Thomas Manni novelli kohta vt Der Tod in Venedig.

"Surm Veneetsias" on Benjamin Britteni ooper. See põhineb saksa kirjaniku Thomas Manni jutustusel "Surm Veneetsias" (Der Tod in Venedig).

Ooperi libreto (sõnad) on kirjutanud Myfanwy Piper. See oli Britteni viimane ooper. Seda esietendati 16. juunil 1973 Inglismaal Aldeburghi lähedal Snape Maltingsis. Britten oli liiga haige, et seda ise dirigeerida. Aschenbachi peaosa laulis Sir Peter Pears.

Sisu lühidalt: Ooper järgib Mann'i sünget novelli peamist sündmustikku: vananev kirjanik Gustav von Aschenbach reisib Veneetsiasse ja satub seal noore poolpoisi Tadzio ilule ning puhta, ent hämarasse ihasse. Aschenbachi kinnisidee Tadzio vastu kasvab ohtlikult, samal ajal kui Veneetsiat tabab koleraepideemia. Lavastus jõuab liigutava lõpuhetkeni, kus peategelase hingeline kokkuvarisemine lõpeb surmaga, mida ooper kujutab õhustiku ja maagilise sümfoonilise pildiga.

Muusikaline iseloom: Britteni stiil ooperis ühendab selge dramaatilise kirjutuse ja terava orkestratsiooni. Ta kasutab püsimotiive, erksaid orkestrivärve, vaikselt kõlavat noodimaterjali ning kontraste rahuliku meditatsiooni ja pingeliste kujundite vahel, et peegeldada Aschenbachi sisemist pinget ja Veneetsia müstilist atmosfääri. Britten lõi lavale ka helilisi efekte — sageli kasutatakse nii ees- kui ka taga- ehk off-stage ansambleid, et tekitada eemaloleku ja salapärasuse tunnet.

Pea- ja kõrvalosad: Ooperi keskmesse on asetatud Aschenbach — roll, mille Britten kirjutas oma elu- ja muusikalise partneri Peter Pearsi häälele. Tadzio on lavastustes tavaliselt mitte-laulv tegelane (mimeeritud või tantsitud roll), kuna tema tähendus on pigem ideeline ja esteetiline kui sõnaline. Lisaks on lavastuses palju kõrvaltegelasi (hotelli teenijad, teised külalised, arstid jms), kes loovad kollektiivse tausta ja peegeldavad peategelase tajusid.

Lavastused ja vastuvõtt: Esietendus pälvis suure tähelepanu nii oma loomingulise lähenemise kui ka Britteni halva tervise tõttu. Aja jooksul on ooper leidnud koha rahvusvahelises repertuaaris ja seda on lavastatud paljudes ooperimajades üle maailma. Kritiseeritud on tihti teema tundlikkus — Mann'i algteos ja Britteni tõlgendus tõstatavad küsimusi vananemisest, tabudest, kunstniku identiteedist ja keelatud iha moraalsusest — ent ka selle muusikalise kujutuse tugevusest ning soliidsetest solistlikest esitustest, eriti Aschenbachi rollis.

Tähendus ja pärand: "Surm Veneetsias" jääb oluliseks osaks Britteni hilisloomingust — see koondab tema huvi psühholoogilise draama, orkestratsiooni nüansside ja intiimse teatraalsuse vastu. Ooper käsitleb universaalseid teemasid: ilu ja surma vahelist seost, kunstniku nõrkusi ja ühiskondlikke tabusid. Eri aja lavastused on toonud esile nii teose tõsise ilme kui ka võimaluse interpretatiivseks ja visuaalseks uuenduseks.

Märkus: Tekstis mainitud lingid viitavad algallikaile ja seotud terminitele: Thomas Manni novellile, Benjamin Brittenile ning muudele kontekstuaalsetele kirjetele.