Retsitatiiv (recitativo) – ooperi jutustav laul, tüübid ja ajalugu

Avasta retsitatiiv — ooperi jutustav laul: tüüpid (recitativo secco, accompagnato), selle areng ja ajalugu renessansist kuni Wagnerini.

Recitativo (itaalia keeles "recitativo") on muusikavorm, mida iseloomustab jutustav, kõnelevale lähedane laulustiil — laulja „räägib“ loo edasi, sageli kiiremini ja vähem meloodiliselt kui aarias. Sõna tähendus on „ettekandmine“, s.t. jutustada lugu.

Retsitatiivi ülesanne ja kasutus

Retsitatiiv on laialt kasutusel ooperis, oratooriumis ja kantaatides. Selle peamine ülesanne on teksti ja tegevuse edasiandmine: see liigutab süžeed, selgitab olusid või ühendab emotsionaalseid aariaid ja instrumentaalseid numbreid. Retsitatiiv annab lavalisele dialoogile ja monoloogile kõnelevaliku rütmi, mis sarnaneb vabale kõnele, kuid on muusikaliselt tähendusrikas.

Tüübid

• Recitativo secco („kuiv“ retsitatiiv) — tavaliselt saatjaiks ainult klahvpill (nt klavessiin), theorbo või bassiakordid ja madal keelpill (tsello, violone). Selle stiili iseloomustab minimaalne, akordiline saatmine (tavaliselt figuraalne bass ehk „figured bass“), vabam rütm ja kõnelevale lähem tekstideklamatsioon.
• Recitativo accompagnato või stromentato (saateline retsitatiiv) — orkestriline saatmine, millel on tihedam, dramaatilisem ja enam kirjutatud partii. Kasutatakse sageli pingelistes või emotsionaalselt laetud hetkedes.
• Recitativo arioso — vahevorm retsitatiivi ja aaria vahel: meloodilisem ja pidevam kui kuiv retsitatiiv, ent säilitab jutustava karakteri. Sageli sillutab see teed aaria algusele.
• Recitativo obbligato — orkestriosa on olulisem ja vähem „saate-“, pigem iseseisev partner lauljale.

Ajaloost lühidalt

Retsitatiiv tekkis varases barokis (umbes 1600. aastast) koos ooperi

Barokis oli tavaks, et secco-retsitatiiviga kaasnes basso continuo (klavessiin, harpp, theorbo ja bassinood), mille mängija võis akorde improviseerida. Accompagnato kasvas tähtsaks suurte dramatiliste stseenide juures — näiteks Händel ja Purcell kirjutasid mõlemat tüüpi retsitatiive oma ooperitesse ja oratooriumitesse (oratoorium, kantaat).

18. sajandil olid selgeks eristatavad opera seria ja opera buffa vormid, kus retsitatiiv teenis enamasti süžee edendamist, aariad aga tegelaste emotsioonide väljendamist. Mozart kasutas mõlema tüübi retsitatiive (näiteks Don Giovanni) — sageli secco üleminekuga, aga kriitilistes hetkedes accompagnato-variant.

19. sajandil muutus piir aaria ja retsitatiivi vahel tasapisi hägusemaks: heliloojad nagu Gluck, Rossini, Verdi — ja eriti Wagner — liikusid järjest enam pideva, läbimängitud muusika suunas. Wagneri oopereis kõlab sageli üksnes pidevalt areneva muusikana, kus ooperi osad voolavad üksteise sisse ja traditsiooniline retsitatiiv kui eraldiseisev žanr kaotab oma rolli.

Esituspraktika ja noodistus

Retsitatiivis pööratakse tähelepanu teksti selgusele ja deklamatsioonile. Laulja peab järgima kõne rütmi, proportsioone ja rõhke, sageli muutes melodiat vastavalt lause loogikale. Secco retsitatiivis on bassipartii sageli noodistatud kui basso continuo ehk kirjutatud bassinood + akordi märkused (figured bass); saatja võib akorde improviseerida või „realiseerida“ vastavalt tollasele praktikale.

Oluline on erinevus noodistuselt: kuiv retsitatiiv võib olla noodistatud vabamalt või ilma rangete taktijoonte ja metrika rõhuta, samas kui accompagnato on tavaliselt täpsemalt numbritega ja taktijoontega kirjutatud, sest orkester peab täpselt koordineerima.

Näited ja tähtsad heliloojad

• Claudio Monteverdi — üks varajasi retsitatiivi kasutajaid (L'Orfeo, 1607).
• Henry Purcell ja Georg Friedrich Händel — barokiajastu retsitatiivide meistrid, eriti oratooriumides ja ooperites.
• Mozart — kombineeris secco ja accompagnato, kasutades retsitatiivi nii süžee liigutamiseks kui ka dramaturgiliseks rõhutamiseks.
• Gluck — reformis ooperit, andes suurema rolli muusikalisele ühtsusele; retsitatiiv muutus loogiliselt seotud osaks.
• Verdi, Wagner — 19. sajandil hägustasid retsitatiivi ja aaria piirid; Wagneri „läbimängitud“ muusika vähendas traditsioonilise retsitatiivi rolli.

Miks retsitatiiv on oluline?

Retsitatiiv on opera ja suuremate vokaliteoste dramaturgilise ehituse alus: ilma selleta oleks raske kiirelt ja arusaadavalt edastada dialoogi või sündmusi. Samuti võimaldab see kontrasti ja konteksti — pärast jutustavat retsitatiivi võib järgneda meloodiline ja emotsionaalne aaria, mis peegeldab tegelase sisemist seisundit.

Kuigi ajaloos on selle vormi kasutus ja vorm muutunud, on retsitatiiv jätkuvalt oluline vahend heliloojale ja lavastajale, kui vaja siduda teksti, näidendit ja muusikalist väljendust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on muusikas rekitatiivsus?

K: Mida tähendab mõiste "recitativo"?

K: Millistes muusikaliikides kasutatakse recitatiivi?

K: Millal leiutati ooper?

Küsimus: Kuidas saadetakse rekitatiiv tavaliselt, kui kasutatakse ainult ühte klahvpilli?

K: Mis vahe on "recitativo secco" ja "recitativo accompagnato" vahel?

K: Kas rekitatiivis on taktijooned?

Otsing