Benjamin Britteni ooper 'Surm Veneetsias' (Der Tod in Venedig) — ülevaade

Benjamin Britteni ooper "Surm Veneetsias" (Der Tod in Venedig) — põhjalik ülevaade loo, libreto, esietenduse, Myfanwy Piperi ja Sir Peter Pearsi rolli kohta.

Autor: Leandro Alegsa

Thomas Manni novelli kohta vt Der Tod in Venedig.

"Surm Veneetsias" on Benjamin Britteni ooper. See põhineb saksa kirjaniku Thomas Manni jutustusel "Surm Veneetsias" (Der Tod in Venedig).

Ooperi libreto (sõnad) on kirjutanud Myfanwy Piper. See oli Britteni viimane ooper. Seda esietendati 16. juunil 1973 Inglismaal Aldeburghi lähedal Snape Maltingsis. Britten oli liiga haige, et seda ise dirigeerida. Aschenbachi peaosa laulis Sir Peter Pears.

Sisu lühidalt: Ooper järgib Mann'i sünget novelli peamist sündmustikku: vananev kirjanik Gustav von Aschenbach reisib Veneetsiasse ja satub seal noore poolpoisi Tadzio ilule ning puhta, ent hämarasse ihasse. Aschenbachi kinnisidee Tadzio vastu kasvab ohtlikult, samal ajal kui Veneetsiat tabab koleraepideemia. Lavastus jõuab liigutava lõpuhetkeni, kus peategelase hingeline kokkuvarisemine lõpeb surmaga, mida ooper kujutab õhustiku ja maagilise sümfoonilise pildiga.

Muusikaline iseloom: Britteni stiil ooperis ühendab selge dramaatilise kirjutuse ja terava orkestratsiooni. Ta kasutab püsimotiive, erksaid orkestrivärve, vaikselt kõlavat noodimaterjali ning kontraste rahuliku meditatsiooni ja pingeliste kujundite vahel, et peegeldada Aschenbachi sisemist pinget ja Veneetsia müstilist atmosfääri. Britten lõi lavale ka helilisi efekte — sageli kasutatakse nii ees- kui ka taga- ehk off-stage ansambleid, et tekitada eemaloleku ja salapärasuse tunnet.

Pea- ja kõrvalosad: Ooperi keskmesse on asetatud Aschenbach — roll, mille Britten kirjutas oma elu- ja muusikalise partneri Peter Pearsi häälele. Tadzio on lavastustes tavaliselt mitte-laulv tegelane (mimeeritud või tantsitud roll), kuna tema tähendus on pigem ideeline ja esteetiline kui sõnaline. Lisaks on lavastuses palju kõrvaltegelasi (hotelli teenijad, teised külalised, arstid jms), kes loovad kollektiivse tausta ja peegeldavad peategelase tajusid.

Lavastused ja vastuvõtt: Esietendus pälvis suure tähelepanu nii oma loomingulise lähenemise kui ka Britteni halva tervise tõttu. Aja jooksul on ooper leidnud koha rahvusvahelises repertuaaris ja seda on lavastatud paljudes ooperimajades üle maailma. Kritiseeritud on tihti teema tundlikkus — Mann'i algteos ja Britteni tõlgendus tõstatavad küsimusi vananemisest, tabudest, kunstniku identiteedist ja keelatud iha moraalsusest — ent ka selle muusikalise kujutuse tugevusest ning soliidsetest solistlikest esitustest, eriti Aschenbachi rollis.

Tähendus ja pärand: "Surm Veneetsias" jääb oluliseks osaks Britteni hilisloomingust — see koondab tema huvi psühholoogilise draama, orkestratsiooni nüansside ja intiimse teatraalsuse vastu. Ooper käsitleb universaalseid teemasid: ilu ja surma vahelist seost, kunstniku nõrkusi ja ühiskondlikke tabusid. Eri aja lavastused on toonud esile nii teose tõsise ilme kui ka võimaluse interpretatiivseks ja visuaalseks uuenduseks.

Märkus: Tekstis mainitud lingid viitavad algallikaile ja seotud terminitele: Thomas Manni novellile, Benjamin Brittenile ning muudele kontekstuaalsetele kirjetele.

