Pepin Lühike (Pepin Noorem, Pepin III) — Frankide kuningas 751–768

Pepin Lühike (Pepin III, 714–768) — Frankide kuningas 751–768: elulugu, perekond, valitsemine ja pärand, eelkäija Karl Suurele. Lugege põhjalikku ülevaadet.

Pepin Lühike ehk Pippin (714 - 24. september 768) oli frankide kuningas aastatel 751–768. Ta on tuntud ka kui Pepin Noorem või Pepin III ning teda peetakse Karolingide dünastia rajajaks, kes asendas varasema Merovingide võimu Frankide kuningriigis.

Taust ja võimuletulek

Pepin oli Charles Marteli ja Chrotrudi (690–720) poeg ning sündis Belgias Jupille'is. Tema isa Charles Martel oli de facto riigi juht kui „palkmaja isand” (majordomus) ja kindlustas franke sõjaliselt ning poliitiliselt. Pärast isa surma päris Pepin tema positsiooni ning 751. aastal, Merovingide kuninga Childeric III ametilt kõrvaldamise järel, kuulutati Pepin ametlikult frankide kuningaks. See samm sai võimalikuks tänu nii jõukandjate soosimisele kui ka paavsti moraalsele ja poliitilisele toetusele: paavst Zachary ja hiljem paavst Stephen II andsid Pepinile tunnustuse ning 754. aastal toimus ka peapiiskopi poolt ametisse õnnistamine, mis andis tema võimule usulise legitiimsuse.

Poliitika, sõjad ja paavstiga suhted

Pepini valitsemisajal tugevnesid sidemed Rooma kirikuga. Ta sekkus dünastiliselt Itaalia ja Lombradia küsimustesse, kaitstes paavsti huve Lombrade vastu. Pärast sõjalisi kampaaniaid Lombrade vaenlase Aistulfi vastu andis Pepin paavstile tagasi mitmed varasemalt Lombrade poolt vallutatud alad — sündmus, mida tuntakse kui Pepini annetust (Donation of Pepin). See annekujundas hilisema Paavstiriigi (Papal States) alguseid ning tugevdas paavsti ja frankide kuninga vastastikust sõltuvust.

Pepin jätkas ja stabiliseeris ka isa sõjalisi ja halduslikke meetmeid: ta jagas maad ja aitas kindlustada loyalistlikku aadlikkihti, tugevdas kuningavõimu kohalike võimude üle ning kasutas kirikut ja piiskopkondi oma võimu kinnistamiseks. Tema poliitika ja sõjalised ettevõtmised loovad vundamendi, millele tema pojad — eriti hiljem vallutustes edu saavutanud Karl Suur — ehitasid suurema impeeriumi.

Perekond ja pärand

740. aastal abiellus Pepin Laoni Bertradaga. Ta oli Laoni Caribert'i tütar. Neil oli mitu last; vähemalt kolm neist said täiskasvanuks:

• Charlemagne
• Carloman
• Gisela

Pepin ja Bertrada mõjutasid otseselt järgmise põlvkonna poliitikat: pärast Pepini surma jagasid tema pojad riigi omavahel — Karl Suur (Charlemagne) ja Karlomees (Carloman) olid pärast isa surma kumbki oma maa-ala kuningad, kuni Carlomani varajases surmas 771. aastal sai Karl Suur peamiseks ning see võimaldas tal alustada laiemat ühinemist ja vallutusi, mis viisid varase Kesk­aja suurvõimu kujunemiseni.

Pepin suri Saint Denis's 768. aastal ja on maetud basiilikusse koos oma naise, Bertrada Laonist. Tema valitsemine tähistas olulist pööret frankide ajaloo­joonel: Merovingide formaalse võimu lõpp ja Karolingide dünastia algus, tugevamad sidemed paavstiga ning poliitiliste ja territoriaalsete sammude seeria, mis ette valmistas kesksatvõimu laienemise järgmise põlvkonna juhtide all.

Otsing