AlegsaOnline.com

William Walton: 20. sajandi Briti helilooja ja dirigent (1902–1983)

William Walton — 20. sajandi Briti helilooja ja dirigent (1902–1983). Avastage tema energiline, jazzilik rütmika, tähtsamad teosed ja mõju kaasaegsele muusikale.

Autor: Leandro Alegsa

10-11-2025

Sir William Walton OM (sündinud Oldhamis 29. märtsil 1902; surnud Ischias, Itaalias 8. märtsil 1983) oli Briti helilooja ja dirigent. Ta oli üks tähtsamaid Briti heliloojaid 20. sajandi keskpaigas, kuhu kuulusid ka Benjamin Britten ja Michael Tippett. Tema muusikas on väga elav rütmika, mis on sageli jazzilik.

Elulugu lühidalt

William Walton sündis tööstuslinna Oldhamis Lancashire'is. Ta ei olnud traditsiooniliselt konservatooriumis väljaõpetatud helilooja, vaid arendas oma stiili suuresti iseseisvalt ja varajase tunnustuse taustal. Varases eas sattus ta Londoni kunstiringkondadega kokku ning tegi tihedat koostööd luuletaja Edith Sitwelliga, mis tõi talle esimesed laialdasemad avalikud tähelepanu. Elu suure osa veetis Walton hiljem Itaalias; sealsed olud ja kliima mõjutasid ka tema loometeed. Pärast pikki ja edukaid aastaid tunnustati teda Suurbritannias kõrgete autasudega, sealhulgas rüütlitiitliga ja Order of Merit'i liikmeks.

Tuntumad teosed ja panus

Façade – koostöö Edith Sitwelliga: lüüriliste ja sageli satiiriliste luuletuste jutustamine esitatuna väikese ansambli saatel. See seadis Waltoni noore heliloojana tähelepanu keskmesse ja näitas tema huvi värvilise kammerorkestratsiooni ning teravmeelse rütmi vastu.
Belshazzar's Feast (1931) – suur ja dramaatiline kantaat bariitoni, koori ja suure sümfooniaorkestri jaoks, mis kinnistas Waltoni kui olulise kooriloomingu ja suurvormide meister. Teos on tugevate dramaturgiliste kontrastide ja värvika orkestratsiooni näide.
Violini kontsert (1939) – üks tema tähtsamaid instrumentaalseid sooloteoseid, kirjutatud virtuoossele solistile ning tunnustatud nii tehnilise keerukuse kui ka meloodilise jõu poolest.
Pidulikud marsside ja ooperilaadsed pala– Walton on tuntud ka ametlike pidustuste muusikana: Crown Imperial (kuningas George VI kroonimisele 1937) ja Orb and Sceptre (kuninganna Elizabeth II kroonimise 1953) on hästi tuntud näited tema pidulikust, kuid omapäraselt värvikast stiilist.
Filmimuusika – Walton kirjutas muusikat mitmetele filmidele, andes sellele žanrile dramaatilist ja orkestreeritud lisaväärtust; olulised koostööd olid näiteks Laurence Olivier' lavastuste ja filmide muusika.
Sümfooniline looming – Waltoni orkestriteosed ja sümfoonilised tööd näitavad laia haaret: retoorilist jõudu, tugevat vormitunnetust ja nüansirikkaid orkestreerimisvõtteid.

Stiil ja iseloomustavad omadused

Waltoni muusikas ühenduvad tihti naturaalsed meloodiad ja dramaatiline formaalne ülesehitus. Talle on iseloomulik:

väga väljendusrikas ja elav rütmika;
erksad orkestritoonid ja oskuslik värvuste kasutus;
mõnikord jazzilikud või populaarmuusikast mõjutatud elemendid, eriti varases loomingus;
suured koorilised jõuproovid ja teatriline pingeseisund – eriti kantaatides ja ooperilistes palades;
hilisemas loomingus pigem rahulikumaid, laulvamaid ja kontsentreeritumaid lahtreid, mis näitavad küpsust ja peenemaitselisust.

Pärand ja tähtsus

William Walton on jätnud püsiva jälje 20. sajandi Briti muusikasse. Tema teosed on püsiv osa kontserdi- ja salvestuskavast, eriti suuremad kooriteosed, marsside repertuaar ja instrumentaalsed suurvormid. Waltoni kombinatsioon teravast rütmist, väljendusrikkast orkestratsioonist ja võimest siduda modernsus traditsiooniga on mõjutanud järgnenud põlvkondade heliloojaid ning taganud tema teoste regulaarse esituse ka tänapäeval. Tema muusika kõnetab nii piduliku kui ka intiimse publikuga ning jääb oluliseks osaks Briti kultuuripärandist.

Varasemad aastad

Waltoni pere oli muusikaline, kuid neil oli väga vähe raha. Mõlemad tema vanemad laulsid ja Walton laulis kohalikus kirikukooris. Tema isa lõi teda, kui ta tegi mõne vea. See võib olla põhjus, miks ta hilisemas elus oli nii ettevaatlik iga nooti suhtes, mille ta kirjutas.

