Georg Friedrich Händel

Life

Varasemad aastad

Händel sündis Halle'is Saksamaa kirdeosas, tänapäeva Saksi-Anhalti liidumaal. Tema isa oli juuksur ja kirurg. Ta hakkas väga noorena mängima klavessiini ja orelit. Seitsmeaastaselt sai ta klavessiini ja harjutas sellega pööningul, kus isa teda ei kuulnud. Üheksa-aastaselt hakkas ta juba heliloominguga tegelema. Tal oli õpetaja Friedrich Wilhelm Zachow, kes oli Halle suure kiriku, Marienkirche, organist. Ta õppis orelit, klavessiini ja viiulit, samuti kompositsiooni, harmooniat.

Händeli isa ei tahtnud, et ta muusikat õpiks; ta tahtis, et temast saaks advokaat. Kuigi Händeli isa suri 1697. aastal, immatrikuleerus Händel 1703. aastal Halle ülikooli. Ta õppis aasta aega õigusteadust, sest isa soovis, et ta seda teeks. Pärast seda aastat oli Händel õigusteaduse õppimisega õnnetu. Ta otsustas lõpetada õiguse õppimise ja hakata muusikuks. Ta sai Halle protestantliku katedraali organistiks. Järgmisel aastal kolis ta Hamburgi, kus ta sai tööd ooperimaja orkestris viiulimängija ja klavessiinimängijana. Siin valmisid 1705. aasta alguses tema kaks esimest ooperit, "Almira" ja "Nero". Kaks teist varajast ooperit, "Daphne" ja "Florindo", toodeti Hamburgis 1708. aastal.

Händelist oli saamas hea ooperihelilooja, kuid ta tahtis veel rohkem õppida, nii et ta läks 1707. aastal Itaaliasse. Ta veetis seal neli aastat. Tema ooper "Rodrigo" toodeti 1707. aastal Firenzes ja "Agrippina" 1709. aastal Veneetsias. Agrippina oli väga populaarne ja sai 26 etendust. See tegi Händeli kuulsaks. Roomas toodeti ka kolm oratooriumi. Ta kirjutas vaimulikku muusikat (kirikumuusikat) ja muid ooperistiilis teoseid, nt Dixit Dominus (1707).

Liikumine Inglismaale

1710. aastal sai Händelist Hannoveri kuurvürsti Georgi kapellmeister (muusikajuht), kellest peagi sai Suurbritannia kuningas Georgi I. Kuraator nõustus, et Händel saaks kohe 12 kuu pikkuse puhkuse, et ta saaks minna Londonisse. Ta viibis Londonis kaheksa kuud. Tema ooperit "Rinaldo" esitati 1711. aastal. See oli esimene kord, kui itaalia ooperit Inglismaal esitati. See oli kohene edu. Händel naasis 1711. aasta suvel Hannoverisse ja veetis aasta kammer- ja orkestrimuusika kirjutamisega, sest Hannoveris ei olnud ooperit. Ta püüdis ka inglise keelt õppida. 1712. aastal lubas kuurvürst tal teha veel ühe visiidi Inglismaale. Inglismaal olid tal patroonid (rikkad inimesed, kes andsid talle raha). Kuninganna Annalt sai ta aastas 200 naelsterlingi sissetulekut (samas kui Bach teenis aastas vaid kaheksakümmend naela). Ta oli väga edukas ja nii jäi ta Inglismaale, selle asemel et naasta oma tööle Hannoveri õukonda.

1712. aastal suri kuninganna Anne ja Suurbritannia kuningaks sai Hannoveri kuurvürst. Händel oleks võinud Suurbritanniasse jäämise pärast sattuda raskustesse. Ühe jutu kohaselt andis kuningas Händelile andeks, sest ta kirjutas mõnda toredat muusikat nimega "Water Music", mida esitati kuninglikul veepeol laeval Thamesil. See lugu sellest, et kuningas andestas Händelile, ei ole ilmselt tõsi. George oleks teadnud, et kuninganna Anne on peagi suremas ja temast saab taas Suurbritannia kuningas ja seega Händeli peremees. Tegelikult kahekordistas uus kuningas Händeli palka. Mõned aastad hiljem suurenes tema palk taas, kui ta õpetas muusikat kuninganna Caroline'i tütrele.

1724. aastal kolis Händel Londonis Brook Street 25 asuvasse vastvalminud majja, mida ta üüris kuni oma surmani 1759. aastal, 35 aastat hiljem. Maja kannab praegu nime Händeli majamuuseum ja on üldsusele avatud. Just siin kirjutas Händel mõned oma kuulsaimad teosed, nagu "Messias", "Zadok the Priest" ja "Fireworks Music".

