"The Turn of the Screw" on Benjamin Britteni ooper. Tegemist on kammerooperiga (ooper väikese arvu tegelaste ja väga väikese orkestri jaoks). Lugu põhineb Henry Jamesi samanimelisel jutustusel. Libreto (ooperi sõnad) on kirjutanud Myfanwy Piper. Ooperi lugu on peaaegu täpselt sama, mis Henry Jamesi raamatus. Brittenil palus ooperi kirjutada Veneetsia biennaal. Esmaettekanne toimus 14. septembril 1954 Veneetsia Teatro La Fenice'is. Selle esietendus Suurbritannias toimus kuu aega hiljem, 6. oktoobril 1954. aastal Sadler's Wells Opera's Londonis.
Sisu lühidalt
Ooper järgib Henry Jamesi novelli peamist süžeed. Noor õpetaja (gouvernante) saab tööpakkumise hoolitseda kahe lapse — Flora ja Miles — eest kaugel asuvas maamajas (Bly). Peagi tekib temas kahtlus, et lapsed on mingil moel mõjutatud kummitustest: salapärane endine teenija Peter Quint ja tema kaaslane Miss Jessel. Gouvernante püüab lastes ja majaelus selgust saada, aga sündmused muutuvad aina pingelisemaks ja ohtlikumaks. Ooper rõhutab loo õudust ja psühholoogilist ambivalentsust: pole alati selge, kas nähtud sündmused on üleni üleloomulikud või peegeldavad pigem gouvernanti siseelu ja tajude hägustumist.
Struktuur ja muusikalised iseloomustused
Ooper on jagatud kahte akti, lisaks on see üles ehitatud proloogiks ja kuueteistkümneks stseeniks. Enne iga stseeni algust kuuleme variatsiooni nii‑öelda "Kruvi" teemast. See teema põhineb kaheteistkümnel noodil, mis on kõik 12 noodi oktaavis. Seda nimetatakse kaheteistkümnetooniliseks reaks, kuid Britteni lähenemine on huvitav: kuigi rida kasutab kõiki kaheteistkümmet tooni, on muusika siiski tugevalt tonaalne — erineb selgelt atonaalsest koolkonnast nagu Schönbergi muusika. "Kruvi" motiivi varieerimine annab ooperile kireva arhitektuuri ja kuuelehelise pingestuse, mis kordub ning kasvab koos sündmustega.
Orkestreerimine ja esituse eripära
Orkestris on ainult 13 mängijat, mis loob intiimse ja selge kõlapildi ning aitab rõhutada narratsiooni lähedust ja hääle olulisust. Väike ansambel võimaldab kahel kihil — häälel ja instrumentidel — vastastikku pingestada teose psühholoogilist atmosfääri. Britten kasutas piiratud koosseisu teadlikult, et saavutada mikrofonograafiliselt läbikumav, peen ja samas ärev helikeel.
Peamised rollid ja etenduspraktika
- Gouvernante (noor naine, peamine tegelane) — tavaliselt sopranina.
- Proloog — jutustaja/kujundaja, kelle kaudu publik viiakse loo sisse; rolli täidab sageli meeslaulja.
- Mrs. Grose — vanem teenijanna ja majapidaja, kellele gouvernante usaldub.
- Miles ja Flora — lapsed; Milesi ja Flora hääletused varieeruvad: Flora esitatakse sageli lapse- või noore sopranina, Milesi rolli on tavatsetud ette kanda nii poiss-sopranina kui ka mezzosopranina, sõltuvalt lavastusest.
- Peter Quint ja Miss Jessel — kummitused/varjud, kes on loo keskse õuduse allikad; neid esitatakse tavaliselt täiskasvanud häältega.
Teemad ja tõlgendused
Ooper keskendub teemadele nagu süütus ja korruptsioon, autoriteet ja allumine, seksuaalsus ja repressioon ning reaalsuse ja kujutluse piiride ebamäärasus. Britteni lavastus ning Piperiga koostöös kirjutatud tekst jätavad teadlikult palju lahtiseks — see võimaldab erinevaid tõlgendusi: mõned lavastused rõhutavad üleloomulikkust ja kummituste kohalolu, teised jällegi esitlevad lugu pigem psühholoogilise draamana, kus gouvernante isiklikud hirmud ja mälestused mõjutavad tema taju.
Vastuvõtt ja järeltulijad
Esietenduse järel oli vastuvõtt segane ja mitmetahuline: kriitikud imetlesid Britteni stiili teravust ja õuduse atmosfääri, samas tekitasid loo ambivalentsus ja muusikaline uudsus arutelusid. Aja jooksul on The Turn of the Screw kinnistunud kui üks Britteni olulisemaid kammerooperiteoseid, mida lavastatakse regulaarselt nii väikestel kui ka suurtematel ooperipõrandatel. Teose mitmetähenduslikkus ja intiimne vorm on pakkunud lavastajatele rikkalikku materjali erinevate visuaalsete ja dramaturgiliste lahenduste katsetamiseks.
Esituspraktika ja salvestused
Ooperi esitamisel pööratakse palju tähelepanu häälekujundusele ning tasakaalule väikese orkestri ja lauljate vahel. Kuna rollid võivad sõltuvalt lavastusest varieeruda (näiteks Milesi hääle valik), on eri salvestused ja lavastused varjualused eri tõlgendustele. Teos on salvestatud ja filmitud mitmel korral ning jääb publiku ja kriitikute ringis oluliseks uurimisobjektiks, nii muusikalises kui ka teatraalses mõttes.
Kokkuvõttes: Benjamin Britteni The Turn of the Screw on tihe, pingestatud ja muusikaliselt nüansirikas kammerooper, mis kasutab piiratud instrumentalisti koosseisu ja üheksakaheteistkümne-noodilist motiivi, et luua lummav ja peaaegu pidevalt ähvardav õhkkond. Selle ambivalentne ja mitmetähenduslik süžee jätkab publiku ja interpreetide huvi äratamist ka praegu.