Johann Pachelbel — saksa barokkhelilooja ja organist, kuulus Kanon D-duuris
Johann Pachelbel (sündinud Nürnbergis, ristitud 1. septembril 1653; surnud Nürnbergis, maetud 9. märtsil 1706) oli saksa helilooja ja organist, keda peetakse üheks olulisemaks Lõuna-Saksamaa barokkperioodi esituseks ning oreli- ja kirikumuusika meistriks. Ta on eriti tuntud oma orelimuusika poolest, kuid kirjutas ka palju klahvimuusikat, kammermuusikat ja muusikat protestantlikule kirikule. Tema kaanon D-keeles on saanud maailmakuulsaks ja seda mängitakse tänapäeval sageli kiriklikel pulmadel ning meelelahutuses.
Haridus ja varane elu
Pachelbel kasvas üles Nürnbergis ning sai seal oma esimesed muusikatunnid. Aastal 1669 astus ta Altdorfi ülikooli, kuid pidi pere majanduslike raskuste tõttu juba aasta pärast õppimisest loobuma. Umbes aasta hiljem jätkas ta õpinguid Regensburgi Gymnasium Poeticumis, kus tema andekust hinnati ning mille direktori otsuse tulemusel sai ta lisastipendiumi ja võimaluse individuaalõppeks väljaspool tavapärast kooliprogrammi.
Karjäär ja ametikohad
1673. aastal siirdus ta Viini, kus töötas Püha Stefani kiriku organisti asetäitjana ja kuulas aktiivselt Lõuna-Saksamaa ja Itaalia katoliikliku muusika stiile, mis mõjutasid tema kompositsioonilist keelt. Pärast lühikest perioodi Eisenachis sai ta organisti koha Erfurti Predigerkirches; Erfurtis kujunes tema kõige viljakamaks perioodiks organisti- ja heliloojakarjääris. Pachelbel oli Erfurtis väga hinnatud organist ning jäi sinna kuni 1690. aastani. Mõni aasta hiljem sai temast taas kodulinnas Nürnbergis asuva St. Sebaldi kiriku organist, amet, mida ta pidas elu lõpuni.
Isiklik elu ja õpetamine
1681. aastal abiellus Pachelbel esimest korda — aga tema naine ja väike poeg surid katku tagajärjel. Aastal 1684 abiellus ta uuesti; sellest abielust sündis viis poega ja kaks tütart. Pachelbel oli ka hinnatud õpetaja: ta juhendas muusikuid, nende seas oli ka Johann Christoph Bach, kes omakorda oli mõjutajaks ja õpetajaks hiljem tuntud Johann Sebastian Bachile. See õpetamisahel on üks põhjusi, miks Pachelbeli mõju jõudis edasi järgmistele barokkmeistritele.
Helilooming ja stiil
Pachelbeli looming hõlmab suures osas oreli- ja klahvpillimuusikat: preludiume, toccataid, fugasid, choral-preludes’e ja Magnificat-fuugasid, aga ka kammermuusikat ja muud vokaalset ning instrumentaalset repertuaari. Tema teostes segunevad Lõuna-Saksamaa orelikoolkonna traditsioonid ja Itaalia baroki mõjutused: ilmneb nii kontrapunkti tugeva osa kui ka meloodilise ja harmoonilise läbimõeldud käsitluse rõhk. Suur osa tema teostest on kirjutatud kiriklikuks kasutamiseks — koorile, kogudusele ja jumalateenistuse juurde kuuluva orelimängu jaoks — kuid leidus ka väärtuslikke instrumentaalseid palaid, mis sobisid argisemaks esinemiseks.
Kanon D-duuris (Kanon ja Gigue) ning populaarsus
Kanon D-duuris (tuntud ka kui „Canon in D”) on üks Pachelbeli tuntumaid ja laiemalt levinud teoseid. Originaalis on teos kirjutatud kolmele viiulile ja basso continuole ning põhineb bassol kui korduva harmoonilise ja rütmilise alusel (ostinato), millele lisanduvad järjestikku tulevad kaanonihääled. Kuigi võrreldes tema kirikutele mõeldud töödega on see väiksem kammerteos, saavutas see 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses erakordse populaarsuse tänu plaatinumbriteni jõudnud salvestustele, pulmade korraldamisele ja filmidele/sarjaheliribadele. Sellest on tehtud arvukalt arranžeeringuid klahvpillile, keelpillikvartetile ja popmuusika kontekstidesse.