Kümneaastaselt liitus ta Oxfordi Christ Churchi katedraali kooriga. Ta õppis klaverit ja viiulit. Ta oli alles 16-aastane, kui ta läks Oxfordi ülikooli, kus ta õppis Christ Churchis, Oxfordis. Suurema osa sellest, mida ta teadis heliloomingust, õpetas ta endale ise. Ta õppis Stravinski, Debussy, Sibeliuse ja teiste teoste partituurid. Mõned tunnid sai ta Hugh Allenilt, katedraali organistilt. Oxfordis sõbrunes Walton kahe luuletajaga: Sacheverell Sitwell ja Siegfried Sassoon. Enamik tema väga noorena kirjutatud muusikast on kadunud, kuid koorihümn "A Litany", mille ta kirjutas vaid viieteistkümneaastaselt, näitab tema muusikalist annet oma kaasaegsete harmooniatega.

Walton lahkus Oxfordist 1920. aastal ilma diplomita, kuna ta oli kolm korda eksamitel läbi kukkunud. Ta läks elama Sitwelli perekonda, kes tutvustas teda paljude tähtsate inimestega, sealhulgas helilooja Constant Lamberti ja laulukirjutaja Noel Cowardiga. Ta reisis koos Sitwell'idega ka Itaaliasse. Aastal 1923 esitas ta ühe Edith Sitwelli luuletuse muusikaks. Teos kandis nime "Fassaad". Muusika oli väga jazzilik ja peaaegu naljakas ning kõlas paljude inimeste jaoks sel ajal väga moodsalt.

1920. aastatel teenis Walton veidi raha, mängides klaverit jazzklubides, kuid suurema osa oma ajast veetis ta Sitwellide pööningul komponeerides. Orkestri overtuur "Portsmouth Point" (mille ta pühendas Sassoonile) oli esimene teos, mis näitab Waltoni tõelist stiili. 1929. aastal hakkas teda tõeliselt kuulsaks tegema vioolakontsert. Sellele järgnesid "Belshazzar's Feast" (1931), sümfoonia nr 1 (1935), kroonimismarss "Crown Imperial" (1937) ja Viiulikontsert (1939). Kõik need teosed on tänapäeval väga populaarsed.

Pärast Teist maailmasõda

Teise maailmasõja ajal ei pidanud Walton sõjaväeteenistusse minema, nii et tal oli aega kirjutada muusikat propagandafilmidele, nagu "The First of the Few" (1942) ja Laurence Olivier'i Shakespeare'i "Henry V" (1944) adaptsioonile. Pärast teise keelpillikvarteti komponeerimist (1946) veetis Walton suurema osa järgmisest seitsmest aastast oma ooperi "Troilus ja Cressida" (1947-1954) kirjutamisega. Ooper ei olnud väga populaarne. Seda seetõttu, et tema muusika oli pigem romantiline, väga erinev paljudest 1950ndatel moes olnud moodsatest moodsatest muusikast, eriti Pierre Boulezi ja tema järgijate muusikast.

Walton kirjutas muusika veel kahele Shakespeare'i-Olivier'i filmile - Oscariga pärjatud "Hamletile" ja "Richard III-le". Walton ei võitnud siiski ühegi oma Shakespeare'ile põhineva muusikaga Oscarit.

Seejärel hakkas Walton kirjutama rohkem orkestrimuusikat: tšellokontsert (1956), sümfoonia nr. 2 (1960) ja "Variatsioonid Hindemithi teemale" (1963). Ta hakkas saama palju autasusid: 1951. aastal löödi ta rüütliks ja 1968. aastal sai ta teenetemärgi. Inimestele meeldis tema ühevaatuseline koomiline ooper "Karu", kui seda 1967. aastal Aldeburghi festivalil esitati, ning kogu maailmast paluti temalt uut muusikat. Tema selle perioodi laulutsükleid esitasid esmakordselt sellised kuulsad lauljad nagu Peter Pears ja Elisabeth Schwarzkopf.

Viimastel aastatel oli Waltonil üha raskem komponeerida. Ta püüdis kirjutada kolmandat sümfooniat André Previnile, kuid loobus hiljem. Tema viimased teosed olid enamasti kirikumuusika või vanemate teoste ümbertöötlused. Ta oli 1949. aastal asunud koos oma argentiina naise Susana Giliga Itaalias Ischia saarele elama. Ta suri seal 1983. aastal.

Pärast tema surma on Waltoni muusikat palju esitatud ja salvestatud. Inimesed ei pea teda enam vanamoodsaks, vaid heliloojaks, kellel oli väga tugev isiksus, mis on tema muusikas selgelt kuulda.

Walton löödi 1951. aastal rüütliks ja 1967. aastal nimetati ta teenetemärgi liikmeks.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Sir William Walton?

V: Sir William Walton oli Briti helilooja ja dirigent.

K: Millal ja kus ta sündis?

V: Ta sündis 29. märtsil 1902 Oldhamis, Inglismaal.

K: Millisel muusikaperioodil ta komponeeris?

V: Ta komponeeris 20. sajandi keskpaigas koos Benjamin Britteni ja Michael Tippettiga.

K: Mille poolest on tema muusika tuntud?

V: Tema muusika on tuntud oma elavate rütmide poolest, mis on sageli jazzilik.

K: Kus ta suri?

V: Ta suri Itaalias Ischias 8. märtsil 1983. aastal.