Sir Peter Pears (1910–1986) – Benjamin Britteni tenor ja elupartner

Sir Peter Pears (1910–1986) — Benjamin Britteni elupartner ja lüüriline tenor: mitu peaosa Britteni ooperites, salapärane duo ja püsiv muusikaline pärand.

Sir Peter Neville Luard Pears CBE (tema nimi riimub sõnaga "cheers") (sündinud Farnham 22. juunil 1910, surnud Aldeburgh 3. aprillil 1986) oli silmapaistev inglise tenor ja helilooja Benjamin Britteni eluaegne elupartner. Pears oli tuntud eelkõige oma selge, lüürilise hääle ning erilise muusikalise ja teatrilise väljenduse poolest, mis tegi temast ühe XX sajandi olulisema vokaalartisti.

Pears õppis algkooli järgselt Lancing College'is ning jätkas muusikaharidusega Keble College'is Oxfordis. Ta oli Oxfordi Hertfordi kolledži organist, kuid lahkus Oxfordist ilma diplomita. Hiljem täiendas ta hääletehnikat ja repertuaari kaks semestrit Royal College of Music'is, kus arendas oma lauluoskust edasi.

Ta kohtus Britteniga 1934. aastal, olles sel ajal BBC Singersi liige. Nende koostöö ja isiklik suhe kujunesid kiiresti oluliseks mõlema karjäärile. Pears ja Britten andsid oma esimese ühise kontserdi 1937. aastal Oxfordi Balliol College'is. Põhjusel, mis puudutas Teist maailmasõda, lahkusid nad 1939. aastal Inglismaalt ajutiselt Ameerikasse, ent alates 1942. aastast jätkasid tööd ja elu taas kodumaal.

Tagasi Inglismaal esitasid nad koos Britteni laulutsüklit "Seven Sonnets of Michelangelo" Londonis WigmoreHallis; Britten olnud sel ajal ka pianist ning nad salvestasid tsükli hiljem EMI jaoks – see oli nende esimene ühine salvestus, mis pani aluse pikaajalisele koostööle salvestustel.

Pears oli Britteni vokaalkirjanduse peamiseks inspiratsiooniks: palju Britteni keskseid tenoripartreid loodi konkreetselt Pearsi hääle ja interpreteerimislaadi jaoks. Britten kirjutas Pearsile üle saja laulu klaverisaatega ning mitmeid teoseid tenorile ja orkestrile, näiteks "Les Illuminations", "Nocturne", "Serenade for Tenor, Horn and Strings" ja Canticles. Paljud Britteni ooperite peaplokid olid mõeldud Pearsi näitamiseks: ta kehastas peaosi ooperites nagu Peter Grimesi ja Albert Herringi nimiosades, osales "The Beggar's Opera" etenduses (Macheath), oli Owen Wingrave'i (Sir Philip Wingrave), Billy Budd (kapten Vere), The Turn of the Screw (Quint) ja Surm Veneetsias (Aschenbach) rollides ning laulis ka mitmes kirikupartiid.

Pears osales ka teksti- ja lavastustöös: ta aitas kohandada Shakespeare'i "Jaanipäevaöö unenäo" sõnavalikut Britteni lavastusse. Kuigi enamik Britteni ooperitest hõlmasid tema tõsiseid ja intensiivseid osa, oli Pearsil ka koomiline külg: "Jaanipäevaöö unenäos" laulis ta Flute the Bellowsmenderi osa, mille lavastuslikus kujutuses esines ta naisrolli kostüümis ning tegi muheda paroodia tollase suuroperi staari Joan Sutherlandi tuntud stseenist Lucia di Lammermoorist.

Pears oli oma loomult lüüriline tenor, mitte suurtebrüülikult jõuline ooperilaulja; Britteni poolne kirjutus oli tema häälele oskuslikult kohandatud nii ilule, intonatsioonile kui ka teksti väljendusele. Tema repertuaar hõlmas regulaarseid esinemisi Kuninglikus Ooperiteatris ning paljudes ooperimajades Euroopas ja Ameerika Ühendriikides.

Lisaks kaasaegsele repertuaarile oli Pears suurepärane Franz Schuberti laulude laulja, neid esitades sageli Britteni klaverisaatega. Ta oli ka hinnatud oratooriumi- ja barokkinterpreet, lauldes sageli Johann Sebastian Bachi passioonides evangelisti osa.

Tema viimane oluline suur roll, mille Britten talle kirjutas, oli Gustav Mahleri romaanist inspireeritud tegelaskuju Aschenbach ooperis "Surm Veneetsias". Pears esitas seda 1973. aastal Aldeburghi festivalil ning seejärel ka järgneval aastal Royal Opera House' laval. Brittenil oli sel ajal juba terviseprobleeme ja ta ei saanud kõiki etendusi isiklikult külastada; Britteni tervis halvenes ja ta suri 1976. aastal.

Pears elas pikka aega Aldeburghis Red House'is, mis sai koos Britteni loomingulise koduks ning mis hiljem on seotud Britten-Pearsi fondi ja kooliga. Pärast aktiivse esinejakarjääri lõppu tegi Pears olulist õpetustööd: ta juhendas ja toetas noori lauljaid ning oli seotud Britten-Pearsi fondi ja kooliga, aidates säilitada ning edendada Britteni-Pearsi muusikalist pärandit. Tema teenete eest anti talle 1955. aastal CBE ja ta sai rüütliks 1977. aastal.

Viimastel aastatel kannatas Pears samuti südamehaiguse all. Ta suri 3. aprillil 1986, umbes kümme aastat pärast Brittenit, ja on maetud tema kõrvale Aldeburghi Püha Peetri ja Püha Pauluse kiriku kirikuaeda.

Pearsi häält ja interpreteerimist on jäädvustatud arvukatel salvestustel: peaaegu kogu Britteni Pearsi jaoks kirjutatud repertuaar, samuti tema evangelisti rollid Matteuse passioonis ja Johannese passioonis, ning Elgari teos Gerontiuse unenägu on nende hulgas, mida võetakse sageli eeskujuks Pearsi stiilile ja kunstile.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Sir Peter Neville Luard Pears?

K: Millal ta sündis?

K: Mis tiitlit ta kandis?

K: Milline on tema kõige märkimisväärsem saavutus?

K: Millal ta suri?

K: Kuidas hääldatakse tema nime?

Otsing