Howard Staunton
Howard Staunton (1810 - 22. juuni 1874) oli inglise malemeister. Ta oli aastatel 1843-1851 maailma tugevaim mängija. p391 See põhineb tema 1843. aasta matšivõidul tugevaima prantsuse mängija Saint-Amant'i üle. Staunton oli 1851. aastal Londonis toimunud esimese rahvusvahelise maleturniiri peakorraldaja. See korraldati, et aidata tähistada 1851. aasta näitust Hyde Parkis. Need üritused aitasid muuta Londoni maailma juhtivaks malekeskuseks. Turniiri võitja, Anderssen, tunnistati seejärel maailma tugevaimaks mängijaks.
Staunton pidas Illustrated London News'is malekolumni 1845. aastast kuni oma surmani 1874. aastal. Aastatel 1841-1854 toimetas ta esimest tähtsat ingliskeelset maleajakirja Chess Player's Chronicle,lk297. Ta võitis matše kõigi 1840. aastate tippmängijate vastu.
"Ta kirjutas väärtuslikke raamatuid, eriti 1847. aastal ilmunud "Chess-player's handbook", millest... sai kuni sajandi lõpuni inglise klubimängijate standardraamat".
1847. aastal alustas ta paralleelselt karjääri Shakespeare'i uurijana. Haige tervis ja tema kaks kirjanikukarjääri sundisid teda pärast 1851. aastat loobuma võistlusmängudest. 1858. aastal tehti katseid korraldada Stauntoni ja Morphy vahelist mängu, kuid need ebaõnnestusid. Morphy elulookirjutaja väitis, et Staunton eksitas Morphy'd, et vältida mängu, kuid Staunton ütles, et ta oli tõsisest mängust loobunud.
Stauntoni arusaam positsioonilisest (strateegilisest) mängust oli tema konkurentidest kaugel ees. Tema maleartikleid ja -raamatuid loeti laialdaselt ja need soodustasid male arengut. Tema "Chess-Player's Handbook" (1847) oli aastakümneid standardõpik. Ta mängis ja populariseeris kahte kõige olulisemat kaasaegset avamist, Sitsiilia kaitset ja Inglise avamist. Staunton oli omal ajal vastuoluline tegelane ja tema malealased kirjutised võisid olla teravmeelsed. Kahtlemata oli ta 19. sajandi keskpaiga malemaailma ülim tegelane. Tema raamatutel ning ajalehtedele ja ajakirjadele kirjutatud kirjutistel oli ülemaailmne mõju.
Life
Tema varasest elust ei ole midagi teada. Ei ole isegi teada, kas tema sünninimi oli Howard Staunton. Stauntoni sünnitunnistust ei ole kunagi leitud; ta väitis oma sünniaastaks 1810. aastat. Tema vanemad ja sünnikoht on teadmata.
23. juulil 1849 abiellus Staunton Frances Carpenter Nethersole'iga, kellel oli eelmisest abielust kaheksa last.
1849. aastal registreeris Nathaniel Cook malekomplekti disaini ja Jaques of London sai tootmisõigused. Staunton reklaamis uut komplekti oma Illustrated London News'i maleveergudel, rõhutades, et mänguvahendid on kergesti äratuntavad, väga stabiilsed ja hea välimusega. Alguses oli iga karbi sildil tindiga Stauntoni allkiri; hiljem trükiti tema allkiri Jacques'i sildile. Jaques ei maksnud talle mitte ainult allkirja eest, vaid ka pistiku eest, mille ta pani Illustrated London News'ile. Iga müüdud komplekt tõi talle tasu. Disain sai populaarseks ja "Stauntoni mustri" komplektid on sellest ajast peale olnud võistlusürituste standardiks.
Esimesed sammud males
Staunton oli kahekümne kuueaastane, kui ta hakkas tõsiselt huvi tundma maletamise vastu. Aastal 1838 mängis ta palju partiisid kapten Evansi, Evansi gambiidi leiutaja, ja kaotas ka ühe mängu saksa malekirjaniku Aaron Alexandre'i vastu. Aastaks 1840 oli ta piisavalt paranenud, et võita matš saksa meistri H. W. Popertiga. Alates maist kuni detsembrini 1840 toimetas Staunton New Court Gazette'ile malerubriiki. Seejärel sai temast ajakirja British Miscellany maletoimetaja ning tema malekolumnist kujunes eraldi ajakiri Chess Player's Chronicle, mida Staunton omas ja toimetas kuni 1850. aastate alguseni.
