Henri Bergson – prantsuse filosoof, intuitsiooni ja aja teoreetik

Henri-Louis Bergson (18. oktoober 1859 - 4. jaanuar 1941) oli prantsuse filosoof.

Bergson veenis paljusid mõtlejaid, et vahetu kogemuse ja intuitsiooni protsessid on reaalsuse mõistmiseks olulisemad kui abstraktne ratsionalism ja teadus.

Ta sündis Rue Lamartine'i tänaval Pariisis, Prantsusmaal. Tema ema Katherine Levison oli inglise ja iiri juudi päritolu. Tema isa, pianist Michał Bergson, oli Poola juudi päritolu.

Tema varajase lapsepõlve veetis ta pärast sündi peamiselt Londonis. Ta õppis inglise keelt oma emalt. Ta naasis Pariisi, kui oli üheksa-aastane, ja sai naturaliseeritud Prantsuse kodanikuks. Aastatel 1868-1878 õppis ta Pariisis Lycée Fontanes'is. Seal sai ta 1877. aastal koolimatemaatika auhinna ühe matemaatilise probleemi lahendamise eest. Kui ta oli üheksateistkümneaastane, õppis ta École Normale Supérieure'is (ENS). Ta luges palju filosoofiaraamatuid, eriti Herbert Spenceri raamatuid.

Talle anti 1927. aastal Nobeli kirjandusauhind.

4. jaanuaril 1941 suri Bergson okupeeritud Pariisis bronhiiti.

Elu ja akadeemiline karjäär

Bergson õppis ja töötas Prantsusmaal, kus tema haridus ja varajane huviorbiit ühendasid nii matemaatika kui filosoofia. Pärast ENSi lõpetamist jätkas ta filosoofiliste küsimustega tegelemist ja andis loenguid. Tema selge, proosaline stiil ning pühendumus olemasolu aega ja teadvuse uurimisele tõid talle laialdase kuulsuse.

1900. aasta paiku saavutas Bergson juba laiemat tuntust ning ta pälvis akadeemilisi ametikohti ja auhindu. 1914 valiti ta kaasseadusliku väljapaiskumisega seotud akadeemilistesse ringkondadesse (ta valiti Francia akadeemiasse) ning esines palju avalikel loengutel. Tema päevakajaline mõtlemine ja avalik mõju kestisid läbi 20. sajandi algulo.

Peamised teosed

• Le temps et la liberté (Time and Free Will, 1889) – esimestena tutvustas Bergson mõistet durée ehk kestvusena, mis erineb ruumist käsitletavast ajast.
• Matière et mémoire (Matter and Memory, 1896) – uurib tajumist, mälu ja keha-vaimu suhet; rõhutab, et mälu ei ole ainult jäädvustus minevikust, vaid elav osa praegusest kogemusest.
• Le rire (Laughter, 1900) – esseistikast kantud uurimus naljast ja koomilisest kui sotsiaalsest nähtusest.
• L'Évolution créatrice (Creative Evolution, 1907) – tutvustab mõistet élan vital (elujõud) ning pakub alternatiivi puhtalt mehaanilistele evolutsioonimudelitele.
• Les deux sources de la morale et de la religion (The Two Sources of Morality and Religion, 1932) – arutlused moraali ja religiooni lähteallikate ning nende ajaloolise arengu üle.

Põhimõtted ja tähtsamad ideed

Bergsoni filosoofia keskmes on paar põhilist mõistet ja metoodikat:

• Durée (kestvus) – Bergson eristas elavat, sisemist aega (kestvust) teaduslikust, mõõdetavast ajast. Kestvus on pidev ja kvalitatiivselt muutuv kogemus, mida intellekt sageli "ruumistab" ja jagab osadeks.
• Intuitsioon – Bergson pidas intuitsiooni meetodiks, mis võimaldab mõista kestvust ja elavat muutust otseselt, vastandudes abstraktsele analüütilisele mõtlemisele. Intuitiivne tunnetus lisab teadmisele kvalitatiivset sügavust.
• Élan vital – kontseptsioon, mille abil Bergson püüdis seletada elu ja loovat arenguimpulssi ilma püsimata mehaaniliste deterministlike seletuste juurde.
• Mälu ja taju – Bergson käsitles mälu mitte passiivse arhiivina, vaid aktiivse, praeguse kogemusega põimunud protsessina; ta kritiseeris lihtsat refleksimudelit, mis ei püüa katta subjektiivse ajakogemuse rikkust.

Vaidlused ja mõju

Bergsoni rõhuasetus intuitsioonil ja elaval ajakogemusel sattus kokku teadusliku ja ratsionalistliku kriitikaga. Tema arusaam ajast ja muutusest erines oluliselt riivatud teaduslikest mudelitest ning tekitas diskussioone, mis osaliselt laienesid ka suhtumisse Einsteini relatiivsusteooriasse ja teadusliku aja käsitlusse. Bergsoni filosoofia mõjutas laialdaselt nii kaasaegseid filosoofe (nt William James) kui ka kirjanikke ja kunstnikke (nt Marcel Proustile oli tema mõtlemine tuntud mõjutaja).

20. sajandi jooksul tekkis liikumine, mida nimetati Bergsonismiks — see koondas tema järgijaid ja mõtlejaid, kes püüdsid arendada edasi intuitsiooni ning kestvuse ideid. Hiljem, nimega Gilles Deleuze, tõsteti Bergsoni pärand uuesti tähelepanu keskpunkti, kirjeldades ja tõlgendades tema panust modernse filosoofia arengus.

Pärand

Bergson jäi ajaloo üheks mõjukamaks prantsuse mõtlejaks, kelle töö tegi piiri teaduse ning humanitaarteaduste vahel nähtavaks ja vaidlustas lihtsustatud deterministlikke selgitusi. Kuigi 20. sajandi keskpaigas ja lõpus mõneks ajaks tema mõju vähenes, on tema ideed kestuse, intuitsiooni ja elujõu kohta jäänud oluliseks lähtepunktiks neile, kes uurivad teadvuse, aja ja eluteooriate probleeme.

Tundes ajaloolist tausta, tuleb märkida, et Bergson pälvis 1927. aastal Nobeli kirjandusauhinda — tunnustuse tema rikkalike ja elustavate ideede ning väljendusoskuse eest — ja ta suri 4. jaanuaril 1941 okupeeritud Pariisis bronhiiti.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Henri-Louis Bergson?

Küsimus: Millal Henri-Louis Bergson sündis?

K: Millal Henri-Louis Bergson suri?

K: Milline oli Henri-Louis Bergsoni peamine panus filosoofiasse?

K: Mida seadis Henri-Louis Bergson reaalsuse mõistmisel esikohale?

K: Kas Henri-Louis Bergsoni filosoofia leidis laialdast tunnustust?

K: Mis valdkonnas Henri-Louis Bergson töötas?

Otsing