Pärand ja mõju
Pachelbelit hinnatakse nii oma oreli- ja liturgilise muusika panuse kui ka õpetaja ja mõjuka muusikalise isiksuse tõttu. Kuigi paljud tema teosed on säilinud tänu käsikirjadele ja kirikute arhiveeritud kogudele, on osa loomingust kaduma läinud ja osa on ajalooliselt segamini läinud teiste autoritega. Tema lähenemine kontrapunktile, korrapärased harmoonilised skeemid ja tõlgendused barokiajastu vormidest mõjutasid hilisemaid saksa heliloojaid, kaasa arvatud Bachide perekonna liikmeid.
Esituspraktika ja tänapäev
Pachelbeli teoste esitamisel pööratakse tähelepanu ajaloolisele stiilile, oreli registrite kasutusele ja barokkaja fraasipõhimõtetele, kuid tänapäevased arranžeeringud on aidanud tema muusikal saada veelgi laiemale publikule kättesaadavaks. Tema kaanon D-keeles on tänapäeval sümboliks romantilisele ja pidulikule meeleolule pulmatseremooniatel, samuti sageli kasutatav meelelahutus- ja meediakanalisatsioonis.
Kuigi Pachelbel ei ole tänapäeval nii laialdaselt tuntud kui mõni tema järgnevatest järelkäijatest, on tema panus barokkmuusikasse ja kiriklikku repertuaari märkimisväärne ning tema teosed moodustavad olulise osa oreli- ja barokkmuusika esituse põhiohvrust.
Tema muusika
Pachelbel on kõige paremini tuntud oma orelimuusika poolest. Ta kirjutas Erfurdis viibides palju orelipalu, mis põhinevad koraalidel. Nürnbergis kirjutas ta palju teoseid, mida nimetatakse Magnificat-fuugadeks. Need olid prelüüdid, mida mängiti enne, kui lauljad laulsid Magnificat'i. Tema orelimuusika sisaldab ka toccataid, ricercares, fantasiad ja ciacconasid. Ta kirjutas palju sviite klavessiinile ja kammermuusikat ning vokaalmuusikat.
Audio
Klaveril mängitud kaanon D-s:
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Johann Pachelbel?
V: Johann Pachelbel oli saksa helilooja ja organist. Ta on väga kuulus oma orelimuusika, samuti muu klahvimuusika ja protestantliku kirikumuusika poolest.
K: Kus ta üles kasvas?
V: Ta kasvas üles Nürnbergis ja sai seal esimesed muusikatunnid.
K: Milline on tema kõige populaarsem muusikapala?
V: Tema D-kanoon on saanud väga populaarseks muusikapalaks ja seda mängitakse tänapäeval sageli kiriklikes pulmades ja muudel üritustel.
K: Kus ta pärast Nürnbergist lahkumist õppis?
V: Pärast Nürnbergist lahkumist läks ta õppima Altdorfi ülikooli, kuid aasta pärast pidi ta sealt lahkuma, sest isa ei saanud teda kinni pidada. Umbes aasta hiljem läks ta õppima Regensburgi Gymnasium Poeticumisse. Selle kooli direktorid pidid aru saama, et ta oli äärmiselt andekas muusik, sest nad andsid talle lisastipendiumi ja võimaldasid talle spetsiaalset muusikatundi väljaspool kooli.
K: Kuhu Pachelbel edasi läks?
V: 1673. aastal läks ta Viini, kus ta oli Püha Stefani kiriku organisti asetäitja. Seal kuulas ta veel palju muusikat, eriti Lõuna-Saksamaa ja Itaalia katoliiklike heliloojate muusikat. Pärast lühikest aega Eisenachis sai ta Erfurti Predigerkirche organisti koha.
K: Kui palju lapsi oli Pachelbelil?
V: Pachelbelil oli seitse last; kaks tütart oma esimesest abielust (tema naine suri sünnituse ajal) ja viis poega oma teisest abielust.
K: Keda Johann Pachelbel õpetas ?
V: Johann Pachelbel õpetas Johann Christoph Bachi, kes hiljem õpetas Johann Sebastian Bachi.
