Orel

Kuidas elund töötab

Organi kirjeldus

Torupillide puhul tehakse muusikalised noodid õhu puhumisega läbi torude. Igal orelil peavad olema torud, midagi, millega õhku puhuda, ja võimalus kontrollida, milliseid torusid mängitakse.

Torud on valmistatud metallist või puidust. Need on rivistatud "orelikarbis", mis võib olla sama suur kui tuba. Metalltorud on ümmargused torud. Need võivad olla valmistatud erinevatest metallidest, kuid kõige levinum on tina ja plii sulam (või metallide segu), mida nimetatakse "täpiliseks metalliks", sest sellel on ümmargused läikivad laigud. See sulam muudab torude heli heaks, kuna kõvem tina annab selguse ja määratluse, samas kui pehmem plii tekitab tonaalset soojust. Väga väikesed torud võivad mõnikord olla valmistatud hõbedast, nagu flöödid. Mõnel orelil on ka mõned messingist valmistatud pillid, mis kõlavad nagu trompetid. Enamikul orelitel on palju puupille. Puidust torud on nelja lamedate külgedega ja tekitavad "plekist metallist" torudest erineva kõla. Neid ei ole tavaliselt näha; need on kenasti rivistatud oreli esiosas asuvate suurte metalltorude taha, mis on mõnikord värvide ja mustritega värvitud. Kõik torud peavad olema valmistatud otsaga, mis koonerdub altpoolt, kus õhk sisse puhub.

Iga pill saab mängida ainult ühte nooti, mis sõltub selle suurusest. Väikesed torud mängivad kõrgeid noote ja suured torud mängivad madalaid noote. Igal torul on oma eriline kõla, mis sõltub materjalist, millest see on valmistatud (kas see on puit, messing või plekkmetall), ja toru kujust. Torud on paigutatud "ridadesse", nii et kõiki sama kuju ja materjaliga torusid saab kontrollida, et nad mängiksid koos üht meloodiat, ilma et kõik teised mängiksid.

Õhu puhumiseks läbi oreli on kastid, mida nimetatakse "tuulekastideks". Kui orelimängija mängib, näeb ta väikest mõõturit, mis näitab, kas õhku on piisavalt. Tuulelauad saab täis hoida kahel viisil. Vanamoodne viis on kasutada tohutut komplekti "lõõtspille" (vt pilti), mida inimene pumpab suure käepideme abil üles ja alla. See imeb õhku sisse ja täidab tuulekasti. Suurte torupillide puhkpillide pumpamine on raske töö. Seetõttu on tänapäeval enamikul orelitel elektrimootor ja suur ventilaator, mis täidab tuulestikku.

Organist kasutab orelil mängimiseks klahvpille nagu klaveril. Väikesel orelil võib olla ainult üks klahvistik, kuid paljudel orelitel on kaks klahvisti ja väga suurel orelil võib olla isegi viis klahvisti. Organistid ei nimeta neid klahvpillideks, vaid manuaalideks. Organist räägib "nelja manuaali orelist" (mis tähendab, et tegemist on suure oreliga). Manuaalid on paigutatud oreli "konsoolile" ja organist istub mängimiseks puldi ees oleval pingil. Peale manuaalide on konsoolil veel kaks olulist osa. Seal on pikad puidust pedaalid, mida organist saab mängida jalgadega. Iga pedaal mängib erinevat nooti.

Käsiraamatute mõlemal küljel on rida "peatusi", mis näevad välja nagu nupud. Peatusi saab välja tõmmata või sisse lükata. Kui stopp on välja tõmmatud, lülitab see mõned torud sisse. Organist saab valida, kas mängida valju või pehmeid torusid, flöödihäälseid torusid või priskeid torusid, magusaid torusid või karmi häälega torusid. Kui organist mängib, ei pea ta lihtsalt mõtlema õigetele nootidele. Ta peab mõtlema ka sellele, millise "häälega" orel peaks mängima. Ta võib mängida erinevaid pillide ridu koos, tõmmates välja mitu registrit. Mõnda pilli, tavaliselt kõige suuremaid kaunistatud pille, mis asuvad oreli kõige eesosas, kasutatakse ainult kõige suurejoonelisemaks muusikaks. Traditsiooni kohaselt on need pillid "Jumala hääle" sümboliks.