Ooperi lugu

Lugu peaks toimuma 1911. aastal. See algab Münchenis ja liigub seejärel Veneetsiasse. Ooper on jagatud kahte vaatesse.

I akt

Aschenbach on kuulus saksa kirjanik. Ta hakkab vanaks saama ja tal on juba raske uusi jutuideid välja mõelda. Münchenis jalutades peatub ta ühe kalmistu ees. Ta näeb reisijat, kes on ilmselgelt teisest riigist. See paneb teda mõtlema, et ta peaks reisima kuhugi, et saada uusi ideid oma raamatute jaoks.

Ta sõidab laevaga Veneetsiasse. Laeval jälgib ta gruppi noori inimesi. Nende juht uhkeldab. Aschenbach mõistab, et kuigi nende juht näeb noor välja, on ta tegelikult vana. Ta on riietunud ja kasutanud meiki, et ta näeks noorena välja. Aschenbachile ei meeldi ta.

Veneetsias võtab ta gondli, kuid laevamees ei vii teda sinna, kuhu ta tahab minna. Aschenbach vaidleb esialgu vastu, kuid laevamees ei pane seda tähele.

Aschenbach saabub hotelli. Hotellis jälgib ta inimesi, kes tulevad õhtusöögile. Äkki näeb ta Tadzio. Tadzio on noor poola poiss, kes on uskumatult ilus. Aschenbach mõistab, et on rumal, et ta tunneb selle poisi vastu armastust, kuid ta ei saa seda poissi endast välja.

Aschenbach vaatab, kuidas Tadzio liivarannal mängib. Kui ta märkab, et poiss (nagu paljud poolakad) vihkab vene külalisi, saab ta aru, et poiss polegi päris täiuslik.

Aschenbach kõnnib mööda Veneetsia tänavaid. Kõikjal paluvad kerjused temalt raha. Kanalite veest tuleb kohutav hais. Aschenbach otsustab Veneetsiast lahkuda. Hotellijuhil on väga kahju, et ta nii ruttu läheb. Tadzio kõnnib Aschenbachist mööda. Aschenbach läheb rongijaama, kuid tema pagas on pandud valesse rongi, nii et ta läheb tagasi hotelli. Ta on pahane, aga ta on ka rahul, sest ta saab Tadzio uuesti näha.

Aschenbach istub rannas oma toolile, jälgides Tadzio ja tema sõprade mängu. See paneb teda mõtlema Kreeka jumalatele. Poisid harrastavad rannas erinevaid spordialasid: jooksu, kaugushüpet, kettaheite, odaheite ja maadlust. Tadzio võidab kergesti. Aschenbach tahab teda õnnitleda, kuid kui selleks võimalus tekib, ei saa ta sõna.

II akt

Aschenbach mõistab, et ta armastab poissi. Ta läheb juuksuri juurde habemeajamist tegema. Juuksur ütleb talle, et Veneetsias on paljud inimesed haigestunud. Aschenbach tahab teada, kas see on midagi tõsist, kuid juuksur ütleb, et pole midagi muretsemiseks.

Aschenbachi sõudetakse vee peal. Ta tunneb desinfitseerimisvahendi lõhna. Tänavatel on kuulutused, mis hoiatavad inimesi haiguse eest ettevaatlikuks. Saksa ajalehes loeb ta, et Veneetsias on haiguseks koolera. Selles öeldakse, et kõik sakslased peaksid linnast lahkuma ja koju tagasi pöörduma. Aschenbach ei taha, et Poola perekond lahkuks Veneetsiast. Ta ei taha, et nad teaksid kolerast. Ta järgneb siis kohvikusse ja kirikusse, kuid ei leia siiski julgust nendega rääkida. Pärast õhtusööki vaatavad külalised näitlejatruppi. Aschenbach märkab, et Tadzio, nagu ka tema ise, ei suuda nende naljade üle naerda.

Paljud hotellikülalised lahkuvad. Inglise ametnik ütleb talle, et paljud inimesed linnas on haigestunud Aasia koolerasse. Ta ütleb talle, et ta peaks kohe lahkuma, enne kui nad keelavad kõigil linnast lahkuda.

