Benjamin Britteni kammerooper "The Turn of the Screw" – ülevaade ja faktid

Benjamin Britteni kammerooper "The Turn of the Screw" — põhjalik ülevaade ja faktid: esietendus, libretto, muusikalised eripärad ja tööstusloo taust.

Autor: Leandro Alegsa

"The Turn of the Screw" on Benjamin Britteni ooper. Tegemist on kammerooperiga (ooper väikese arvu tegelaste ja väga väikese orkestri jaoks). Lugu põhineb Henry Jamesi samanimelisel jutustusel. Libreto (ooperi sõnad) on kirjutanud Myfanwy Piper. Ooperi lugu on peaaegu täpselt sama, mis Henry Jamesi raamatus. Brittenil palus ooperi kirjutada Veneetsia biennaal. Esmaettekanne toimus 14. septembril 1954 Veneetsia Teatro La Fenice'is. Selle esietendus Suurbritannias toimus kuu aega hiljem, 6. oktoobril 1954. aastal Sadler's Wells Opera's Londonis.

Sisu lühidalt

Ooper järgib Henry Jamesi novelli peamist süžeed. Noor õpetaja (gouvernante) saab tööpakkumise hoolitseda kahe lapse — Flora ja Miles — eest kaugel asuvas maamajas (Bly). Peagi tekib temas kahtlus, et lapsed on mingil moel mõjutatud kummitustest: salapärane endine teenija Peter Quint ja tema kaaslane Miss Jessel. Gouvernante püüab lastes ja majaelus selgust saada, aga sündmused muutuvad aina pingelisemaks ja ohtlikumaks. Ooper rõhutab loo õudust ja psühholoogilist ambivalentsust: pole alati selge, kas nähtud sündmused on üleni üleloomulikud või peegeldavad pigem gouvernanti siseelu ja tajude hägustumist.

Struktuur ja muusikalised iseloomustused

Ooper on jagatud kahte akti, lisaks on see üles ehitatud proloogiks ja kuueteistkümneks stseeniks. Enne iga stseeni algust kuuleme variatsiooni nii‑öelda "Kruvi" teemast. See teema põhineb kaheteistkümnel noodil, mis on kõik 12 noodi oktaavis. Seda nimetatakse kaheteistkümnetooniliseks reaks, kuid Britteni lähenemine on huvitav: kuigi rida kasutab kõiki kaheteistkümmet tooni, on muusika siiski tugevalt tonaalne — erineb selgelt atonaalsest koolkonnast nagu Schönbergi muusika. "Kruvi" motiivi varieerimine annab ooperile kireva arhitektuuri ja kuuelehelise pingestuse, mis kordub ning kasvab koos sündmustega.

Orkestreerimine ja esituse eripära

Orkestris on ainult 13 mängijat, mis loob intiimse ja selge kõlapildi ning aitab rõhutada narratsiooni lähedust ja hääle olulisust. Väike ansambel võimaldab kahel kihil — häälel ja instrumentidel — vastastikku pingestada teose psühholoogilist atmosfääri. Britten kasutas piiratud koosseisu teadlikult, et saavutada mikrofonograafiliselt läbikumav, peen ja samas ärev helikeel.

Peamised rollid ja etenduspraktika

  • Gouvernante (noor naine, peamine tegelane) — tavaliselt sopranina.
  • Proloog — jutustaja/kujundaja, kelle kaudu publik viiakse loo sisse; rolli täidab sageli meeslaulja.
  • Mrs. Grose — vanem teenijanna ja majapidaja, kellele gouvernante usaldub.
  • Miles ja Flora — lapsed; Milesi ja Flora hääletused varieeruvad: Flora esitatakse sageli lapse- või noore sopranina, Milesi rolli on tavatsetud ette kanda nii poiss-sopranina kui ka mezzosopranina, sõltuvalt lavastusest.
  • Peter Quint ja Miss Jessel — kummitused/varjud, kes on loo keskse õuduse allikad; neid esitatakse tavaliselt täiskasvanud häältega.