Kui organist vajutab oreli klahve, tuleb heli läbi pillide puhuvast õhust. Selle põhjuseks on see, et klapp (ühesuunaline avaus) avaneb, et lasta õhku piibu sisse, ja sulgub uuesti, kui organist lõpetab selle klahvi vajutamise. See võib juhtuda mitmel viisil. Traditsioonilistel orelitel on niinimetatud "jälgimisfunktsioon". Trackerid on õhukesed puidust vardad ja traadid, mis liiguvad edasi-tagasi, avades ja sulgedes kõiki klappe. Need töötavad klaviatuuri all olevate hoobade abil. Tracker-traktuuriga orelil peab konsool olema otse oreli lähedal, tavaliselt suurte esipillide all.

Uuem areng oli "torupõhine pneumaatiline" traktuur, mille puhul pult võis olla orelist eemal, kuid oli sellega ühendatud torude kaudu, mille kaudu sai klappide avamiseks suruda õhku. Kõige kaasaegsematel orelipillidel on manuaal ühendatud orelipillidega elektriliste juhtmetega. Ventiilide avamise ja sulgemise jõudu juhitakse elektromagnetiliste lülititega. Konsool ei pea olema oreli lähedal. See võimaldab organistil istuda sellises asendis, kus tal on hea kontakt kirikus viibivate inimestega või teiste muusikutega.

Püha Jaakobi kiriku torud, Utrecht


Buchardi kiriku oreli puhkpillid Saksamaa


Nelja manuaaliga orelipult St. Mary Redcliffis, Bristolis, Inglismaal. Oreli ehitas Harrison ja Harrison 1912. aastal.

Tehnilised üksikasjad

Käsiraamatud

Väga väikesel orelil võib olla ainult üks manuaal (klaviatuur). Enamikul orelitel on vähemalt kaks. Inglise ja Ameerika orelitel on alumine manuaal peamine ja seda nimetatakse suureks. Ülemist manuaali nimetatakse Swell'iks, sest see juhib pille, mis asuvad "swell box'i" sees, millel on avatavad või suletavad luugid. See muudab muusika valjemaks või vaiksemaks (crescendo või diminuendo). Organist kasutab pedaali, mis liigub (kiigub edasi-tagasi). See asub keskel, vahetult pedaaliplaadi kohal. Vanadel inglise orelitel juhitakse paisukasti küljel asuva hoova abil. Seda on üsna raske kasutada. Enamik neist on nüüdseks asendatud kesksete kõlakastidega.

Kui on olemas kolmas käsiraamat, siis ingliskeelsetes riikides nimetatakse seda kooriks. Algselt nimetasid inglased neid "tool organs", sest need olid eraldi instrument. Organist pidi selle mängimiseks ümber pöörama ja näoga teise poole vaatama. Arvatakse, et sõna "chair" muutus järk-järgult sõnaks "choir", sest seda kasutati sageli koori saatmiseks. Saksa orelitel nimetati kolmandat manuaali "Positiviks". Nimetust "Rückpositiv" ("seljapositiiv") kasutati seetõttu, et pillid olid organisti selja taga, kui ta istus peaoreli poole vaadates. Need hakkasid oreliehitajate seas taas populaarseks muutuma 1950. aastatel, kui leiti, et romantiline orel ei sobi vanale muusikale, ja mõned oreliehitajad hakkasid taas kasutama barokseid põhimõtteid, et selliste heliloojate nagu Bachi muusika saaks kõlada nagu varem. Koorimanuaal on mängijale kõige lähemal, Suur on keskel ja Swell on kõige kaugemal. Choir ehk Positiv sisaldab sageli pehmeid stoppe, mis sobivad koori saatmiseks. Prantsuse orelitel alates 19. sajandi lõpust on kolm manuaali paigutatud teisiti: Great ("Grande Orgue") on mängijale kõige lähemal, "Positif" on keskmine manuaal ja on nagu Great'i väiksem versioon ning Swell ("Recit") on ülemine manuaal. Nii on organistil lihtne ehitada muusikat üles, muutudes järk-järgult valjemaks, alustades ülevalt ja tulles järk-järgult alla.

