Marss (muusika): määratlus, tüübid ja kuulsad näited
Marss (muusika): selge ülevaade määratlusest, marsside tüüpidest ja kuulsatest näidetest — Sousa, Beethoven, Chopin, Mahler jt.
Muusikas on marss tugeva marssimisrütmiga muusikapala. Marssid on sageli kirjutatud spetsiaalselt selleks, et sõdurid saaksid nende järgi marssida. Teised marssid ei pruugi olla mõeldud marssimiseks, kuid neil on siiski tugev ja korrapärane rütm, nii et inimesed võiksid soovi korral selle muusika järgi marssida. Marssid on tavaliselt 2/4 taktis (üks - kaks - üks - kaks - vasakule - paremale - vasakule - paremale) või 4/4 (sama, mis kaks takti (takti)), kuigi ka muud taktimõõtmed on võimalikud.
Marss võib olla aeglane või kiire marss. Aeglane marss võib olla matusemarss.
John Philip Sousa oli helilooja, kelle marssid said äärmiselt populaarseks (nt Colonel Bogey's March).
Klassikalises muusikas on paljud heliloojad kirjutanud marsse, mis ei ole mõeldud marssimiseks, kuid annavad siiski marsi meeleolu. Mõned kuulsad näited matusemarssidest on Beethoveni "Eroica" sümfoonia teine osa, Chopini "Marche funèbre" (matusemarss) b-moll klaverisonaadis ja Händeli oratooriumi "Saul" surnumarss.
Gustav Mahler kirjutas oma sümfooniatesse sageli marssid. Marssid esinevad sageli ooperites (nt Verdi "Aida"), ballettides (nt Prokofjevi "Romeo ja Julia") või tegelikult mis tahes muusikas.
Marssimiseks loodud muusikas kasutatakse instrumente, mida sõdurid mängivad marssides, näiteks puhkpille, puupuhkpille, sealhulgas vilepille, väiketrummi ja suurtrummi. Klassikalise muusika marsse kirjutanud heliloojad võivad neid pille kasutades imiteerida sõjaväeorkestrite kõla.
Märtsimuusika on sageli komponeeritud erilisteks pidulikeks sündmusteks, näiteks kroonimisteks. Edward Elgar ja William Walton on mõlemad kirjutanud marssmuusikat kroonimisteks.
Tähendus ja iseloomulikud tunnused
Marss on muusikaline vorm, mille põhijooned on tugev, regulaarne rõhutatud rütm ja selgelt tajutav taktimõõt. Marssimist soodustab järjekindel rõhuasetuse muster (tavaliselt tugev esimene löök taktis), lihtne meloodiline liin ja korduvad fraasid. Paljudel marsidel on kindel vorm: mitu strain'i ehk meloodilist osa, trio (kolm) — tavaliselt rahulikuma ja helisema teemaga osa — ning mõnel juhul ka break strain ehk kontrastne, pingestatud osa.
Tüübid
- Rivimarsid (parade/quick march) — tavaliselt tempoga umbes 110–130 lööki minutis, mõeldud jalgsi liikumiseks ja paraadideks.
- Slow march / matusemarss — aeglasema tempoga (tavaliselt ~60–70 BPM), kasutatav matustel ja pidulikel tseremooniatel.
- Seremoniaalne/koronatsioonimars — kirjutatud ametlikeks ja riiklikeks üritusteks (näiteks kroonimised, liputoimingud).
- Kontsertmarsid — kirjutatud kontserttihedaks esituseks; need võivad olla tehniliselt keerukamad ja ei pruugi sobida tegelikuks marssimiseks.
- Ajaloolised ja rahvamarsid — rahvalikest ja sõjalistest traditsioonidest pärinevad marsstilised lood, mis on ajas kujunenud.
Rütm, taktimõõt ja tempo
Levinumad taktimõõdud on 2/4 ja 4/4, sest need annavad selge "üks-kaks" või kaks rõhku laialt kasutusel olevatele sammupaatidele. Mõnikord kasutatakse ka compound-mõõte (näiteks 6/8) või muid variatsioone, sõltuvalt rahva- või stiilitraditsioonist. Kiirusel on praktiline tähendus: sõjaväe tavamarss on tavaliselt ligikaudu 120 bpm (see võimaldab tervel ridade liikumist), samas kui matusemarssid ja muid pidulikumaid marsse esitatakse märgatavalt aeglasemalt.
