Benjamin Britteni ooper 'Surm Veneetsias' (Der Tod in Venedig) — ülevaade

Ooperi lugu

Lugu peaks toimuma 1911. aastal. See algab Münchenis ja liigub seejärel Veneetsiasse. Ooper on jagatud kahte vaatesse.

I akt

Aschenbach on kuulus saksa kirjanik. Ta hakkab vanaks saama ja tal on juba raske uusi jutuideid välja mõelda. Münchenis jalutades peatub ta ühe kalmistu ees. Ta näeb reisijat, kes on ilmselgelt teisest riigist. See paneb teda mõtlema, et ta peaks reisima kuhugi, et saada uusi ideid oma raamatute jaoks.

Ta sõidab laevaga Veneetsiasse. Laeval jälgib ta gruppi noori inimesi. Nende juht uhkeldab. Aschenbach mõistab, et kuigi nende juht näeb noor välja, on ta tegelikult vana. Ta on riietunud ja kasutanud meiki, et ta näeks noorena välja. Aschenbachile ei meeldi ta.

Veneetsias võtab ta gondli, kuid laevamees ei vii teda sinna, kuhu ta tahab minna. Aschenbach vaidleb esialgu vastu, kuid laevamees ei pane seda tähele.

Aschenbach saabub hotelli. Hotellis jälgib ta inimesi, kes tulevad õhtusöögile. Äkki näeb ta Tadzio. Tadzio on noor poola poiss, kes on uskumatult ilus. Aschenbach mõistab, et on rumal, et ta tunneb selle poisi vastu armastust, kuid ta ei saa seda poissi endast välja.

Aschenbach vaatab, kuidas Tadzio liivarannal mängib. Kui ta märkab, et poiss (nagu paljud poolakad) vihkab vene külalisi, saab ta aru, et poiss polegi päris täiuslik.

Aschenbach kõnnib mööda Veneetsia tänavaid. Kõikjal paluvad kerjused temalt raha. Kanalite veest tuleb kohutav hais. Aschenbach otsustab Veneetsiast lahkuda. Hotellijuhil on väga kahju, et ta nii ruttu läheb. Tadzio kõnnib Aschenbachist mööda. Aschenbach läheb rongijaama, kuid tema pagas on pandud valesse rongi, nii et ta läheb tagasi hotelli. Ta on pahane, aga ta on ka rahul, sest ta saab Tadzio uuesti näha.

Aschenbach istub rannas oma toolile, jälgides Tadzio ja tema sõprade mängu. See paneb teda mõtlema Kreeka jumalatele. Poisid harrastavad rannas erinevaid spordialasid: jooksu, kaugushüpet, kettaheite, odaheite ja maadlust. Tadzio võidab kergesti. Aschenbach tahab teda õnnitleda, kuid kui selleks võimalus tekib, ei saa ta sõna.

II akt

Aschenbach mõistab, et ta armastab poissi. Ta läheb juuksuri juurde habemeajamist tegema. Juuksur ütleb talle, et Veneetsias on paljud inimesed haigestunud. Aschenbach tahab teada, kas see on midagi tõsist, kuid juuksur ütleb, et pole midagi muretsemiseks.

Aschenbachi sõudetakse vee peal. Ta tunneb desinfitseerimisvahendi lõhna. Tänavatel on kuulutused, mis hoiatavad inimesi haiguse eest ettevaatlikuks. Saksa ajalehes loeb ta, et Veneetsias on haiguseks koolera. Selles öeldakse, et kõik sakslased peaksid linnast lahkuma ja koju tagasi pöörduma. Aschenbach ei taha, et Poola perekond lahkuks Veneetsiast. Ta ei taha, et nad teaksid kolerast. Ta järgneb siis kohvikusse ja kirikusse, kuid ei leia siiski julgust nendega rääkida. Pärast õhtusööki vaatavad külalised näitlejatruppi. Aschenbach märkab, et Tadzio, nagu ka tema ise, ei suuda nende naljade üle naerda.

Paljud hotellikülalised lahkuvad. Inglise ametnik ütleb talle, et paljud inimesed linnas on haigestunud Aasia koolerasse. Ta ütleb talle, et ta peaks kohe lahkuma, enne kui nad keelavad kõigil linnast lahkuda.

Aschenbach otsustab hoiatada Tadzio ema haiguse ohtlikkusest, kuid ta lihtsalt ei suuda seda teha. Ta näeb unes kreeka jumalaid. Kui ta ärkab, mõistab ta, et need metsikud mõtted Tadzio kohta on teda haaranud. Ta ei suuda midagi ette võtta.

Aschenbach jälgib taas, kuidas Tadzio ja tema sõbrad rannas mängu mängivad; peagi lahkuvad nad. Aschenbach läheb juuksuri juurde. Ta palub tal proovida teda ilusaks ja nooreks teha. Kui ta läheb gondlisse, mõistab ta, et on täpselt nagu vanamees, keda ta laevas nägi. Ta järgneb Poola perekonnale. Tadzio hakkab oma perest eraldi kõndima. Ta ootab Aschenbachi ja vaatab talle otsa, kuid Aschenbach pöördub ära. Tal on hea meel, et Tadzio ei lase oma emal märgata, mis juhtus. Aschenbach on jälle üksi ja ostab maasikaid. Need ei ole värsked. Ta mõtleb jälle kreeka jumalate üle ja kirjaniku ja selle suhte üle, millest ta kirjutab.

Hotellijuht korraldab viimaste külaliste lahkumise. Poola perekond lahkub. Aschenbach vaatab, kuidas Tadzio ja üks teine poiss rannas mängivad. Mäng muutub karmiks ja teine poiss lükkab Tadzio näo liiva sisse. Aschenbach üritab üles tõusta, et teda aidata, kuid ta on liiga nõrk, et oma toolist üles tõusta. Tadzio jääb üksi randa. Ta annab Aschenbachile märku, et ta talle järgneks, kuid Aschenbach vajub oma toolile tagasi ja sureb. Tadzio kõnnib edasi kaugele merre.

Osades ja muusikas

Tadzio poisi osa on tantsuline osa. Ta ja tema perekond ei räägi ega laula ooperis kunagi.

Kõik erinevad tegelased, kellega Aschenbach kohtub: mees kalmistu ääres, noormeheks riietatud vanamees, gondlimees, hotellijuht, juuksur, näitlejate juht ja jumal Dionysose hääl on tegelikult nagu üks tegelane. Neid laulab üks ja sama laulja, bassbariton. Peale tema ja Aschenbachi (tenor) on ooperi ainus teine soolo laulja Apollo hääl, mida laulab kontratenor lava taga, kui poisid rannas sporti teevad. On mitu koori: noorte, hotelli personali, näitlejate, kirikukooride ja turistide rühmad.

Kogu ooperi kõla on kirjutatud Peter Pearsi häält silmas pidades. Britteni muusika on osaliselt tonaalne, kuid kasutab ka kaheteisttoonilist muusikat ja gamelan-muusikat Kaug-Idast. Kui Aschenbach laulab rezitatiivi (jutustades lugu), saadab teda vaid klaver. Britten kasutab teadlikult piiratud arvu muusikalisi helisid. See annab ooperile eriliselt ekspressiivse iseloomu, eriti kaunis lõpuosa.