Peter Pears

Sir Peter Neville Luard Pears CBE (tema nimi riimub sõnaga "cheers") (sündinud Farnham 22. juunil 1910 surnud Aldeburgh 3. aprillil 1986) oli inglise tenor ja helilooja Benjamin Britteni eluaegne partner.

Pears käis koolis Lancing College. Seejärel õppis ta muusikat Keble College'is Oxfordis. Ta oli Oxfordi Hertfordi kolledži organist, kuid lahkus Oxfordist ilma diplomita. Hiljem õppis ta kaks semestrit Royal College of Music'is laulmist.

Ta kohtus Britteniga 1934. aastal, kui ta oli BBC Singersi liige. Pears ja Britten andsid oma esimese ühise kontserdi 1937. aastal Oxfordi Balliol College'is. 1939. aastal läksid nad koos Ameerikasse Teise maailmasõja tõttu. Kuid 1942. aastal otsustasid nad siiski kodumaale tagasi pöörduda. Tagasi Inglismaal esitasid nad koos Britteni laulutsüklit "Seven Sonnets of Michelangelo" Londonis WigmoreHallis (Britten oli suurepärane pianist) ja seejärel salvestasid need EMI jaoks, mis oli nende esimene ühine salvestus.

Peter Pears oli Britteni vokaalkirjandusele suureks inspiratsiooniks. Paljudes Britteni ooperites on tenori peaosa, mis on kirjutatud Pearsi jaoks. Britten kirjutas ka üle 100 laulu klaverisaatega. Britten kirjutas ka teoseid tenorile ja orkestrile. Nende hulka kuuluvad "Les Illuminations", "Nocturne", "Serenade for Tenor, Horn and Strings" ja "Canticles". Britteni ooperites laulis ta Peter Grimesi ja Albert Herringi (nimiosad), "The Beggar's Opera" (Macheath), Owen Wingrave'i (Sir Philip Wingrave), "Billy Budd" (kapten Vere), "The Turn of the Screw" (Quint), "Surm Veneetsias" (Aschenbach) ja kolme kirikupartiid.

Pears aitas kirjutada Shakespeare'i näidendi "Jaanipäevaöö unenägu" sõnad. Enamikus Britteni ooperites laulis Pears tõsiseid rolle, kuid "Jaanipäevaöö unenäos" oli tal koomiline roll: Flute the Bellowsmenderi osa. Selles rollis oli ta riietatud naiseks ja tegi paroodiat suurest ooperilauljast Joan Sutherlandist, kes laulis hullu stseeni Lucia di Lammermoorist .

Pearsi hääl oli lüüriline tenor, mitte raske, ooperlik hääl. Britten kirjutas talle väga oskuslikult muusikat, mis sobis tema häälele väga hästi. Ta laulis regulaarselt Kuninglikus Ooperiteatris ja paljudes teistes ooperiteatrites Euroopas ja Ameerika Ühendriikides.

Ta oli ka suurepärane Franz Schuberti laulude laulja, tavaliselt koos Britteni saatjaga, ja ta laulis sageli Johann Sebastian Bachi "Passioonides" evangelisti osa.

Tema viimane suur roll, mille Britten talle kirjutas, oli Aschenbachi roll "Surm Veneetsias". Seda laulis ta 1973. aastal Aldeburghi festivalil ja järgmisel aastal Royal Opera House'is. Brittenil oli selleks ajaks juba südamehaigus ja ta oli liiga haige, et etendustele minna, ning suri 1976. aastal.

Pears elas jätkuvalt Aldeburghis asuvas Red House'is. Pärast esinemisest pensionile jäämist jätkas ta noorte lauljate õpetamist Britten-Pearsi fondis. Ta sai 1955. aastal CBE ja 1977. aastal rüütliks.

Viimastel aastatel kannatas Pears ka südamehaiguse all. Ta suri kümme aastat pärast Brittenit. Ta on maetud tema kõrvale Aldeburghi Püha Peetri ja Püha Pauluse kiriku kirikuaeda.

Pearsi laulmist on salvestatud palju, sealhulgas peaaegu kogu Britteni poolt talle kirjutatud muusika, samuti Johann Sebastian Bachi Matteuse passiooni ja Johannese passiooni evangelisti rollid ning Elgari Gerontiuse unenägu Gerontiusest.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Sir Peter Neville Luard Pears?

K: Millal ta sündis?

K: Mis tiitlit ta kandis?

K: Milline on tema kõige märkimisväärsem saavutus?

K: Millal ta suri?

K: Kuidas hääldatakse tema nime?

Otsing