Maleturniir — ajalugu, võistlusvormid ja reeglid

Maleturniir — ajalugu, võistlusvormid ja reeglid: avasta K.O., Šveitsi süsteem, turniirireeglid ja ajaloolised tippsündmused alates Londoni 1851.st kuni tänapäevani.

Maleturniir on maletajate vaheline organiseeritud võistlus, kus määratakse kindlaks võitja(d), jagatakse auhindu ja tihti ka rahvusvahelisi punkte (näiteks FIDE-rating). Turniir võib kesta ühe päevast mitme nädalani ning varieeruda tempo, osavõtjate arvude ja paarimissüsteemi poolest.

1. K.O.-turniir. Ei ole populaarne valik malevõistlustel. Knockout-vormis (elimineerimissüsteem) paaritakse mängijad vooru kaupa ja iga vooru kaotaja langeb välja, kuni jääb kaks finalist. Võrreldes teiste vormidega on see kiire ja vaatemänguline, sobib hästi lühemate formaadiürituste või meediasündmuste jaoks, kuid ei pruugi õiglaselt määrata tugevaimat mängijat, sest ühel kehval voorul võib tugev mängija turniirist välja langeda. Mõnikord kasutatakse mitmikmatše (nt kaks või kolm mängu ühe paariga) kaotuse riski vähendamiseks.
2. Kõik mängivad kõiki. Väga hinnatud formaat, kuid ei võimalda suuri osavõtjaid. Seda nimetatakse ringturniiriks (round-robin): iga osaleja mängib kordamööda kõigi teistega. Voorude arv võrdub mängijate arvuga miinus üks. Ringturniir annab väga selge pildi paremusjärjestusest ja on eelistatud tugeva tasemega ja kutselistel turniiridel (näiteks kandidatuuriturniirid), kuid on praktiliselt piiratud vähema osavõtjate arvuga, sest mängude arv kasvab kiiresti.
3. Šveitsi süsteemi sündmus. Võimaldab suuri kirjeid ja on kõige levinum formaat. Võistlusel on eelnevalt määratud arv voorusid ja mängijaid on palju rohkem kui voorusid. Järk-järgult mängivad mängijad vastastega, kelle punktide arv on ligikaudu sarnane nende endi omale. Mängijad, kes võidavad, saavad tugevamad vastased, mängijad, kes kaotavad, saavad nõrgemad vastased. Iga vooru paaride moodustamine võib toimuda arvuti abil. See on malemaailma leiutis ja nagu malekellad, on seda üle võetud ka mitmetes teistes kaheliikmelistes spordialades. Šveitsi süsteem võimaldab korraga kaasata sadu või isegi tuhandeid mängijaid, pakkudes lühikese vooruarvuga üsna täpset järjestust. Paarimisel arvestatakse tavaliselt punkte, värvivõrdlust (et musta ja valge mängude arv oleks tasakaalus) ning vältida korduvaid paaritusi. Suurtel turniiridel kasutatakse automaatseid paarimisprogramme ja erinevaid täiendavaid reegleid (nt byed, float'id), mis tagavad võistluse sujuvuse.

Ajalugu ja roll maleelus

Esimesest rahvusvahelisest maleturniirist Londonis 1851. aastal sai alguse rahvusvaheline turniiritraditsioon: ürituse korraldas Howard Staunton ning võitis Adolf Anderssen. Sellest ajast alates on maleturniirid arenenud nii formaalselt (koos rahvusvaheliste reeglite ja reitingusüsteemidega) kui ka tehnoloogiliselt (paarimis- ja tulemuste haldus, ajahalduse seadmed). Tänapäeval on turniire eri kiirustes — klassikaline male, kiiremale (rapid), kiirmale (blitz) ja väga kiire bullet — ning neid korraldatakse nii kohaliku tasandi klubides kui ka rahvusvahelistel turniiridel ja maailmameistrivõistlusteks valmistuvatel sari-võistlustel.

Põhilised reeglid ja tava

Kuigi turniiride detailid võivad erineda, kehtivad üldiselt järgmised põhilised reeglid ja praktikad:

• Mängu eesmärk: anda vastase kuningale matt; võimalike lõpptulemustena on võit, viik või kaotus.
• Aeg ja malekellad: iga mängijal on ajapiirang (mänguaja), mida jälgitakse malekellaga. Levinud on erinevad reeglid: fikseeritud aeg, aja lisamine (increment, nt +10s mängu kohta) või viivitus (delay). Kellade kasutamine ja nende peatamine on rangelt reguleeritud.
• Punkteerimine: tavapärane skoorisüsteem on 1 punkt võidu eest, ½ viigi eest ja 0 kaotuse eest. Turniiri lõpptabeli alusel määratakse võitja(d); tihti kasutatakse lisaks tie-break-meetodeid (Buchholz, Sonneborn–Berger, progressive score jms).
• Puutemisreegel: kui mängija katsub malendit, peab ta seda liigutama (touch-move). Vale liigutuse puhul on reeglid ja karistused, mida arvutab kohtunik.
• Ebaaus mäng: elektrooniliste seadmete kasutamine mängu ajal on keelatud ja võib viia diskvalifikatsioonini. Paljudel suurematel turniiridel on kehtestatud anti-cheating kontrollid ja metoodikad.
• Viigid: viik saabub mitmel viisil — mängijate kokkuleppel, pat (stalemate), kolmekordne korduvpositsioon, 50-liigutuse reegel või puudulik materjal. Turniiri reeglipaketis selgitatakse viikide tunnustamise ja salvestamise korda.
• Arbiter ja vaidlused: turniiril on määratud kohtunik (arbiter), kelle otsused reeglite tõlgendamisel on siduvad. Vahejuhtumite korral pöördutakse arbiteri poole.

Täiendavad teemad

Ajakava ja etiket: turniiridel kehtib tavaliselt selge mängukorraldus — saabumise aeg, pausid, mobiiltelefonide väljalülitamine, vaatlejate ja partii jälgimise piirangud.

Reitingud ja tiitlid: turniirid annavad FIDE või riiklike reitingute punkte ning võimaldavad sooritada norme tiitlite (FM, IM, GM jms) saamiseks. Suurtel rahvusvahelistel turniiridel on sageli eraldi reitingunõuded ja normide tingimused.

Võistlusvormide kombinatsioonid: mõnel üritusel kombineeritakse formaate (näiteks avatud šveitsi-süsteemi turniir koos eraldi K.O.-faasiga favoriitide jaoks) või korraldatakse paralleelselt eri temposid (klassikaline, rapid, blitz).

Maleturniirid on lisaks võistluslikule väärtusele ka sotsiaalne ja õppekeskkond — mängijad saavad vahetada kogemusi, õppida erinevatelt vastastelt ja parandada oma mängu nii strateegiliselt kui ajahalduse osas.

Küsimused ja vastused

K: Mis on maleturniir?

K: Millised on kolm maleturniiri vormi?

K: Kuidas toimib Šveitsi süsteemi võistlus?

K: Kes oli esimene mitteametlik maailmameister 1851. aastal?

K: Kes sai teiseks mitteametlikuks maailmameistriks 1858. aastal?

K: Kes võitis Adolf Andersseni ja sai kolmandaks mitteametlikuks maailmameistriks 1871. aastal?

Küsimus: Milline leiutis malemängust on üle võetud teistesse kahevõistlusspordialadesse?

Otsing