Neljandat manuaali nimetatakse sooloks, sest selle manuaali stoppe kasutatakse meloodia soolona mängimiseks. See manuaal on mängijast veelgi kaugemal kui Swell. Suurtel katedraalorelitel on tavaliselt neli manuaali. Solos on tõenäoliselt tõesti väga valiidne stopper, mida nimetatakse "Tuba" või "Tuba Mirabilis".

Kui on olemas viies käsiraamat, siis võib seda nimetada Echo, sest sellel on väga vaiksed peatused, mis kajavad. Teise võimalusena, eriti Ameerika orelitel, võib see olla Bombarde. Bombarde sisaldab tavaliselt valjusid ja julgeid keelpillireste, sealhulgas ka "Bombarde"-nimega restid. Näiteks: sellesse manuaali võib paigutada riigitrumbi või paavstitrumbi, mis on kuulda üle kõigi teiste registrite mängimise. Bombarde on laenatud prantsuse orelidelt, kus see on standardne stopper peaaegu kõigil manuaalidel ja pedaalidel. Bombarde'i manuaali omamine on orelimängija jaoks justkui luksus. Seda võib leida näiteks Westminster Abbey orelil.

Rohkem kui viis manuaali on äärmiselt ebatavaline, kuid Ameerikas on mõned väga suured orelid. Wanamaker'i orelil Macy's'i poes Philadelphias on kuus manuaali. Maailma suurim orel on Atlantic City Convention Hallis. Sellel on seitse manuaali ja üle 33 000 pilli. Maailma suurim orel aga ei tööta, sest selle käitamine oleks liiga kallis.

Käsiraamatute kasutamine

Kahe või kolme manuaali olemasolu võimaldab kiireid helivahetusi teose ajal. Mängija võib mängida ka kahel manuaalis korraga: üks vasaku ja teine parema käega. See on eriti kasulik selleks, et muuta meloodia saatest valjemini (klaveril saab seda teha tugevama vajutamisega). Manuaale saab ka omavahel siduda, näiteks kui tõmmata "Swell to Great" stoppi, tulevad kõik helid Swell'ist ka Great'ile. Mehaanilise mehhanismiga orelil on näha, et Swell'i klahvid "mängivad iseenesest" nagu pianola, kuid mõnel vanemal orelil võib see olla organisti sõrmedele raske töö, kui manuaalid on ühendatud, sest see muudab mehhanismid väga raskeks.

Pedaalid

Pedaalidel olevad noodid on paigutatud nagu noodid klaviatuuril, kuid on ilmselgelt palju suuremad. Mängija peab õppima mängima "tunnetuse" järgi, vastasel juhul peab ta kogu aeg vaatama oma jalgu. Ta mängib iga nooti kas varba või kannaga ja kas jala siseküljega või välisküljega. Ameerika ja Briti standardorelil on 30 nooti, mis annab peaaegu 2 ½ oktaavi ulatuse (C-st F-ni või mõnikord C-st G-ni: 32 nooti). Need ei ole päris sirgjooneliselt, vaid veidi hajutatud, et hõlbustada mängimist (seda nimetatakse "kiirgavaks, kumeraks pedaaliplaadiks"). Saksa ja prantsuse orelitel ning enne 1920. aastat ehitatud orelitel on pedaaliplaat sirge, ilma igasuguse ventilaatori kumeruseta. Paljude organistide arvates muudab see mängimise raskemaks. Organistidel on vaja häid jalanõusid: selliseid, millel on hea kitsas konts ja eelistatavalt teravad varbad. Pedaalide tallad peavad olema üsna libedad, kuid mitte liiga libedad, et mängija saaks jalga ühelt pedaalilt teisele libistada. Organistidele meeldib tavaliselt hoida paari kingi, mida kantakse ainult orelil mängimiseks, et tallad ei oleks tänavalt pärit killustiku või mustuse tõttu määrdunud.

Peatused

Orelipuldi registrid annavad erinevaid helisid, nagu orkestri pillid, ja neil on nimed, mis ütlevad organistile, millist heli nad tekitavad. Registrid asuvad tavaliselt orelimängijast vasakul ja paremal ja neid tõmmatakse välja ("tõmbeklappide" või "tõmbeklappide" tõttu, sest neid "tõmmatakse", st tõmmatakse). Mõnedel orelitel on "tab-restid" või "rocker-restid", mis asuvad mängija ees ja mida saab sisse/välja lülitada edasi ja tagasi.