1843. aasta alguses võitis Staunton pika partiisarja tugeva mängija John Cochrane'i vastu. Veidi hiljem samal aastal kaotas ta Londonis lühikese mängu (2½-3½) külalisfrantslase Saint-Amant'i vastu, kes oli sel ajal parim prantsuse mängija.
Staunton kutsus Saint-Amant'i välja pikemasse mängu, mis mängiti Pariisis Café de la Régence'is 100 naelsterlingi suuruse panuse eest (mis vastab tänapäeval umbes 75 000 naelsterlingile). Staunton võttis Pariisi kaasa Thomas Worralli ja Harry Wilsoni oma assistentidena; see on esimene teadaolev juhtum, kus sekundaare kasutati malemängus. Staunton saavutas seitsme partii suuruse eduseisu, kuid võitis seejärel selle hoidmisega, enne kui võitis 1843. aasta detsembris 13-8 (üksteist võitu, neli viik ja kuus kaotust).
Saint-Amant soovis kolmandat matši, kuid Staunton ei olnud esialgu nõus, sest tal olid teise matši ajal tekkinud südameprobleemid. Pärast pikki ja raskeid läbirääkimisi, millest ta teatas Chess Player's Chronicle'is, sõitis Staunton Pariisi kavatsusega alustada nende kolmandat mängu 1844. aasta oktoobris, kuid ta sai reisi ajal kopsupõletiku ja peaaegu suri; mäng lükati edasi ja seda ei toimunudki.
Mitmed kaasaegsed kommentaatorid peavad Stauntonit pärast tema võitu Saint-Amant'i üle de facto maailmameistriks, kuigi seda tiitlit ametlikult veel ei eksisteerinud.
|
| |||||||||
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
| ||
|
|
|
|
|
|
|
|
| ||
|
|
|
|
|
|
|
|
| ||
|
|
|
|
|
|
|
|
| ||
|
|
|
|
|
|
|
|
| ||
|
|
|
|
|
|
|
|
| ||
|
|
|
|
|
|
|
|
| ||
|
| |||||||||
Inglise avamine, mis sai oma nime sellepärast, et Staunton mängis seda Saint-Amant'i vastu.
1845. aastal alustas Staunton Illustrated London News'i jaoks malekolumni, millest sai maailma mõjukaim malekolumn, mida ta jätkas kogu oma ülejäänud elu. Kuigi tema artiklid keskendusid enamasti üle laua mängimisele, käsitlesid paljud neist ka kaugmängu. Mõned neist jälgisid entusiastlikult paljulubavate noorte, sealhulgas Paul Morphy edusamme. Staunton kirjutas Illustrated London News'ile üle 1400 iganädalase artikli.
Esimene elektritelegraafi abil peetud malemäng toimus 1844. aastal Washingtoni ja Baltimore'i vahel. Aprillis 1845 sõitsid Staunton ja kapten Kennedy Gosporti, et mängida kaks partiid telegraafi teel Londoni rühma vastu. Staunton tundis selle reisimisega seotud raskuste lahenduse vastu pikaajalist huvi ja teatas telegraafimängudest ajalehes Illustrated London News. Tema 1871. aasta aruanne Sydney ja Adelaide'i vahelise telegraafimängu kohta arvutas, et pikima partii 74 käiguga oli läbitud kokku 220 000 miili (mitte palju vähem kui Maa ja Kuu vaheline kaugus).
1847. aastal avaldas Staunton oma kuulsaima teose "The Chess-Player's Handbook", mis on siiani trükis. See sisaldas üle 300 lehekülje avamisanalüüsi ja peaaegu 100 lehekülge lõppmängu analüüsi. Ta leidis 1846. aastal veel aega kahele matšile, kus ta võitis mugavalt kahte professionaali.
London 1851
Staunton tegi ettepaneku korraldada 1851. aastal esimene rahvusvaheline turniir ja võttis seejärel selle korraldamise eestvedajaks. Ta arvas, et 1851. aasta suurnäitus pakkus ainulaadset võimalust, sest raskused, mis takistasid rahvusvahelist osalemist, oleksid oluliselt vähenenud.
Komitee oli korraldanud ka "Londoni provintsiturniiri" teistele Briti mängijatele ja propageeris mõningaid osalejaid rahvusvahelisel turniiril mängima, et saada õige arv mängijaid knock-out-turniiriks.
