Paul Thomas Mann (sündinud 6. juunil 1875 Lübeckis; surnud 12. augustil 1955 Zürichis) oli saksa kirjanik.

Mann sündis 1875. aastal Lübeckis Lübecki linna müügimehe ja senaatori pojana, rikkasse ja konservatiivsesse perekonda. Aastal 1891 suri tema isa. 1894. aastal lõpetas Mann kooli. Ta läks Münchenisse, kus tema ema ja tema vennad ja õde olid alates 1893. aastast. Ta töötas kindlustusmüüjana ja kirjutas kõrvalt luuletusi ja proosat.

1898. aastal avaldas ta oma esimesed teosed ja alustas 1901. aastal avaldatud "Die Buddenbrooks" Arthur Schopenhaueri tööde mõjul. 1906. aastal abiellus ta, kuigi ta ei olnud oma seksuaalse sättumuse suhtes selge. Esimese maailmasõja ajal nõustus Mann sõjaga, kuid mitte entusiastlikult. Weimari vabariigi ajal kaitses ta demokraatlikke ideid.

1929. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna. 1933. aastal põletasid natsid tema venna Heinrich Manni raamatud. Selle tõttu kolisid nii Thomas kui ka Heinrich koos perega 1934. aastal Ameerika Ühendriikidesse. Ta kaotas oma Saksa kodakondsuse, kuid sai Ameerika Ühendriikides Tšehhoslovakkia kodakondsuse. Aastal 1944 sai ta USA kodanikuks.

Teise maailmasõja ajal töötas ta liitlaste raadios. 1952. aastal pidi ta pidama ettekande Ameerika-vastase tegevuse komiteele. Ta oli Ameerika Ühendriikides väga pettunud ja naasis 1953. aastal Euroopasse, Šveitsi. 1950. aastatel külastas ta mõnikord Saksamaad. Ta suri Šveitsis Zürichis ateroskleroosi.

Täiendav elulugu ja looming

Thomas Mann on üks olulisemaid 20. sajandi saksa kirjanikke. Tema looming hõlmab romaane, novelle, esseesid ja pikkade proosateoste sarju. Manni teosed uurivad sageli kultuuri, moraali, perekonda, kunsti ja üksikisiku suhet modernse ühiskonnaga.

Varases elus töötas Mann igapäevatöökohal, kuid sai kirjanikuna tuntuks juba noore mehena. 1901. aastal ilmunud romaan Die Buddenbrooks tõi talle kuulsuse: teos kujutab ühe perekonna ja laiemalt linnaelu ja buržoosiaegse elu langust ning on detailne ajalooline ja sotsioloogiline portree. Hilisemad olulised teosed on novell Der Tod in Venedig (1912), romaan Der Zauberberg (1924), samuti mitmed perekonna- ja religioossed teemad käsitlevad tsüklid nagu Joseph und seine Brüder. Manni proosas on kombineeritud filosoofilised refleksioonid, sotsiaalne tähelepanek ja sügav humanistlik maailmavaade.

Manni isiklik elu oli keeruline. Ta abiellus 1906 Katharina "Katia" Pringsheimiga ja perekonda sündis mitu last (Erika, Klaus, Golo, Monika, Elisabeth ja Michael). Manni seksuaalsus ja tema seosed nooremate meestega olid tema elu teema ja mõjutasid ka tema loomingut; sellest kõnelevad nii isiklikud kirjad kui ka mõned tema proosalood. Tema vend Heinrich Mann oli samuti tuntud kirjanik ja mõlemad vennad asusid natside võimuletuleku järel välismaale.

Poliitiline tegevus ja pagulus

Mann algselt toetaski mingil määral saksa ühtsuse ideid esimest maailmasõda ümbritsevates kontekstides, kuid hiljem muutus ta selgeks demokraatia ja humanismi pooldajaks. Natside võimuletuleku järel kritiseeris ta teravalt totalitarismi ja antisemitismi ning elas pikka aega paguluses. Ta pidas raadiosaarteid ja avalikke kõnesid, mille kaudu kutsus rahvusvahelist tähelepanu natsionaalsotsialistliku režiimi kuritegudele ja propaganda vastu. Sõjajärgselt jätkas ta kirjanduslikku ja ühiskondlikku tegevust, kuid Ameerika poliitilised pinged 1950. aastate alguses tekitasid temas pettumust, mis mõjutas tema otsust tagasi Euroopasse naasta.

Pärand

Manni mõju kirjandusele on suur: tema romaanid ja novellid on püsiva klassika staatuses, neid tõlgitakse ja analüüsitakse laialdaselt. 1929. aastal antud Nobeli kirjandusauhind kinnistas tema positsiooni rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanikuna. Tema teosed pakuvad rikkaid võimalusi ajalooliseks, filosoofiliseks ja psühholoogiliseks tõlgenduseks ning on olulised nii saksa kirjanduse kui ka Euroopa kultuuriloome mõistmiseks 20. sajandil.

Olulised teosed (valik): Die Buddenbrooks (1901), Tonio Kröger (novellid, 1903), Der Tod in Venedig (1912), Der Zauberberg (1924), Joseph und seine Brüder (1926–1943).

Surm: Thomas Mann suri 12. augustil 1955 Zürichis ja tema surm märgiti tavapäraselt kui arterioskleroosi (veresoonte kõvastumise) tagajärge.