Oreli registrid võib jagada perekondadesse.

Koorirestid on põhirestid, põhilised, mis on head suure ja soliidse heli ülesehitamiseks. Diapasoon ehk printsiaal on kooristopid.

Flöödipeatrid kõlavad nagu flöödid orkestris. Need on leebemad kui diapasoonid ja kõlavad hästi väga kiire ja kerge muusika puhul.

Keeled on keeled nagu oboe, klarnet, trompet, fagotto, tromboon. Igas torus on sees üks keel. Nende heli on väga tugev ja nasaalne (nagu nina kaudu kõnelemine).

Keeled on vaiksed stopperid, mis kõlavad nagu keelpillid. Need on sellised registrid nagu violone ja gamba.

Peatuste rühmitamiseks on ka teine võimalus. Iga peatuse nime all on number. See number võib olla 16, 8, 4, 2, 1 või isegi 2 2/3 või 1 3/5. Kui number on 8, nimetatakse seda "kaheksajalgseks peatuseks". See on tavaline helikõrgus: noot kõlab nii, nagu see on kirjutatud, nt kui mängitakse keskmist C-d. 4 jalaga stop kõlab kirjas olevast oktaavi võrra kõrgemal, 2 jalaga stop kõlab kaks oktaavi võrra kõrgemal. 16 jala pikkune stop kõlab oktaavi võrra madalamalt kui 8 jala pikkune stop. 8 jalga on seega tavaline helikõrgus ja teised liidetakse sellele, et saada suurem ja heledam heli. 16 jala stopid on pedaalide puhul tavalised.

Mutatsioonipausid on pausid, mille puhul noot ei kõla terve oktaavarvu võrra kõrgemal tavalisest helikõrgusest. Näited on Tierce 1 3/5 (mis kõlab 2 oktaavi ja kolmandiku võrra kõrgemal) ja Nazard või Twelfth 2 2/3 (üks oktaav ja viiendik).

Stoppide kasutamine

Organist peab õppima, millised registrite kombinatsioonid kõlavad koos hästi ja kuidas neid hästi tasakaalustada. Iga orel on erinev ja omapärane.

Orelimängija poolt konkreetse muusikapala jaoks valitud registri kombinatsiooni nimetatakse "registreerimiseks". Kõigi registrite loetelu, mis on konkreetsel orelil olemas, nimetatakse "spetsifikatsiooniks". Oreli spetsifikatsioonis on esitatud iga manuaali ja pedaalide registrite nimed, samuti koppide nimekiri.

Orelitel on ka nupud, mida nimetatakse "kolvideks" ja mis aitavad muuta registratsiooni teose keskel. On olemas "varbakolvid", mida juhitakse jalgadega, ja "pöidlakolvid", mis on paigutatud vahetult iga manuaali alla, nii et neid saab pöidlaga vajutada, samal ajal kui sõrmedega mängitakse edasi. Suurtel orelitel on sageli "üldkolvid", mis muudavad mis tahes registrite kombinatsiooni kogu orelil. Need on sageli arvutipõhised, nii et mängijad saavad neid erinevalt seadistada sõltuvalt mängitavast muusikast. Kui pilli kasutavad regulaarselt mitu mängijat, võib igaühel neist olla oma isiklikud seaded, mida nad saavad lukustada, nii et keegi teine ei saa neid muuta.

Torud

Iga stopp kontrollib ühte rida torusid, mida nimetatakse "reaks". Iga pillirida annab erineva heli (üks rida "diapasooni" heli, teine rida "flöödi", teine "trompeti" jne). Stopperid reguleerivad õhuvoolu läbi ridade. Mõned registrid võivad kontrollida rohkem kui ühte astet. Näiteks kolme reaga Mixture stopil on 182 pilli (3 rea, millest igaühes on 61 pilli) ja mõnes orelis on Celeste 2 reaga stop. Celeste'i pillid on häälestatud veidi teravamalt kui ülejäänud orelil, nii et kui neid mängitakse koos mõne teise vaikse stopiga, näiteks Salicional, tekib meeldiv pulseeriv löök, sest kaks pilli on omavahel veidi häälestatud. Orelipillid on tavaliselt valmistatud metallist või puidust. Kvaliteetsed metallist orelipillid sisaldavad tavaliselt 75 protsenti või rohkem tina ja ülejäänud osa on plii. Pillid on paigutatud tuulekastidele "orelikarbis" spetsiaalses ruumis, mida nimetatakse orelikambriks. Tuulelava on kastitaoline seade, mis sisaldab kaubaaluseid, mida avatakse ja suletakse, et lasta pillile õhku, et see kõlaks. Kaubaaluseid juhitakse tõmbetrosside ja rullide abil, kui tegemist on tracker-instrumendiga, kuid neid võib juhtida ka pneumaatika või otsene elektriline tegevus magnetite abil.