Teemad ja tõlgendused

Ooper keskendub teemadele nagu süütus ja korruptsioon, autoriteet ja allumine, seksuaalsus ja repressioon ning reaalsuse ja kujutluse piiride ebamäärasus. Britteni lavastus ning Piperiga koostöös kirjutatud tekst jätavad teadlikult palju lahtiseks — see võimaldab erinevaid tõlgendusi: mõned lavastused rõhutavad üleloomulikkust ja kummituste kohalolu, teised jällegi esitlevad lugu pigem psühholoogilise draamana, kus gouvernante isiklikud hirmud ja mälestused mõjutavad tema taju.

Vastuvõtt ja järeltulijad

Esietenduse järel oli vastuvõtt segane ja mitmetahuline: kriitikud imetlesid Britteni stiili teravust ja õuduse atmosfääri, samas tekitasid loo ambivalentsus ja muusikaline uudsus arutelusid. Aja jooksul on The Turn of the Screw kinnistunud kui üks Britteni olulisemaid kammerooperiteoseid, mida lavastatakse regulaarselt nii väikestel kui ka suurtematel ooperipõrandatel. Teose mitmetähenduslikkus ja intiimne vorm on pakkunud lavastajatele rikkalikku materjali erinevate visuaalsete ja dramaturgiliste lahenduste katsetamiseks.

Esituspraktika ja salvestused

Ooperi esitamisel pööratakse palju tähelepanu häälekujundusele ning tasakaalule väikese orkestri ja lauljate vahel. Kuna rollid võivad sõltuvalt lavastusest varieeruda (näiteks Milesi hääle valik), on eri salvestused ja lavastused varjualused eri tõlgendustele. Teos on salvestatud ja filmitud mitmel korral ning jääb publiku ja kriitikute ringis oluliseks uurimisobjektiks, nii muusikalises kui ka teatraalses mõttes.

Kokkuvõttes: Benjamin Britteni The Turn of the Screw on tihe, pingestatud ja muusikaliselt nüansirikas kammerooper, mis kasutab piiratud instrumentalisti koosseisu ja üheksakaheteistkümne-noodilist motiivi, et luua lummav ja peaaegu pidevalt ähvardav õhkkond. Selle ambivalentne ja mitmetähenduslik süžee jätkab publiku ja interpreetide huvi äratamist ka praegu.

Rollid

Rolli

Häältüüp

Esilinastus, 14. september 1954

Proloog

Tenor

Peter Pears

Juhataja

Soprano

Jennifer Vyvyan

Miles

Treble

David Hemmings

Flora

Soprano

Olive Dyer

Proua Grose, majapidajanna

Soprano

Joan Cross

Miss Jessel, endine koduõpetaja

Soprano

Arda Mandikian

Peter Quint, endine teenija

Tenor

Peter Pears

Ooperi lugu

Aeg: XIX sajandi keskpaik

Koht: Bly, Inglise maakodu

Proloog

Proloog on mõeldud ainult soololauljale (tenor) ja klaverile. Ta räägib meile noorest lapsehoidjast, keda ta kunagi tundis ja kes hoolitses kahe lapse eest Bly House'is. Laste vanemad olid surnud ja nende eest pidi hoolitsema nende onu. Onu, kes elas Londonis, oli liiga hõivatud, et nende eest hoolitseda, ja ta palkas neile lapsehoidja. Ta ütles lapsehoidjale (keda ooperis kutsutakse lihtsalt "lapsehoidjaks"), et ta ei tohi talle kunagi laste kohta kirjutada. Ta peab nende kohta kõik otsused ise langetama. Ta ei tohi kunagi küsida temalt Bly House'i ajaloo kohta ja peab alati jätkama laste eest hoolitsemist.

1. akt

Juhataja mõtleb, millised on lapsed. Lapsed imestavad, missugune saab olema nende uus guvernant. Kui guvernant Bly majja saabub, tervitavad teda majahoidja proua Grose ja lapsed (kummardavad ja teevad kummardusi). Ta arvab, et poiss Miles näeb kummaliselt tuttav välja. Miles käib internaatkoolis, kuid ta on puhkuseks koju tulnud. Tema koolist saabub kiri, milles öeldakse, et ta on välja heidetud, sest ta on ähvardanud teisi lapsi. Juhataja on kindel, et Miles, nagu ka tema õde Flora, on liiga lahke ja süütu, et olla teinud nii kohutavaid asju. Ka proua Grose arvab sama. Juhataja otsustab kirja mitte tähele panna.