1729. aastal kanti esmakordselt ette Händeli ooper "Scipio" (Scipio). Selle teose marss on praegu Briti Grenaderite aeglane rügemendimars. Järgmisel aastal võttis ta Briti kodakondsuse.

1731. aastal sai Händel tellimuse kirjutada neli hümni kuningas George II kroonimistseremoonia jaoks. Üks neist, "Zadok the Priest", on sellest ajast alates lauldud igal kroonimistseremoonial.

Händel veetis suurema osa oma ajast töötades ooperite kallal. Aastatel 1722-1726 oli ta Kuningliku Muusikaakadeemia direktor. See oli organisatsioon, mis korraldas ooperietendusi. Sellel polnud midagi pistmist akadeemiaga, mida tänapäeval nimetatakse Kuninglikuks Muusikaakadeemiaks, kus noored üliõpilased õpivad muusikat. Händel töötas ka King's Theatres'i juhtimisel ja paljusid tema oopereid mängiti Covent Gardeni kuninglikus ooperimajas. Mõnikord sõitis ta Itaaliasse, et leida uusi Itaalia lauljaid ja veenda neid Londonisse tulema. London sai ooperite poolest maailmakuulsaks. Vaatamata kõigele, mida Händel ooperi heaks tegi, oli tal palju nii vaenlasi kui ka sõpru. Oli palju rivaalitsemist, eriti helilooja Bononciniga, kelle muusika on tänapäeval unustatud. Händel loobus 1740. aastal ooperiteoste juhtimisest, kui ta oli kaotanud selles äris palju raha.

Hilisemad aastad

Aprillis 1739, 54-aastaselt, sai ta insuldi. Tõenäoliselt oli see põhjus, mis jättis tema parema käe mõneks ajaks halvatud, nii et ta ei saanud esineda, kuid ta paranes suurepäraselt kuue nädala pärast Aix-la-Chapelle'i tervisekuuris. Sel ajal hakkas ta ooperi asemel kirjutama oratooriume. Tema oratooriumi "Messias" esitati esmakordselt 1742. aastal Dublinis. Üllataval kombel ei olnud see Londonis edukas enne 1750. aastat, kui seda esitati Foundling Hospital Chapel'i toetuseks. Händel esitas seda seal igal aastal, mis tõi haiglale iga etenduse eest umbes 600 naelsterlingit. Nendel hilisematel aastatel veetis Händel suurema osa oma ajast oratooriumide komponeerimisele ja produtseerimisele. Judas Maccabaeus oli eriti populaarne. Nende oratooriumide lauljad olid inglased ja itaallased. Nad ei olnud maailmakuulsad virtuoosid, vaid lauljad, keda Händel oli ise välja õpetanud.

1750. aasta augustis sai Händel Saksamaalt tagasi Londonisse sõites oma vankri ümberminekul raskelt vigastada. Aastal 1751 hakkas ta kaotama oma nägemist. Ta suri 1759. aastal Londonis. Viimane kontsert, kus ta käis, oli tema enda "Messias". Tema matustel käis üle 3000 leinaja. Ta maeti Westminsteri kloostrisse täies mahus. Händel ei abiellunud kunagi ja hoidis oma eraelu väga privaatsena. Ta jättis 20 000 naelsterlingit, mis oli tolle aja kohta väga palju raha (tänapäeval umbes 2800000 naela) Tema vennatütar päris suurema osa tema rahast. Samuti jättis ta osa sellest sõpradele, teenistujatele, sugulastele ja heategevusorganisatsioonidele. Tema autogrammid (tema kirjutatud muusika originaaleksemplarid) on praegu enamasti Briti muuseumis.

Händel aastal 1727

Tema nimi

Händel võttis oma naturalisatsioonil Briti subjektina kasutusele õigekirja "George Frideric Händel" ja seda õigekirja kasutatakse üldiselt ingliskeelsetes riikides. Saksamaal kasutatakse tavaliselt tema nime originaalvormi (Georg Friedrich Händel), kuid Prantsusmaal tuntakse teda kui "Haendeli". Oli veel üks sarnase nimega helilooja, Handl, kes oli sloveen ja keda tuntakse üldisemalt Jacobus Gallusena. See võib olla kataloogijatele (inimesed, kes püüavad koostada tema muusika nimekirja) väga raske.