Kui orel on sisse lülitatud, pumbatakse alati õhku tuulekappi. Elektrile eelnevatel aegadel pidi keegi (orelipuhuja) pumbama puhuriga õhku tuulelattu. See oli raske töö. Suurtel orelitel oli selleks tööks vaja rohkem kui ühte orelipuhurit.

Selle Luksemburgi oreli pillid on kolmes osas. Orelipult on näha oreli all oleva galerii paremal pool. Galerii all on suured õhupillid, mis lähevad orelisse üles.


Ameerika Ühendriikide mereväeakadeemia kappeli viiemanuaalkonsool


Joseph Gableri orelil olevad stoppid Püha Martini kirikus, Saksamaa


Oreli tagantvaade, millel on näha metallist ja puidust pillid.

Oreli ajalugu

Ükski teine instrument ei ole nii mitmekülgselt arenenud kui orel. Kui Bach, kes elas 18. sajandi alguses, oleks oma kodumaalt Saksamaalt läinud Prantsusmaale, oleks tal olnud võimatu oma muusikat korralikult mängida prantsuse orelitel. Kui Couperin, kes elas samal ajal, oleks oma kodust Prantsusmaalt Saksamaale läinud, ei oleks ta suutnud oma muusikat mängida Bachi kasutatavatel orelitel. Kumbki neist ei oleks võinud sel ajal Inglismaal orelil mängida. Esiteks puudusid 18. sajandi inglise orelitel veel pedaalid. See tähendab, et organistidel on vaja palju teada, millised olid orelid teistes riikides teistel sajanditel, et teada, milliseid registratsioone kasutada, kui nad mängivad mineviku heliloojate muusikat.

Kõige varasemad organid

Varaseimad orelid olid Vana-Kreekas leiutatud veeorganid. Roomlased kasutasid neid tsirkustes ja gladiaatorite võitlustes, sest need olid valjud. Mõnes riigis olid need veel paarsada aastat tagasi populaarsed, näiteks lõbusaedades.

Orel keskajal

Keskajal ehitati Suurbritannias suurtesse gooti katedraalidesse suured orelid. Nendel instrumentidel ei olnud erinevaid registreid: kõik pillid kõlasid korraga. Neid mängiti liugmehhanismiga. Alles 11., 12. ja 13. sajandil hakati kasutama klaviatuuri. Nn. seguorel (või Blockwerk) kõlas ikka veel mitu helikõrgust korraga. Väga väikeseid oreleid, mida nimetati portatiivideks (sest neid sai kanda), kasutati rongkäikudel. Positiivid olid veidi suuremad ja neid kasutati kirikus laulmise saateks. Regal oli nagu portatiiv, kuid sellel olid keeled ja mitte pillid. Seda võis panna lauale. Maailma vanimaks oreliks peetakse üldjuhul Šveitsi Sionis 15. sajandil ehitatud orelit. orelit.

Orel renessansiajastul (umbes 1450-1600)

Umbes 1450. aastaks olid Saksamaal ja Madalmaades ehitatud orelid kahe või kolme manuaali ja pedaalidega. Olid registrid, nii et mängija võis valida, milliseid ridu ta soovis kõlama panna. Buxheimeri Orgelbuch (umbes 1470) on üks esimesi orelimuusika kogumikke, mis meil on olemas. Ka prantsuse orelid olid arenemas. Inglismaal olid orelid üsna väikesed. Sellised heliloojad nagu John Bull, William Byrd ja OrlandoGibbons kirjutasid muusikat kammerorelitele. Hollandis oli Jan Pieterszoon Sweelinck väga kuulus organist ja õpetaja.