Aschenbach otsustab hoiatada Tadzio ema haiguse ohtlikkusest, kuid ta lihtsalt ei suuda seda teha. Ta näeb unes kreeka jumalaid. Kui ta ärkab, mõistab ta, et need metsikud mõtted Tadzio kohta on teda haaranud. Ta ei suuda midagi ette võtta.

Aschenbach jälgib taas, kuidas Tadzio ja tema sõbrad rannas mängu mängivad; peagi lahkuvad nad. Aschenbach läheb juuksuri juurde. Ta palub tal proovida teda ilusaks ja nooreks teha. Kui ta läheb gondlisse, mõistab ta, et on täpselt nagu vanamees, keda ta laevas nägi. Ta järgneb Poola perekonnale. Tadzio hakkab oma perest eraldi kõndima. Ta ootab Aschenbachi ja vaatab talle otsa, kuid Aschenbach pöördub ära. Tal on hea meel, et Tadzio ei lase oma emal märgata, mis juhtus. Aschenbach on jälle üksi ja ostab maasikaid. Need ei ole värsked. Ta mõtleb jälle kreeka jumalate üle ja kirjaniku ja selle suhte üle, millest ta kirjutab.

Hotellijuht korraldab viimaste külaliste lahkumise. Poola perekond lahkub. Aschenbach vaatab, kuidas Tadzio ja üks teine poiss rannas mängivad. Mäng muutub karmiks ja teine poiss lükkab Tadzio näo liiva sisse. Aschenbach üritab üles tõusta, et teda aidata, kuid ta on liiga nõrk, et oma toolist üles tõusta. Tadzio jääb üksi randa. Ta annab Aschenbachile märku, et ta talle järgneks, kuid Aschenbach vajub oma toolile tagasi ja sureb. Tadzio kõnnib edasi kaugele merre.

Osades ja muusikas

Tadzio poisi osa on tantsuline osa. Ta ja tema perekond ei räägi ega laula ooperis kunagi.

Kõik erinevad tegelased, kellega Aschenbach kohtub: mees kalmistu ääres, noormeheks riietatud vanamees, gondlimees, hotellijuht, juuksur, näitlejate juht ja jumal Dionysose hääl on tegelikult nagu üks tegelane. Neid laulab üks ja sama laulja, bassbariton. Peale tema ja Aschenbachi (tenor) on ooperi ainus teine soolo laulja Apollo hääl, mida laulab kontratenor lava taga, kui poisid rannas sporti teevad. On mitu koori: noorte, hotelli personali, näitlejate, kirikukooride ja turistide rühmad.

Kogu ooperi kõla on kirjutatud Peter Pearsi häält silmas pidades. Britteni muusika on osaliselt tonaalne, kuid kasutab ka kaheteisttoonilist muusikat ja gamelan-muusikat Kaug-Idast. Kui Aschenbach laulab rezitatiivi (jutustades lugu), saadab teda vaid klaver. Britten kasutab teadlikult piiratud arvu muusikalisi helisid. See annab ooperile eriliselt ekspressiivse iseloomu, eriti kaunis lõpuosa.

Küsimused ja vastused

K: Kes kirjutas novelli "Surm Veneetsias"?



V: Novelli "Surm Veneetsias" kirjutas Thomas Mann.

K: Mis on "Surm Veneetsias"?



V: "Surm Veneetsias" on Benjamin Britteni ooper.

K: Millele põhineb "Surm Veneetsias"?



V: "Surm Veneetsias" põhineb Thomas Manni novellil "Surm Veneetsias" (Der Tod in Venedig).

K: Kes kirjutas "Surm Veneetsias" libreto?



V: "Surm Veneetsias" libreto kirjutas Myfanwy Piper.

K: Millal esietendus "Surm Veneetsias" esmakordselt?



V: "Death in Venice" esietendus esmakordselt Snape Maltingsis Aldeburghi lähedal Inglismaal 16. juunil 1973. aastal.

K: Kes laulis "Surmas Veneetsias" Aschenbachi peaosa?



V: Aschenbachi peaosa filmis "Surm Veneetsias" laulis Sir Peter Pears.

K: Kas "Surm Veneetsias" oli Benjamin Britteni viimane ooper?



V: Jah, "Surm Veneetsias" oli Britteni viimane ooper.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3