Bjørnstjerne Bjørnson (1832–1910) — Norra kirjanik ja Nobeli laureaat

Bjørnstjerne Bjørnson (1832–1910) – Norra kirjanik ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat, näitekirjanik, luuletaja ja rahvushümni autor, kelle teosed kujundasid Norra kultuuri ja ühiskonda.

Autor: Leandro Alegsa

Bjørnstjerne Martinius Bjørnson (sündinud 8. detsembril 1832 Kviknes, Norra - surnud 26. aprillil 1910 Pariisis, Prantsusmaa) oli norra näitekirjanik, kirjanik ja luuletaja, kes sai 1903. aastal Nobeli kirjandusauhinna.

Tema isa oli luterlik vaimulik, kuid Bjørnson lükkas organiseeritud religiooni tagasi. Ta abiellus kuulsa lavanäitleja Karoline Reimersiga ja nende poeg Bjørn oli samuti väga edukas lavanäitleja ning esines mõnes varajases tummfilmis. Nende tütar Bergljot abiellus Henrik Ibseni poja Sigurdiga.

Ta käis gümnaasiumis, Heltbergs Studentfabrikkis Oslos, koos Henrik Ibseniga, kuid jättis Oslo ülikooli kursuse pooleli. Kahekümnendate aastate alguses kirjutas ta Norra ajalehele Morgenbladet kirjandusarvustusi. 25-aastaselt kirjutas ta oma esimese lavastatud näidendi "Mellem Slagene" ("Lahingute vahel"). Tema Paul Lange og Tora Parsberg oli poliitiline sallivus ja På Guds veie ("Jumala teel") religioosse sallivuse eest. Rahvusvaheliselt on ta kõige paremini tuntud oma jutustuste poolest Norra talupoegade elust. Tema romaani "Synnöve Solbakken" on kolm korda filmitud. Bjørnson töötas ka lavastajana ning hiljem oli ta teise ajalehe Aftenbladet toimetaja, kus ta kirjutas tuliseid liberaalseid juhtkirju ja kaitses kirglikult Alfred Dreyfust. Tema luuletus "Jah, me armastame seda maad" on Norra hümn.

Tema surma põhjus on teadmata.

Elukäik ja haridus

Bjørnson kasvas üles vaimuliku peres ja sai hariduse, mis tõukas teda varakult kirjanduse ja teatritöö poole. Oslos õppides kuulus ta samasse õpilaskonda kui Henrik Ibsen, kuid ta ei lõpetanud ülikooli — valis karjääri kirjanduses ja ajakirjanduses. Tema töös kajastuvad tihti lapsepõlve- ja maapiirkonna mälestused ning terav huvi rahvaelu ja moraalsete küsimuste vastu.

Loome ja teemad

Bjørnson on tuntud eelkõige rahvusliku realistliku ning romantilise stiili ühendamise poolest. Ta kirjutas nii romaane, jutustusi kui näidendeid. Talle iseloomulikud teemad on:

  • Norra talupoegade ja maapiirkonna elu ning kommete kirjeldamine;
  • poliitiline ja religioosne sallivus;
  • isiklikud moraalküsimused, vabadus ja vastutus;
  • rahvuslik identiteet ning kultuuriline ärkamine Norra kontekstis.

Paljud tema teosed said populaarseks nii kodumaal kui välismaal; romaan Synnöve Solbakken ja mitmed näidendid kandsid laialdast mõju ning korduvalt ekraniseeriti või lavastati.

Ajaleheartiklid, teatri- ja poliitiline tegevus

Bjørnson töötas ajakirjanikuna ja toimetajana ning kasutas meediat poliitiliste ja ühiskondlike vaidluste vallas. Ta oli aktiivne liberaalsete vaadete levitaja, astus välja õigusliku õiguse ja sallivuse eest ning toetas avalikult Dreyfusi õiglast kohtlemist. Teatritöö — nii näitekirjaniku kui lavastajana — andis talle platvormi ühiskondlike teemade kujutamiseks ja publiku mõjuraks muutmiseks.