Orel barokiajastul (umbes 1600-1750)

Barokiaeg oli Saksamaal orelimuusika suur periood. Oreleid ehitati seal Werkprinzipi (sõna-sõnalt: tööpõhimõte) järgi, mis tähendas, et iga klahvistik koos oma pillidega oli ehitatud eraldi, nagu kaks või kolm erinevat orelit, kuigi neid mängiti samalt konsoolilt. Selliseid oreleid ehitas kuulus Arp Schnitger (1648-1719). Paljud kuulsad saksa heliloojad kirjutasid orelimuusikat, eriti Johann Pachelbel (1653-1709) Lõuna-Saksamaal ja (Dietrich Buxtehude) (1637-1707) Põhja-Saksamaal. Suur helilooja Johann Sebastian Bach (1685-1750) õppis nendelt heliloojatelt ja kirjutas mõned kõigi aegade kuulsaimad orelimuusika teosed. Suur oreliehitaja Gottfried Silbermann (1683-1753) elas sel ajal ja ehitas väga ilusa kõlaga oreleid. Klaveri asemel ehitas ta kooriks (või toolioreliks) kutsutud klahvistiku asemel Oberwerki, mis asus Hauptwerki (suur orel) kohal.

Prantsuse oreliehitajad olid sel ajal väga huvitatud värvidest (st erinevatest helidest). Paljudel registritel olid sellised nimed nagu Cornet, Tierce ja Prestant. Kui kõik Principal-koori registrid mängisid koos, nimetati seda Plein jeux'iks. See oli nagu keskaegne Blockwerk. Kui kõik keelpillid koos mängisid, nimetati seda Grand jeux'ks. See kõlas väga valjult ja seda kasutati dialoogide ja fuugade jaoks. Heliloojate hulka kuulusid Nicolas de Grigny (1672-1703), Louis Marchand (1669-1732), Louis Nicolas Clérambault (1676-1749), Louis Claude Daquin (1694-1772) ja François Couperin (1683-1733).

Inglismaal ei olnud suurt huvi oreli arendamise vastu. Seda kasutati koori saatmiseks. Pedaalid puudusid. Orelipalasid nimetati voluntaristideks. Henry Purcell kirjutas mõned orelipalad.

Orel klassikalisel perioodil: umbes 1750-1840

Orelimuusika saavutas suure kõrgpunkti J. S. Bachi loominguga, kuid seejärel hakkas inimeste huvi kaduma. Klassikalise muusika perioodil ei toimunud oreliehituse valdkonnas palju arenguid. Kuigi Mozart mängis orelit ja nimetas seda "pillide kuningaks", ei kirjutanud ta sellele sageli muusikat. Selle aja oreliehitajate hulgas olid Joseph ja Claude-Ignace Callinet, kes ehitasid 1837. aastal Notre-Dame'i (St. Etienne, Loire) oreli.

Orel romantikaperioodil

19. sajandi Saksamaal hakati orelit kasutama orkestri heli imiteerimiseks. Samuti hakati huvi tundma J. S. Bachi muusika mängimise vastu. Paljud klassikalised orelid ehitati ümber ja mõnikord kaotasid nad oma algse iseloomu. Eri riikide orelid hakkasid kõlama ühtemoodi.

Tasapisi hakkasid heliloojad taas orelile kirjutama. Felix Mendelssohn (1809-1847) kirjutas mõned suurepärased sonaadid ning prelüüdid ja fuugad, mis olid inspireeritud Bachi muusikast ja tekitasid teistes heliloojates soovi kirjutada orelimuusikat. Robert Schumann (1810-1856) ja Franz Liszt (1811-1886) kirjutasid orelile ning hiljem sajandil Max Reger (1873-1916) ja Sigfrid Karg-Elert (1877-1933).

