Veeorel (hüdrauliline orel): antiikne klahvpill — toimimine ja ajalugu
Avasta veeorel (hüdrauliline orel): antiikne klahvpill, selle ajalugu, toimimispõhimõte ja renessansi näited nagu Villa d’Este — veemuusika ja mehaanika ühes.
Veeorel ehk hüdrauliline orel on eriliik torupill, kus heli tekitab õhk, mida juhitakse läbi oreli torude, kuid õhu liikumist ei tagata inimese või elektriga nagu tänapäeva orelil – energiaallikaks on vesi, näiteks veejuga. See lahendus ühendab mehaanikat, hüdraulikat ja akustikat ning toimis varajase automaatse muusikaseadmena.
Kuidas see töötab
Veeoreli tööpõhimõte põhineb vee ja õhu vastasmõjul suletud kambris, mida nimetatakse camera aeoliks ehk tuulekambriks. Vesi voolab sisse läbi sissevoolu ja kannab endaga kaasa õhu; kambris eralduvad vedelik ja gaas. Eraldatud kokkusurutud õhk juhitakse tuulekambri kohal paiknevasse tuuletorusse, mis suunab õhu oreli torudesse ja tekitab heli. Samal ajal väljuv vesi liigub edasi ja pöörab vesiratast, mis omakorda käitab muusikasilindrit (pinnitatud silinder) ja riistvaralist ülekannet. Silinder võib olla programmeeritud ehk temasse on kinnitatud tihvtid või hammasrattad, mis lülitavad torud sisse-välja, võimaldades automaatset mängimist.
Süsteemis on ka perforeeritud plaadid või diafragmad, mille ülesanne on takistada veepritsmete sattumist otse oreli torudesse ja kaitsta õhuvoolu. Oreli aktiveerimiseks avatakse sissevoolu juures olev kraan; kui vee vool on stabiilne, püsib kokkusurutud õhk ja oreli heli seni, kuni vool katkestatakse.
Ajalugu ja tehniline tähendus
Hüdraulis (oodatuvalt nimetatud hüdrauliliseks oreliks) leiutati arvatavasti 3. sajandil eKr hellenistliku ajastu teadlase Ctesibiuse (Ktesibios Aleksandriast) poolt. Seda peetakse tihti maailma esimeseks tuntud klahvpilliks – varaseks katseks ühendada klahvistiku ja tuulemasin automaatse mängu võimaldamiseks. Läbi keskaja ja hiljem renessansi mõjutas veeoreli kontseptsioon torupilli ja automaatsete instrumentide edasist arengut.
Erinevalt lihtsatest puhkpillidest oli veeorel mehaaniliselt keerukam: see kombineeris vesijõu, õhurõhu reguleerimise ja mehhaanilise programmeeritavuse (muusikasilinder), mis võimaldas nii automaatset etteantud meloodiat kui ka käsitsi mängimist klaviatuuri kaudu.
Kuulsad näited ja kultuuriline roll
Renessansi ajal olid dekoratiivsed ja meelelahutuslikud veeorelid levinud aiades ja paleedes, kus nad mängisid nii heliliselt kui visuaalselt – veeorli mehhanism oli sageli osa suuremast purskkaevu- ja aedade installatsioonist. Üks kuulsamaid renessansiaegseid näiteid asub Tervoli ümbruses Itaalia Villa d'Estes, kus 16. sajandil rajatud suur veeorel (mõõtudega kuni ~6 meetrit kõrgune) sai jõudu maalilisest veepurskest. See orel suutis automaatselt esitada kolme pala ja oli lisaks ka klaviatuuriga varustatud, mis võimaldas muusikutel seda käsitsi mängida.
Taastamised, uurimistöö ja tänapäev
Osa antiiksetest veeorelitest on dokumenteeritud tekstide, kirjelduse ja mõne säilinud osaga; originaalsete instrumentide vähesuse tõttu tegelevad muuseumid ja uurijad rekonstruktsioonidega, mis põhinevad ajaloolistel allikatel. Tänapäeval ehitatakse taastatud veeorleid ajalooliste kirjelduse ja kaasaegsete tehniliste teadmiste alusel, et demonstrida nende tööpõhimõtet ja heli. Need rekonstruktsioonid aitavad mõista veeoreli rolli muusika- ja tehnoloogiaajaloo sillana ning näitavad, kuidas varane inseneriteadus lõi aluse hilisemale torupilli arengule.
Pärand ja tähendus
Veeorel on oluline nii tehnilise kui kultuurilise pärandina: see oli samm klahvpillide ja automaatsete muusikaseadmete suunas ning illustreerib, kuidas ajaloolised leiutised kasutasid looduse jõude (vett ja õhku) muusika loomisel. Kuigi veeoreleid ei kasutata laialdaselt tänapäevases muusikas, on nende mõju tunda oreli kujunemises ning need pakuvad väärtuslikku teavet antiik- ja renessanssimehhanismide kohta.
Märkus: selles tekstis säilitatakse terminid ja viited vastavalt ajaloolistele allikatele; tehnilised detailid võivad varieeruda sõltuvalt konkreetse veeoreli konstruktsioonist ja ajastust.
Veeorgan (või hydraulis).
Aleksandria Heroni puhkpilliorkestri ja puhkpilliratta tänapäevane rekonstruktsioon
Küsimused ja vastused
K: Mis on veeorgan?
A: Veeorel, mida tuntakse ka hüdraulilise oreli nime all, on teatud tüüpi pilliorel, mis kasutab vett, et õhku läbi torude puhuda.
K: Kes leiutas hüdrauli?
V: Hüdrauli leiutas 3. sajandil eKr. hellenistlik teadlane Ctesibius Aleksandriast.
K: Kuidas töötab veeorgaanika?
V: Vesi ja õhk sisenevad üheskoos kaamera aeolisesse (tuulekambrisse). Siin eraldatakse need ja suruõhk juhitakse camera aeolis'e peal asuvasse tuulestikusse, et puhuda läbi torude. Kaks perforeeritud "pritsmeplaati" või "diafragmat" takistavad veepritsmete sattumist torudesse. Eraldatud vesi ajab seejärel vesiratast, mis paneb liikuma muusikalised silindrid ja nendega seotud liikumisaparaadid.
K: Kas on olemas näide ajaloolise veeoreli kohta?
V: Jah, renessansi ajal oli neid paljudes Itaalia aedades, millest üks kuulsamaid oli 16. sajandi Itaalias Tivolis asuv Villa d'Este, mis oli umbes 6 meetri kõrgune ja sai jõudu veejuga. See suutis mängida kolm pala automaatselt, kuid sellel oli ka klaviatuur käsitsi mängimiseks.
K: Kas tänapäeva pilliorkestrid kasutavad vee asemel elektrit?
V: Jah, kaasaegsed pilliorelid kasutavad vee asemel elektrit, et õhuvoolu läbi pillide juhtida.
K: Kas kaasaegsete torupillide ja hüdrauliliste orelite vahel on mingi erinevus?
V: Jah, kuigi mõlemat tüüpi orelid kasutavad heli tekitamiseks läbi torude puhutud õhku, kasutavad kaasaegsed torupillid elektrit, samas kui hüdraulilised orelid saavad energiat voolavast või langevast veest, mis pärineb vastavalt kas juga või jõeallikast.
Otsige