Sonaatvorm – muusikavorm: definitsioon, ekspositsioon, arendus, resümee

Avasta sonaatvormi saladused: definitsioon, ekspositsioon, arendus ja resümee — selge juhend sonaatide, sümfooniate ja kontsertide muusikaanalüüsiks.

Sonaatvorm on üks levinumaid ja mõjukamaid viise muusikapala ülesehitamiseks. Seda on kasutatud laialdaselt alates klassikalisest ajast (alates 18. sajandi keskpaigast). Sonaatvormi tundmine aitab kuulajal paremini mõista, kuidas teos liigub ja miks erinevad osad kõlavad nii, nagu nad kõlavad; kasulik on ka baasteadmiste olemasolu eri võtmete ning nende omavaheliste seoste kohta.

Sonaatvorm ei kuulu ainult sonaatide pärusmaaks. See võib olla ka sümfooniate, kontsertide, overtuuride ja paljude muude teoste osade vormiline alus.

Enne sonaatvormi kujunemist levis barokiaegne kaksosa ehk binaarne vorm. Baroki heliloojad nagu Bach ja Händel kirjutasid sageli tantsulisi liikumisi (näiteks menuett), mis olid paigutatud kahesse osasse. Need kaks osa olid tihti ühes pikkuses, eraldatud kahekordse taktijoonga ja kordusid. Esimene osa võis modulatsiooni tekitada (vahetada võtit) ja teine osa tavalise käigu lõpus tagasi põhitooni tuua.

Domenico Scarlatti laiendas klavessiinisonaatide binaarset mudelit, muutes osade pikkust ja harmoonilist keerdkäiku keerukamaks: esimene osa esitas põhiteme põhitoonis ja seejärel moduleerus, teine osa võis alata kaugemates võtmetes ja alles lõpus jõuda tagasi, et peatega ujuda. Just sellist arengut peetakse sonaatvormi eelkäijaks.

Klasiitses stiilis töötasid Haydn, Mozart ja Beethoven sonaatvormi kontseptsiooni välja ja täpsustasid seda. Sonaatvormi tuumik koosneb tavaliselt kolmest põhiosast: ekspositsioon, arendus ja resümee (recapitulation) — need moodustavad liikumise dramaturgia.

Ekspositsioon

Ekspositsioonis esitletakse kogu materjal, mida hiljem arendatakse. Tavapärane skeem on järgmine:

• Esimene teema (põhitema) kõlab põhitoonis (tonika) ja loob teose "kodu" harmoonilise tunde.
• Üleminek või sild (bridge, transition) liigub modulatsioonile ehk teise olulise võtme poole.
• Teine teema kõlab kontrastina – nii meloodiliselt kui harmooniliselt – ja seda kuuleme tavaliselt seotud, aga erinevas võtmes (klassislikus mudelis sageli dominantvõtmes või, kui algselt on pala mollis, siis suhtelises duuris).
• Ekspositsioon lõpeb tihti lõppkoodiga või koda-sarnase lõiguga, ja klassikalistes palades kordub ekspositsioon tihti täielikult (see on traditsiooniline notatsioonikombinatsioon: ekspositsioon kordub).

Oluline on, et teise teema suhteline võtmeline asend loob harmoonilise pingetehniku, mida arendusosa hiljem ära kasutab.

Arendus

Arendusosa on sonaatvormi kõige pingelisem ja kõige vabam osa. Siin muudetakse ja töötatakse läbi ekspositsioonis kuuldud motiive:

• Teemasid fragmenteeritakse, moduleeritakse läbi mitme võtmepunkti ja kombineeritakse erinevalt.
• Tekib ebastabiilsuse ja ootamatuse tunne – harmoonilise kinnituse asemel liigub muusika pidevalt edasi, tekitades pingeid.
• Arendus lõpeb tavaliselt reprodutseeriva üleminekuga (retransition), mis stabiliseerib harmooniat ja ette valmistab tagasituleku põhitooni.

Resümee (recapitulation) ja koda

Resümee toob ekspositsiooni materjali tagasi, kuid nüüd kõik või enamiku teemade harmooniline paiknemine on muudetud, nii et teise teema kõlab nüüd põhitoonis (või on ümberhajutatud nii, et lõputunnetus tekib). Põhimõtted:

• Kõik peamised teemad esitatakse lõpuks koduvõtmes, seega lahendab see alguses tekitatud modulatsioonidest tuleneva pinge.
• Resümee võib olla täpne kordus ekspositsioonist või sellele lisanud uusi elemente, ornamentikat või erinevaid orkestreerimislahendusi.
• Palju teoseid lõpeb veel koda (coda) osaga, mis kinnitab lõplikult põhitooni ja annab lõppu tunde — see võib olla lühike või ulatuslik ning väga dramaatiline.

Variatsioonid ja areng läbi ajastute

Sonaatvorm ei ole jäik reegel, vaid pigem tööriist, mida heliloojad on kohandanud oma eesmärkide järgi. Mõningad tähelepanekud:

• Mõned teosed on monoteemalised — peaaegu kogu materjal tuleneb ühest põhimotiivist (näiteks paljud Haydni ja Beethoveni tööd).
• Romantilises ajastul laiendasid heliloojad vormi: arendused muutusid pikemaks, harmoonilised modulatsioonid keerulisemaks ja koda ulatuslikumaks.
• Beethoveni V sümfoonia esimene osa on hea näide sellest, kuidas kogu liikumine (ning isegi teised osad) arendavad ühte lühikest motiivi (lühike-lühike-pikk).
• 20. sajandil hakkasid paljud heliloojad sonaatvormi komponente kas moonutama või sellest täielikult loobuma, kuid sonaatvormi põhimõtted (teemade esitlus, areng ja tagasitulek) on endiselt paljudes modernsetes teostes tuntavad.

Kokkuvõte: sonaatvorm on paindlik ja väljendusrikas vormistruktuur, mille võlu seisneb kontrasti ja tasakaalu loomises: teemade esitlus, nende vaba arendamine ja lõpuks rahuldustpakkuv tagasitulek põhitooni. See on põhjalikult kujundanud klassikalise muusika suurt osa alates 18. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandini ning jätkab andmist inspiratsiooni ka tänapäevases heliloomingus.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sonaatvorm?

K: Kuidas kasutasid heliloojad barokiajastul binaarset vormi?

K: Kes töötas välja sonaatvormi?

K: Mis toimub ekspositsiooni ajal?

K: Mis toimub arenduse ajal?

K: Kuidas kasutab Beethoveni V sümfoonia sonaatvormi erinevalt?

Otsing