Donald Henry "Pee Wee" Gaskins Jr. (13. märts 1933 – 6. september 1991) oli Ameerika Ühendriikide sarimõrvar, keda Lõuna-Carolina võimud viimaks surmasoidule saatsid. Ta sai hüüdnime Pee Wee oma väikese kasvu tõttu.
Varajane elu ja first kuriteod
Gaskins sündis Lõuna-Carolinas ja kasvas vaesuses. Tema lapsepõlve iseloomustasid äärmuslik hooletus ja väärkohtlemine: väidetavalt jõi ta juba ühe aasta vanusena petrooleumi (kerosiini). Tema täiskasvanute kasv oli väike — umbes 5 jalga 2 tolli (umbes 157 cm) ja ligikaudu 130 naela (umbes 59 kg).
Noore mehena sattus ta varakult kuritegelikku seltskonda. Tema varasemad süütegusid olid röövid, kallaletungid ja osalemine grupiviisilistes vägistamistes. Vanglas viibides oli ta sageli rünnatav — ka tema endine vangistusajalugu sisaldas vägistamist ja vägivalda.
Vangla, põgenemine ja tingimusvabanemine
1955. aastal põgenes Gaskins vanglast, peites end prügiauto haagisesse ja sõites Floridasse. Ta tabati varsti hiljem, mõisteti uuesti karistusele ning lõpuks mõisteti ta tingimusvabaks 1961. aasta augustis.
Sarimõrvad ja süüdimõistmised
1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel alustas Gaskins sarimõrvadega seotud tegutsemist, sihikule võttes peamiselt teismelisi tüdrukuid ja nooremaid naisi. Hiljem mõisteti ta süüdi mitmetes mõrvades; ametlikult mõisteti ta süüdi kaheksa mõrva eest. Gaskins ise väitis pärast arestimist ja vangistamist, et tema ohvreid võis olla palju rohkem kui need, milles teda süüdistati.
Surmajärjekorras viibides tappis Gaskins ka ühe kaasvangidest — see juhtum suurendas tema kurikuulsust ja tõi meedias talle halastamatu tähelepanu ning hüüdnime "Ameerika kõige õelam mees".
Kohtuprotsess, karistus ja surm
Pärast kohtuprotsesse mõistis Lõuna-Carolina kohus Gaskinsi surma. Ta hukati elektrilöögi kaudu 6. septembril 1991. aastal. Tema juhtum tekitas palju avalikku huvi nii Lõuna-Carolinas kui ka laiemalt Ameerika Ühendriikides, sest see tõstatas küsimusi psühholoogiast, vanglaelu mõjust kuritegevusele ja surmanuhtluse kasutamise eetilisusest.
Pärand ja uurimine
Gaskinsi juhtumist on kirjutatud raamatuid ja sellest on tehtud dokumentaale, mis püüavad mõista nii tema isiklikku ajalugu kui ka neid sotsiaalseid ja psühholoogilisi tegureid, mis aitasid tal krooniliselt kuritegelikku rada jätkata. Tema lugu on samas ka hoiatus sellest, kuidas tõsine hooletus, vägivalla ring ja vanglasuunatud vägivald võivad aheldada üht inimest kuritegelikesse mustritesse pikaajaliselt.