Instrumentatsioon ja orkestratsioon
Traditsiooniliselt on marsside esituseks kasutusel puhkpilli- ja trummibändid: vaskpillid (trompetid, tromboonid, tuubad), puupuhkpillid (flöödid, klarinetid, oboed), vilepillusarnased instrumendid ning trummid ja muud löökpillid. Sõjaväeorkestrid ja marching bands kombineerivad neid instrumente, et saavutada läbitungiv ja kaugele kandev kõla. Klassikalistes orkestriteostes imiteerib helilooja tihti sõjaväeansambli kõla, kirjutades sarnase orkestratsiooni või kasutades solisticke trumme ja fife'e.
Kuulsad heliloojad ja näited
Mõned heliloojad ja teosed, mida sageli marside kontekstis mainitakse: John Philip Sousa (Ameerika marsside meister — tuntud teosed: The Stars and Stripes Forever, Semper Fidelis, The Washington Post), Beethoven (selle "Eroica" sümfoonia teine osa on kuulus matusemarsi näide), Chopin (Marche funèbre b-moll klaverisonaadist), Händel (surnumarss oratooriumist Saul) ja Gustav Mahler, kes kasutas marsielemente oma sümfooniates. Ka ooperites ja ballettides leidub marsse — näiteks Verdi "Aida" ja Prokofjevi "Romeo ja Julia" sisaldavad marsielemente. Edward Elgar ja William Walton on mõlemad loonud tuntud seremoniaalseid marsside (Elgari Pomp and Circumstance-sarjast ning Waltoni Crown Imperial on seotud ametlike tseremooniatega).
Märkus: ülaltoodud originaalses lõigus mainitud Colonel Bogey's March on tihti tuntud marss, kuid selle helilooja ei ole John Philip Sousa — selle on kirjutanud Kenneth J. Alford (Frederick J. Ricketts). Sousa on siiski üks tuntumaid marsside loojad Ameerika traditsioonis.
Struktuur ja äratuntavus
Paljud march-formaadis teosed järgivad lihtsat, korduvat struktuuri: korduvad strain'id, trio (mis sageli liigub subdominandi, helisema võtme poole) ja mõnikord kontrastne break strain või dogfight, mis loob pinget enne lõpusummat. Marsi äratuntavus tuleb selgest rütmist, korduvusest ja sageli jälgitavast meloodilisest motiivist, mis teeb marsi lihtsasti meeldejäävaks ja sobivaks grupilise liikumise aluseks.
Kus marssi kuuleb tänapäeval
Marssid jäävad oluliseks osaks sõjalistest paraadidest, staatilisematest riigipidustustest, koolide lõpetamistseremooniatest, spordivõistluste liputoimingutest, aga ka kontsertlavadel ja filmimuusikas — sageli kasutatuna tseremoniaalse, piduliku või dramaturgilise efektina.
Briti armee Welshi kaardiväe orkester mängib, kui kaardiväelased marssivad mööda kaubanduskeskust üles, et vahetada vahtkonda Buckinghami palee juures
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis on muusikas marss?
V: Marss muusikas on tugeva marssimisrütmiga muusikapala. Sellel on tavaliselt korrapärane rütm, nii et inimesed saavad soovi korral muusika järgi marssida.
K: Millistes taktimõõtudes on marsid tavaliselt kirjutatud?
V: Marssid on tavaliselt kirjutatud 2/4- või 4/4-taktis, kuigi ka muud taktimärgid on võimalikud.
K: Kas on olemas eri tüüpi marssid?
V: Jah, marssid võivad olla aeglased või kiirmarsid. Aeglast marsi võib kasutada matusemarsina.
K: Kes oli John Philip Sousa?
V: John Philip Sousa oli Ameerika helilooja, kelle marssid said väga populaarseks.
K: Kas on näiteid matusemarsside kohta klassikalisest muusikast?
V: Jah, mõned kuulsad näited matusemarssidest on Beethoveni Eroica-sümfoonia teine osa, Marche funèbre (matusemarss) Chopini b-moll klaverisonaadis ja surnumarss Händeli oratooriumis "Saul". Gustav Mahler kirjutas oma sümfooniatesse sageli marssid.
Küsimus: Milliseid pille kasutatakse tavaliselt marssides?
V: Marssides kasutatakse tavaliselt puhkpille, puupuhkpille, sealhulgas vilepille, väiketrummi ja basstrummi.
K: Kas marssmuusikat kirjutatakse eriliste sündmuste, näiteks kroonimiste jaoks?
V: Jah, heliloojad kirjutavad sageli marssmuusikat erilisteks pidulikeks sündmusteks, näiteks kroonimisteks - Edward Elgar ja William Walton on mõlemad kirjutanud marssmuusikat kroonimisteks.
Otsige