Patrick Victor Martindale White (28. mai 1912 – 30. september 1990) oli Austraalia kirjanik ja üks 20. sajandi silmapaistvamaid ingliskeelseid romaanikirjanikke. 1935. aastast kuni surmani avaldas ta kokku 12 romaani, kaks lühijutukogu ja kaheksa näidendit ning kirjutas ka esseid ja autobiograafilisi märkmeid.
Elu ja taust
White pälvis tunnustust nii Austraalias kui ka rahvusvaheliselt. Ta veetis oma elu suures osas Austraalias, kuid töötas ja reisis ka Euroopas ning püsis eluliselt seotud nii Sydney kui ka Londoniga. Isiklikus elus oli White väga privaatne; tema pikaajaline kaaslane oli Manoly Lascaris. White oli tuntud oma terava intellekti, ühiskondliku kriitika ja isikupärase eluvaimu poolest.
Teosed ja temaatika
White'i loomingut iseloomustavad psühholoogiline süvitsi minek, vaimne ja eksistentsiaalne otsing, tugev seos Austraalia maastikuga ning sageli kõrvalejäetud või eraldatud tegelaste uurimine. Tema proosas avalduvad nüansirikas keelekasutus, kohati lüüriline stiil, huumor ja mitmekihilised jutustamisvõtted nagu teadvusevoolu ja mitme perspektiivi kasutamine.
Tuntumate teoste hulka kuuluvad näiteks romaanid The Aunt's Story, The Tree of Man, Voss, Riders in the Chariot ja The Vivisector. Lisaks romaanidele kirjutas ta näidendeid ja lühijutte, mis kõik aitasid kujundada Austraalia kirjanduselu mitmekülgset maastikku.
Auhinnad ja tunnustus
1973. aastal pälvis White Nobeli kirjandusauhinna — komitee tunnustas tema "eepilist ja psühholoogilist jutustamisviisi, mis on kirjandusse toonud uue kontinendi" (Nobeli komitee hinnang). 1974. aastal nimetati ta aasta austraallaseks.
White oli ainus Austraalia kodanik, kes selle prestiižse auhinna sai, kuni Lõuna-Aafrika Vabariigis sündinud J. M. Coetzee sai 2006. aastal Austraalia kodakondsuse. Tema romaan "The Vivisector" kuulus 2010. aastal retroaktiivselt korraldatud "Lost Man Booker" nominatsioonide hulka (järgnenud erakorralisele valikule), kus see jõudis tähelepanu alla, kuid ei võitnud.
Pärand
Patrick Whiteil on püsiv mõju Austraalia kirjandusele: teda peetakse koos Christina Steadiga üheks 20. sajandi tähtsaimaks Austraalia romaanikirjanikuks. White kasutas oma mõju ja ressursse ka nooremate ja tähelepanuta jäänud kirjanike toetamiseks — tema nimega on seotud auhindu ja stipendiume, mis aitavad hoida elujeekit ja tunnustust Austraalia kirjanduses.
White'i teosed on tõlgitud mitmesse keelde ja neid analüüsitakse laialdaselt kirjandusteaduses, eriti seoses identiteedi, loodusvaatluse, kunstniku rolli ja religioossete ning eksistentsiaalsete motiividega. Tema stiili — kombineerides sügavat psühholoogiat, keelelist rikkust ja mõnikord teravat satiiri — peetakse üheks peamiseks põhjuseks, miks tema looming püsib lugejate ja kriitikute huvis.