Turniir oli edukas, kuid Stauntonile isiklikult pettumust valmistav; teises ringis langes ta välja Andersseni vastu, kes võitis turniiri veenvalt; ning kolmanda koha play-offis sai Staunton napilt jagu Elijah Williamsist. Võib-olla pingutas Staunton end üle, tegutsedes nii võistlejana kui ka korralduskomitee sekretärina. 1852. aastal avaldas Staunton oma raamatu "The Chess Tournament", milles ta kirjeldas üksikasjalikult Londoni rahvusvahelise turniiri korraldamiseks vajalikke jõupingutusi ja esitas kõik partiid koos oma kommentaaridega.
Londoni maleklubi, mis oli Stauntoniga ja tema kolleegidega tülli läinud, korraldas kuu aega hiljem turniiri, kus osales mitut riiki hõlmav mängijaskond, kellest paljud olid osalenud Stauntoni turniiril. Tulemus oli sama - Anderssen võitis.
1850. aastate keskel sai Staunton lepingu Shakespeare'i teksti toimetamiseks. See väljaanne ilmus osades aastatel 1857-1860; töö sai arvustustes kiidusõnu.
Morphy
Samal ajal, kui Staunton oli hõivatud Shakespeare'i väljaandmisega, sai ta New Orleansi maleklubilt viisaka kirja, milles kutsuti teda sinna linna mängima Paul Morphyga, kes oli võitnud esimese Ameerika malekongressi. Staunton vastas, tänades klubi ja Morphy'd "selle au eest, et valisite mind sellise meistri vastaseks". Staunton märkis, et ta polnud mitu aastat võistelnud ja töötas kuus päeva nädalas (Shakespeare'i toimetamise kallal) ning seega ei saanud ta kuidagi üle Atlandi ookeani matšiks sõita. Samuti kirjutas ta Illustrated London News'is, et ta
"oli sunnitud töömahuka kirjandusliku tegevuse tõttu loobuma malepraktikast, välja arvatud aeg-ajalt mängitud partiidest...". Kui härra Morphy - kelle oskusi me kõige enam imetleme - soovib võita oma kannuseid Euroopa malerüütlite seas, peab ta järgmisel aastal oma kavandatud visiiti ära kasutama; siis kohtub ta siin riigis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal paljude meistritega ... kes on valmis oma võimeid proovile panema ja neile au tegema".
Maleajaloolane H.J.R. Murray kirjutas, et Stauntoni kirja ja artiklit oleks pidanud tõlgendama kui viisakat keeldumist pakkumisest, kuid Morphy tõlgendas neid teisiti, ja üks tema 1858. aasta Euroopa-visiidi peamisi põhjusi oli lootus mängida mängu Stauntoniga. lk 415.
Juunis 1858 Inglismaale saabudes kutsus Morphy kohe Stauntonit matšile. Staunton lükkas Morphy pakkumise esialgu tagasi, öeldes, et väljakutse tuli liiga hilja. Morphy ei loobunud läbirääkimistest ja kutsus Stauntonit mängima. Juuli alguses nõustus Staunton tingimusel, et talle antakse aega, et ta saaks uuesti harjutada, ja tingimusel, et ta saab selle kõigega hakkama, rikkumata oma Shakespeare'i teose avaldamislepingut. Augusti alguses kirjutas Morphy ja küsis Stauntonilt, millal mäng toimuda saab, ning Staunton palus taas mõned nädalad viivitust. Vahetult enne Stauntoni lahkumist Londonist Birminghami, avaldas tema vana vaenlane George Walker artikli, milles süüdistas teda selles, et ta üritab mängu lõpmatult edasi lükata, ning Staunton sai Morphylt veel ühe kirja, milles ta nõudis tungivalt, et ta nimetaks mängu toimumise kuupäeva. Staunton ja Morphy kohtusid Birminghamis seltskondlikult ning pärast pingelist arutelu nõustus Staunton mängima novembri alguses. Septembris avaldas Illustrated London News Morphy kohta nii ülistava üleni leheküljepoolse artikli kui ka tema kiitva mainimise oma malerubriigis. 6. oktoobril 1858 kirjutas Morphy Pariisis viibides Stauntonile avatud kirja, mida levitati ka mitmes väljaandes, milles Morphy kurtis Stauntoni käitumise üle. Staunton vastas 9. oktoobril, tuues uuesti välja raskused, millega ta silmitsi seisis, kuid nüüd põhjendas ta nende tõttu mängu ärajätmist. 23. oktoobril avaldas Staunton kogu oma vastuse koos Morphy avatud kirja osalise koopiaga. Peamine kriitika Stauntoni vastu ei olnud kunagi tema suutmatus Morphy vastu mängida. Nagu lord Lyttleton Morphyle saadetud kirjas ütles:
"Arvestades juhtumi üldisi asjaolusid, arvan, et härra Staunton oli täiesti õigustatud, kui ta keeldus matšist... Ma ei saa mitte arvata, et... härra Staunton oleks võinud teile sellest juba ammu enne seda rääkida... Mulle tundub ilmselge... et härra Staunton andis teile igati põhjust arvata, et ta on valmis mängima mängu mitte kaua aega...."
