William Walton

Varasemad aastad

Waltoni pere oli muusikaline, kuid neil oli väga vähe raha. Mõlemad tema vanemad laulsid ja Walton laulis kohalikus kirikukooris. Tema isa lõi teda, kui ta tegi mõne vea. See võib olla põhjus, miks ta hilisemas elus oli nii ettevaatlik iga nooti suhtes, mille ta kirjutas.

Kümneaastaselt liitus ta Oxfordi Christ Churchi katedraali kooriga. Ta õppis klaverit ja viiulit. Ta oli alles 16-aastane, kui ta läks Oxfordi ülikooli, kus ta õppis Christ Churchis, Oxfordis. Suurema osa sellest, mida ta teadis heliloomingust, õpetas ta endale ise. Ta õppis Stravinski, Debussy, Sibeliuse ja teiste teoste partituurid. Mõned tunnid sai ta Hugh Allenilt, katedraali organistilt. Oxfordis sõbrunes Walton kahe luuletajaga: Sacheverell Sitwell ja Siegfried Sassoon. Enamik tema väga noorena kirjutatud muusikast on kadunud, kuid koorihümn "A Litany", mille ta kirjutas vaid viieteistkümneaastaselt, näitab tema muusikalist annet oma kaasaegsete harmooniatega.

Walton lahkus Oxfordist 1920. aastal ilma diplomita, kuna ta oli kolm korda eksamitel läbi kukkunud. Ta läks elama Sitwelli perekonda, kes tutvustas teda paljude tähtsate inimestega, sealhulgas helilooja Constant Lamberti ja laulukirjutaja Noel Cowardiga. Ta reisis koos Sitwell'idega ka Itaaliasse. Aastal 1923 esitas ta ühe Edith Sitwelli luuletuse muusikaks. Teos kandis nime "Fassaad". Muusika oli väga jazzilik ja peaaegu naljakas ning kõlas paljude inimeste jaoks sel ajal väga moodsalt.

1920. aastatel teenis Walton veidi raha, mängides klaverit jazzklubides, kuid suurema osa oma ajast veetis ta Sitwellide pööningul komponeerides. Orkestri overtuur "Portsmouth Point" (mille ta pühendas Sassoonile) oli esimene teos, mis näitab Waltoni tõelist stiili. 1929. aastal hakkas teda tõeliselt kuulsaks tegema vioolakontsert. Sellele järgnesid "Belshazzar's Feast" (1931), sümfoonia nr 1 (1935), kroonimismarss "Crown Imperial" (1937) ja Viiulikontsert (1939). Kõik need teosed on tänapäeval väga populaarsed.

Pärast Teist maailmasõda

Teise maailmasõja ajal ei pidanud Walton sõjaväeteenistusse minema, nii et tal oli aega kirjutada muusikat propagandafilmidele, nagu "The First of the Few" (1942) ja Laurence Olivier'i Shakespeare'i "Henry V" (1944) adaptsioonile. Pärast teise keelpillikvarteti komponeerimist (1946) veetis Walton suurema osa järgmisest seitsmest aastast oma ooperi "Troilus ja Cressida" (1947-1954) kirjutamisega. Ooper ei olnud väga populaarne. Seda seetõttu, et tema muusika oli pigem romantiline, väga erinev paljudest 1950ndatel moes olnud moodsatest moodsatest muusikast, eriti Pierre Boulezi ja tema järgijate muusikast.

Walton kirjutas muusika veel kahele Shakespeare'i-Olivier'i filmile - Oscariga pärjatud "Hamletile" ja "Richard III-le". Walton ei võitnud siiski ühegi oma Shakespeare'ile põhineva muusikaga Oscarit.

Seejärel hakkas Walton kirjutama rohkem orkestrimuusikat: tšellokontsert (1956), sümfoonia nr. 2 (1960) ja "Variatsioonid Hindemithi teemale" (1963). Ta hakkas saama palju autasusid: 1951. aastal löödi ta rüütliks ja 1968. aastal sai ta teenetemärgi. Inimestele meeldis tema ühevaatuseline koomiline ooper "Karu", kui seda 1967. aastal Aldeburghi festivalil esitati, ning kogu maailmast paluti temalt uut muusikat. Tema selle perioodi laulutsükleid esitasid esmakordselt sellised kuulsad lauljad nagu Peter Pears ja Elisabeth Schwarzkopf.

Viimastel aastatel oli Waltonil üha raskem komponeerida. Ta püüdis kirjutada kolmandat sümfooniat André Previnile, kuid loobus hiljem. Tema viimased teosed olid enamasti kirikumuusika või vanemate teoste ümbertöötlused. Ta oli 1949. aastal asunud koos oma argentiina naise Susana Giliga Itaalias Ischia saarele elama. Ta suri seal 1983. aastal.

Pärast tema surma on Waltoni muusikat palju esitatud ja salvestatud. Inimesed ei pea teda enam vanamoodsaks, vaid heliloojaks, kellel oli väga tugev isiksus, mis on tema muusikas selgelt kuulda.

Walton löödi 1951. aastal rüütliks ja 1967. aastal nimetati ta teenetemärgi liikmeks.