Isiklik elu ja perekond

Bjørnson abiellus näitleja Karoline Reimersiga; nende perekond oli kultuuriliselt väga aktiivne. Poeg Bjørn Bjørnson sai tuntuks lavategelase ja teatriinimesena ning tütar Bergljot sõlmis abielu Sigurd Ibseniga, mille kaudu ühendusid kaks olulist Norra kirjandus- ja kultuuriperekonda. Bjørnsonist on kirjeldatud inimest, kellel olid kindlad poliitilised ja moraalsed veendumused, kuid kes samas võis olla avaliku elu terav kritiseerija.

Tunnustused ja pärand

Bjørnsonile anti 1903. aastal Nobeli kirjandusauhind — tunnustus tema rikkaliku ja mõjukate teoste eest, mis kujutasid Norra rahva elu ja aitasid määratleda rahvuslikku identiteeti. Tema sõnadest pärit rahvuslaulu read ("Ja, me armastame seda maad" — Norra hümn) on jäänud püsivaks osaks Norra rahvustundest. Ka tema ajakirjanduslik ja poliitiline tegevus aitas kaasa 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse avalikule diskursusele Norras.

Surm ja lõpumärkused

Bjørnson suri 26. aprillil 1910 Pariisis. Kuigi tema elu ja surm on hästi dokumenteeritud, ei ole kõik pisiasjad — näiteks surma täpsemad asjaolud — laialdaselt avalikustatud või on mõnevõrra vastuolulised allikates. Üks tema kestvaid pärandeid on aga rahvuslik ja kultuuriline mõju, mida ta avaldas Norra kirjandusele, teatrile ja ühiskondlikule mõtlemisele.

Raamatud

  • Synnöve Solbakken (1857, romaan)
  • En glad Gut (Õnnelik poiss) (1860, romaan)
  • Sigurd Slembe (Sigurd Paha) (1862, eepos)
  • Fiskerjenten (1868, romaan)
  • Digte og sange (luuletused ja laulud) (1870, luuletused)
  • Arnljot Gelline (1870, eepos)
  • Magnhild (1877, romaan)
  • Pruutmarss ja teisi lugusid (1882, lühijutud)
  • Kapten Mansana ja teised lood (1882, lühijutud)
  • Kalevipoeg (1882, romaan)
  • Raudtee ja kirikuaed (1882, romaan)
  • Det flager i byen og på havnen (Kurtide pärand) (1884, romaan)
  • På Guds veje (1889, romaan)
  • Geografi og Kærlighed (Geograafia ja armastus) (1889, romaan)
  • Kolm komöödiat (1925, kogutud näidendid, avaldatud postuumselt)
  • Kolm draamat (1925, kogutud näidendid, avaldatud postuumselt)

Mängib

  • Mellem Slagene (Lahingute vahel) (1857)
  • Halte-Hulda (Lame Hulda) (1858)
  • Kong Sverre (Kuningas Sverre) (1861)
  • De Nygifte (1865) ("Värskelt abiellunud")
  • Arne: Arne: Sketš Norra maaelust (1866)
  • Õnnelik poiss: Lugu Norra talupoegade elust (1870)
  • En fallit (pankrot) (1874)
  • Redaktøren (Toimetaja) (1874)
  • Kongen (Kuningas) (1877)
  • Kaptejn Mansana (Kapten Mansana) (1878)
  • Det nye System (Uus süsteem) (1879)
  • Leonarda (1879)
  • Pulmamarss (1882)
  • En Handske (1883)
  • Over Ævne (Üle võimude) (1889)
  • Over Ævne II (Üle võimude II) (1895)
  • Laboremus (1901)
  • På Storhove (1902)
  • Daglannet (Dagi talu) (1904)

·         v

·         t

·         e

Nobeli kirjandusauhinna laureaadid

1901 – 1925

Prudhomme (1901) - Mommsen (1902) - Bjørnson (1903) - F. Mistral / Echegaray (1904) - Sienkiewicz (1905) - Carducci (1906) - Kipling (1907) - Eucken (1908) - Lagerlöf (1909) - Heyse (1910) - Maeterlinck (1911) - Hauptmann (1912) - Tagore (1913) - Ei auhinda (1914). - Rolland (1915) - Heidenstam (1916) - Gjellerup / Pontoppidan (1917) - Ei auhinda (1918) - Spitteler (1919) - Hamsun (1920) - Prantsusmaa (1921) - Benavente (1922) - Yeats (1923) - Reymont (1924) - Shaw (1925)

1926 – 1950

Deledda (1926) - Bergson (1927) - Undset (1928) - Mann (1929) - Lewis (1930) - Karlfeldt (1931) - Galsworthy (1932) - Bunin (1933) - Pirandello (1934) - auhinnata (1935) - O'Neill (1936) - Martin du Gard (1937) - Buck (1938) - Sillanpää (1939) - auhinnata (II maailmasõda) - Jensen (1944) - G. Mistral (1945) - Hesse (1946) - Gide (1947) - Eliot (1948) - Faulkner (1949) - Russell (1950).