Hilisem elu
Staunton jätkas Illustrated London News'i malerubriigi kirjutamist kuni oma surmani 1874. aastal, tervitades uusi arenguid entusiastlikult. 1860. aastal avaldas ta Chess Praxis, lisa oma 1847. aasta teosele The Chess Player's Handbook. Uues raamatus pühendati 168 lehekülge paljude Morphy partiide tutvustamisele ja kiideti ameeriklase mängu. Viis aastat hiljem avaldas Staunton teose "Great Schools of England" (1865), mille põhiteemaks oli Inglismaa suurte riigikoolide ajalugu, kuid milles esitati ka mõned progressiivsed ideed: õppimine saab edukalt toimuda ainult siis, kui õpilase aktiivne huvi on kaasatud; kehalist karistamist tuleb vältida ja fagimine tuleks kaotada. Suurem osa tema hilisemast elust kulus Shakespeare'i kohta kirjutamisele, sealhulgas: 1864. aastal ilmus fotolitograafiline reproduktsioon 1600. aasta "Much Ado about Nothing" ja 1866. aastal Shakespeare'i esimene foolio. Ta kirjutas artikleid Shakespeare'i teksti kahtlustamata moonutustest, mis avaldati 1872. aastast kuni tema surmani. Kõik need teosed olid tol ajal kõrgelt hinnatud. Kui ta 22. juunil 1874 ootamatult südamehaigusesse suri, oli ta oma kirjutuslaua taga kirjutamas üht neist töödest. Samal ajal töötas ta ka oma viimase malealase raamatu "Chess: Theory and practice" kallal, mis ilmus postuumselt 1876. aastal.
Tema vanal elukohal 117 Lansdowne Road, London W11, on nüüd mälestustahvel. 1997. aastal tõsteti tema hauale Londonis Kensal Green Cemetery's mälestuskivi, millel on malerüütli graveering, mis oli varem tähistamata ja hooletusse jäetud.
Paul Morphy
Adolf Anderssen. Ta võitis Londoni 1851. aasta turniiri ja Londoni maleklubi korraldatud võistluse.
Suure näituse peasissekäik.
Staunton 1860. aasta paiku: ainus teadaolev foto temast.
Nathanial Cooki kujundatud Jaques Stauntoni maletükkide varajane näide. Rüütli pea põhineb Briti muuseumis asuva Parthenoni friisi osal.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Howard Staunton?
V: Howard Staunton oli inglise malemeister, kes oli aastatel 1843-1851 maailma tugevaim mängija.
K: Mida ta tegi 1845. aastal?
V: 1845. aastal alustas ta Illustrated London News'is malerubriigi pidamist, mis kestis kuni tema surmani 1874. aastal.
K: Mis on 1847. aasta malemängija käsiraamat?
V: The Chess-player's handbook of 1847 oli Stauntoni kirjutatud väärtuslik raamat, millest sai kuni sajandi lõpuni inglise klubimängijate standardne käsiraamat.
K: Millal ta alustas paralleelselt karjääri Shakespeare'i uurijana?
V: Ta alustas paralleelset karjääri Shakespeare'i teadlasena 1847. aastal.
K: Mida üritati korraldada 1858. aastal?
V: 1858. aastal tehti katseid korraldada Stauntoni ja Morphy vahelist mängu, kuid need ebaõnnestusid.
K: Kuidas aitas Staunton kaasa male arengule?
V: Staunton aitas kaasa malemängu arengule, kirjutades ajalehtedele ja ajakirjadele, millel oli ülemaailmne mõju, ning mängides ja populariseerides kahte olulist kaasaegset avamist - Sitsiilia kaitset ja Inglise avamist.
