Paul Morphy

Malekarjäär

Morphy õpetas ennast ise ja üheksaks oli ta kohalike mängijate standardite järgi juba hea. 12-aastaselt võitis ta Ungari profi Löwenthali kolmes vabakäigumängus. Seejärel mängis ta vähe malet, kuni ta 1857. aasta aprillis omandas õigusteaduse kvalifikatsiooni. Seejärel osales ta esimesel Ameerika malekongressil New Yorgis ja võitis selle kergelt. Seejärel võttis ta vastu kutse mängida Inglismaal Birminghamis toimuval turniiril. Sellega algas tema kuulus Euroopa turnee. Ta võitis Inglismaal kõiki tähelepanuväärseid mängijaid, kuigi Staunton vältis matši.

Pariisis võitis ta Café de la Régence'is maja professionaali Harrwitzi.^p128 Seejärel võitis ta kergelt Andersseni, kes oli veidi harjutamata. Üheks tema saavutuseks oli samaaegne mäng viie tugeva mängija vastu, kusjuures ta võitis kaks, tegi kaks viiki ja kaotas ühe. Tal oli suurepärane mälu ja ta suutis mängida korraga rohkem kui ühe partii. Ühes näites mängis ta kaheksa mängijat korraga; tal endal ei olnud malelauda ja ta ei näinud nende malelaudu. Ta lihtsalt istus toolil seina vastas ja hüüdis oma käigud ning sai teada, mida teised mängijad olid teinud. Kokkuvõttes tõestas ta, et ta oli tol ajal parim. Tagasi koju jõudes rändas ta mööda idaranniku linnu, võttes vastu tunnistusi, bankette ja aplausi. Ta kirjutas 1859-60 aasta jooksul New York Ledgeris malekolumni.

"Selle eest maksti talle 3000 dollarit, kuid töö lõppes peagi. Teda abistas veel üks mängija, kes koos toimetajaga leidis, et Morphy on parandamatult laisk".^p263

Male stiilis

Kiire ja lihtne areng, mis viib otserünnakuni: see oli Morphy meetod. Tema avamised olid oma aja kohta esmaklassilised. Ta tõi välja mõned silmapaistvad kombinatsioonid ja ohverdused ning tema parimad partiid on ikka veel eeskujuks noortele mängijatele. Tema partiid tähistavad romantilise liikumise kõrgpunkti males, kus mängijad mängisid kõik otserünnakute nimel. Hiljem surus selle stiili maha parem kaitsetehnika, eriti mustade poolel avangutes. Sellest tulenesid dr Tarraschi klassikalised põhimõtted ja idee, et ühtegi partiid ei saa kaotada ilma viga tegemata. 1890ndate aastate male hakkas Morphy mängudest üsna erinev olema, osaliselt seetõttu, et ta oli sundinud mängijaid mõtlema selgemalt selle üle, mida nad teevad.

Elu pärast malet

Morphy loobus peagi malest, kuid tema advokaadipraksis katkes Ameerika kodusõja (1861-1865) tõttu. Ta oli eraldumise vastu ja ei teeninud Konföderatsiooni armees. Morphy reisis Havannasse ja Pariisi, kus tal oli abielus õde, kuid keeldus kutsetest mängida avalikult. Tema advokaadipraksis ei läinud kunagi hästi ning ta ei töötanud ega mänginud enam kunagi malet. Tema viimaseid eluaastaid varjutas paranoia piiril olev vaimuhaigus. ^{24. peatükk} Ta kannatas usaldamatuse, kinnisideede ja meelepettide all ning näitas ebastabiilset käitumist^. Näiteks arvas ta, et inimesed üritavad teda mürgitada, mistõttu ta sõi ainult ema või õe valmistatud toitu. Kui ta nägi tänaval naist, keda ta pidas ilusaks, jälgis ta teda tundide kaupa.

Morphy suri 47-aastaselt oma vannis, võib-olla insuldi tagajärjel. Ta oli esimene paljudest suurtest Ameerika mängijatest, kelle malekarjäär jäi lühikeseks. Pillsbury suri noorelt, väidetavalt süüfilise tõttu, ja Bobby Fischer, nagu Morphy, lõpetas vabatahtlikult, kui oli veel noor mees. Fischeril ilmnesid Morphyga sarnased vaimuhaiguse sümptomid. ^p66