Prantsusmaal oli oreliehitaja Aristide Cavaillé-Coll (1811-1899) tõeline geenius. Tema orelitel oli palju uusi ideid, sealhulgas Barkeri hoob (mis lihtsustas mängimist ühendatud manuaalidel) ja registrite perekondade paigutamine eraldi kirstu. Organistid said oma registratsioone kiiresti muuta, lükates või tõmmates välja vajalikud registrid. Heliloojate hulka kuulusid César Franck (1822-1890), Charles-Marie Widor (1845-1937) ja Louis Vierne (1870-1937). Kaks viimast kirjutasid pikki, mitmest osast koosnevaid teoseid, mida nad nimetasid sümfooniadeks, sest need olid täis värvilisi helisid nagu sümfooniaorkestris. Tavaliselt oli kolm manuaali nimega Grand, Positif ja Récit, mis olid paigutatud sellises järjekorras (kusjuures Grand oli mängijale kõige lähemal). Grandil olid soojad aluspillid ja suured keeled (see oli justkui klassikalise plein jeux ja grand jeux kombinatsioon). Positifil olid nii keelpillid kui ka soolo keeled ja Récitil olid kergemad keeled.

Inglismaal kirjutas Samuel Wesley (1766-1837) olulist orelimuusikat, mis oli inspireeritud J. S. Bachist, ja tema poeg Samuel Sebastian Wesley (1810-1876) oli mõjutatud kontinentaalromantilistest heliloojatest, nagu Mendelssohn. 1851. aastal ehitas oreliehitaja Henry Willis suure oreli Kristallpalee näituse jaoks. Sellel oli kolm manuaali ja pedaaliplaat. See seadis inglise oreliehituse standardid tulevikuks.

Jan van Eycki 1536. aastal maalitud keskaegne orel.


Juan Casado Valdivielso poolt 1706. aastal ehitatud orel Valladolidis, Hispaanias asuvas Huelgas Reales'i kloostris.


Callinet' ehitatud prantsuse orel (1837) Saint-Etienne, Prantsusmaa


19. sajandi orel Hollandis

Orel kahekümnendal sajandil

20. sajandil hakkasid oreliehitajad üha enam huvi tundma tagasipöördumist mõne baroki ja klassikalise ajastu idee juurde. Paljudel orelitel on nüüd elektriline mängutehnika, kuid hea mehaanilise mängutehnika eeliseks on see, et mängija tunneb end mängitavale instrumendile lähemal. Mõned suured 20. sajandi orelid on võimelised mängima mitut liiki orelimuusikat. Teised 20. sajandi orelid on ehitatud barokk- või klassikapillide koopiatena, kuid see tähendab, et need pillid sobivad peamiselt barokk- või klassikamuusika jaoks ning ei sobi hästi 19. ja 20. sajandi muusika jaoks.

19. sajandil paigutati Inglismaal ja Ameerikas paljud orelid kirikute nurkadesse, kus neid ei olnud võimalik väga hästi kuulda. 20. sajandil mõtlesid oreliehitajad rohkem oreli parima asukoha peale, et heli täidaks kiriku põhiosa, kirikulaeva. 20. sajandi kuulsamaid oreliheliloojaid on Marcel Dupré (1886-1971), Jehan Alain (1911-1940) ja Olivier Messiaen (1908-1992) Prantsusmaal, Paul Hindemith (1895-1963) Saksamaal ning Edward Elgar (1857-1934) ja Herbert Howells (1892-1983) Inglismaal. Tšehhi helilooja Petr Eben (1929-2007) oli 20. sajandi lõpu üks olulisemaid oreliheliloojaid, kes kirjutas individuaalses stiilis.

Kaasaegne orel Kopenhaagenis, Taanis. Sellel orelil on ruudukujulised puupillid asetatud esiossa.

Orel kui saatev instrument

Lisaks oreli ilmselgele kasutamisele kirikukooride ja koguduse laulude saatmiseks on orelit sageli kasutatud ka pillide saatmiseks. Barokiajastul kasutati väikesi oreleid sooloinstrumentide või väikeste pillirühmade või orkestrite saatmiseks. Sellist saatmist nimetati continuo'ks. Mõnikord on heliloojad kirjutanud orelikontserte, kus orel on sooloinstrument ja orkester saadab. Händel kirjutas mitu sellist kontserti. Uuemal ajal kirjutas Francis Poulenc orelikontserdi. Saint-Saënsi 3. sümfoonias on oluline orelisoolo. Teistes orkestriteostes on mõnikord orelipartiid. Organistid on sageli teinud oreli-"transkriptsioone", s.t teinud teistele instrumentidele kirjutatud muusika ümbertöötluse, et seda saaks mängida orelil.

Seotud leheküljed

• Elektrooniline orel
• Veeorgan
• Orel (muusika)
• Oreli tabulatsioon