1951 – 1975

Lagerkvist (1951) - Mauriac (1952) - Churchill (1953) - Hemingway (1954) - Laxness (1955) - Jiménez (1956) - Camus (1957) - Pasternak (1958) - Quasimodo (1959) - Perse (1960) - Andrić (1961) - Steinbeck (1962) - Seferis (1963). - Sartre (1964) - Šolohhov (1965) - Agnon / Sachs (1966) - Asturias (1967) - Kawabata (1968) - Beckett (1969) - Solženitsõn (1970) - Neruda (1971) - Böll (1972) - White (1973) - Johnson / Martinson (1974) - Montale (1975)

1976 – 2000

Bellow (1976) - Aleixandre (1977) - Singer (1978) - Elytis (1979) - Miłosz (1980) - Canetti (1981) - García Márquez (1982) - Golding (1983) - Seifert (1984) - Simon (1985) - Soyinka (1986) - Brodsky (1987) - Mahfouz (1988) - Cela (1989) - Paz (1990) - Gordimer (1991) - Walcott (1992) - Morrison (1993) - Ōe (1994) - Heaney (1995) - Szymborska (1996) - Fo (1997) - Saramago (1998) - Grass (1999) - Gao (2000)

2001 - praegu

Naipaul (2001) - Kertész (2002) - Coetzee (2003) - Jelinek (2004) - Pinter (2005) - Pamuk (2006) - Lessing (2007) - Le Clézio (2008) - Müller (2009) - Vargas Llosa (2010) - Tranströmer (2011) - Mo (2012) - Munro (2013) - Modiano (2014) - Alexievich (2015) - Dylan (2016) - Ishiguro (2017) - Puudub ametlik auhind Condé (Uue Akadeemia auhind) (2018) - Tokarczuk (2018) - Handke (2019) - Glück (2020)

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Bjّrnstjerne Martinius Bjّrnson?


V: Bjّrnstjerne Martinius Bjّrnson oli Norra näitekirjanik, kirjanik ja luuletaja, kes sai 1903. aastal Nobeli kirjandusauhinna.

K: Milline on tema perekondlik taust?


V: Tema isa oli luterlik vaimulik, kuid Bjّrnson lükkas organiseeritud religiooni tagasi. Ta abiellus kuulsa lavanäitleja Karoline Reimersiga ja nende poeg Bjّrn oli samuti väga edukas lavanäitleja ning esines mõnes varajases tummfilmis. Nende tütar Bergljot abiellus Henrik Ibseni poja Sigurdiga.

K: Kus ta koolis käis?


V: Ta käis gümnaasiumis Heltbergs Studentfabrikkis Oslos koos Henrik Ibseniga, kuid jättis Oslo ülikooli kursuse pooleli. Kahekümnendate aastate alguses kirjutas ta Norra ajalehele Morgenbladet kirjandusarvustusi.

K: Milline on tema üks tuntumaid teoseid?


V: Rahvusvaheliselt on ta kõige paremini tuntud oma jutustuste poolest, mis käsitlevad talupoegade elu Norras. Tema romaani "Synnِve Solbakken" on kolm korda filmitud.

K: Milliste muude tegevustega ta peale kirjutamise veel tegeles?


V: Lisaks kirjutamisele töötas Bjّrnson ka lavastajana ja hiljem teise ajalehe Aftenbladet toimetajana, kus ta kirjutas tuliseid liberaalseid juhtkirju ja kaitses kirglikult Alfred Dreyfust.

K: Millise luuletuse kirjutas ta, millest sai Norra hümn?



V: Ta kirjutas luuletuse "Jah, me armastame seda maad", millest sai Norra hümn.

K: Kuidas ta suri?


V: Tema surma põhjus on teadmata.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3