsemaid ja laialdaselt mängitud operette on Franz Léhari "Lustige Witwe" (tõlkes „Rõõmus lesk“), mis esietendus 1905. aastal Viinis. Léhar kirjutas ka palju teisi operette ning tema meloodiline stiil muutis žanri rahvusvaheliselt mõistetavaks. Veel üks Austria traditsiooni suurkuju on Franz von Suppé, kelle lühemad ooperettnumbrid ja overtüürid on populaarseks saanud orkestrikavades.

Rumeenia poolest tuntakse näiteks Ciprian Porumbescu teost Crai nou (Uus kuu), mis kuulub kohaliku kerge muusika pärandisse. 20. sajandi eri perioodidel kerkisid esile ka teised olulised autorid ja linnad: enne ja pärast Esimest maailmasõda sai Berliin saksa opereti oluliseks keskuseks, kuhu koondus palju heliloojaid ja etendusasutusi.

Žanri muutumine ja pärand

20. sajandi alguses hakkas prantsuse operett oma mõju kaotama, kuna Viini ja Berliini koolkond olid tugevalt esindatud ning hiljem mõjutas tugevasti ka Ameerika muusikal — Ameerika tantsupeomuusikal ning Broadway-muusikal muutsid vormi ja publikumaitset. 20. sajandi keskpaigaks hakkasid paljud heliloojad kirjutama kergeid, ent stiliseeritud muusikalisi komöödiaid, mida sageli ei nimeta enam „operettideks“; siiski jäi sõna "operett" kasutusse traditsioonilisema Kesk-Euroopa muusikastiili tähistamiseks.

Tänapäeval liigitatakse operett mõnikord muusikali ajalooliseks eelkäijaks. Paljud tööd elavad edasi repertuaaris, neid mängitakse nii originaalilähedaselt kui uuendatud lavastustena — sageli rõhutades huumorit, koreograafiat ja ajaloolist atmosfääri. Operetil on jätkuvalt tähtis roll muusikalise komöödia arengus ja teatripärandis: see ühendab vokaalset meisterlikkust, lavakoomikat ja kergemat muusikalist esteetikat ning mõjutas oluliselt ka modernset muusikaliteatrit.

Miks tasub operetti kuulata ja vaadata?

Operet pakub ligipääsetavat silda klassikalise muusika ja lavastuse vahel: keskmise pikkusega žanr, mille esitus rõhutab selget lugu, nauditavaid meloodiaid ja meelelahutuslikku vormi. See on hea sissejuhatus ooperi maailma inimestele, kes hindavad huumorit ja karakterikeskset lavastust ning soovivad kogeda muusikat, mis on samaaegselt elegantne ja lõbus.

Küsimused ja vastused

K: Mis on operett?

K: Keda võib pidada operetitraditsiooni loojaks?

K: Mis oli Saksamaal populaarne enne operettide loomist?

K: Kuidas muutusid prantsuse operetid 20. sajandi alguses vähem populaarseks?

K: Millised on mõned näited tuntud operettidest?

K: Kes esinesid nendes teostes?

K: Millest sai saksa operett pärast I maailmasõda populaarseks?

Otsing