Juhataja laulab oma imelisest positsioonist majas ja ilusatest lastest, kelle eest ta hoolitseb. Kuid öösel kuuleb ta kummalisi samme ja hüüdu oma ukse taga. Äkki näeb ta maja torni peal istumas kahvatu näoga meest. Kui mees kaob, ehmatab ta ja mõtleb, kas ta on näinud kummitust. Kuid siis saab ta lohutust, kui kuuleb, kuidas lapsed laulavad lastelaule "Tom, Tom, Piper's Son". Juhataja kahtleb, kas ta midagi nägi, kuid otsustab proua Grose'ile sellest rääkida. Majahoidja räägib perenaise Peter Quintist, kes oli varem Bly majas teenijana. Proua Grose'i jutt tundub viitavat sellele, et Quint on teinud Milesile vastikuid asju. Tol ajal oli Milesil koduõpetaja nimega miss Jessel. Proua Grose viitab sellele, et Quintil oli Miss Jesselliga seksuaalne suhe ja et neil mõlemal olid lastega seksuaalsed suhted. Majahoidja ütles, et ta ei saanud midagi ette võtta, sest Quint leidis osavalt kõik tema jaoks saabunud kirjad ja ähvardas teda füüsilise vägivallaga. Aga kui miss Jessel jäi rasedaks ja inimesed said teada, kui paha ta oli, jättis ta lapsed maha ja põgenes. Varsti pärast seda suri ta. Varsti pärast seda suri Quint Bly House'i lähedal jäisel teel salapärase surma.

Järgmisel hommikul õpetab guvernant Milesile ladina keelt, kui ta satub transsis olekusse ja laulab laulu, mis näitab, et Quint oli teda kuritarvitanud.

Hiljem samal päeval istub kuberneranna koos Floraga järve ääres. Flora nimetab maailma mered, lõpetades Surnumere. Flora võrdleb Surnumere (kus midagi ei saa elada) Bly House'iga. See teeb kuberneri murelikuks. Kui Flora mängib kaldal oma nukuga, näeb kubernerinna äkki teisel pool järve kummalist naist, kes näib Florat jälgivat. See on miss Jesseli vaim, kes on naasnud Flora järele. Juhataja viib Flora kiiresti koju, kus ta on turvaline.

Sel ööl lähevad Miles ja Flora metsa, et kohtuda miss Jesseli ja Peter Quintiga. Lapsed fantaseerivad maailmast, kus unistused muutuvad tõeks. Juhataja ja proua Grose jõuavad kohale, kui lapsed on peagi riivatud, ja vaimud lahkuvad. Miles laulab laulu sellest, kuidas ta on olnud halb poiss.

2. akt

Peter Quindi ja miss Jesseli kummitused ilmuvad uuesti. Nad vaidlevad selle üle, kes keda elus olles esimesena kahjustas, ja süüdistavad teineteist, et nad ei tegutsenud piisavalt kiiresti, et lapsi riivata. Oma toas muretseb perenaine selle pärast, et ta tunneb majas kurja.

Järgmisel hommikul läheb pere kirikusse. Lapsed laulavad laulu, mis kõlab nagu Jumalat ülistav laul. Proua Grose ei saa aru, mida laul tähendab, kuni kubermang ütleb talle, et nad laulavad õudustest. Juhataja jookseb ära ja läheb oma tuppa. Ta tunneb miss Jesseli kohalolekut ja näeb teda oma kirjutuslaua taga istumas. Juhataja teab nüüd, et ta ei saa lapsi hüljata. Ta kirjutab laste onudele, et ta peab teda nägema.

Kui guvernant küsib Milesi käest, mis koolis juhtus, kostab Quindi hääl. Miles karjub ja küünal kustub. Quint meelitab Milesi kirja üles võtma. Ta varastab selle ja tormab minema. Miles juhib täiskasvanute tähelepanu kõrvale klaverimänguga, nii et nad ei märka Flora järvele minekut. Proua Grose ja guvernant leiavad Flora järve ääres. Guvernant püüab Florat panna ütlema, et ta näeb proua Jesseli, kuid too karjub, et ta ei näe kedagi. Proua Grose viib ta koju.

Viimases stseenis on Flora hulluks läinud. Proua Grose ütleb guvernandile, et tema kiri onule on ilmselt varastatud. Ta küsib Milesilt, kas ta varastas selle. Ta eitab seda, kuid näeb kogu aeg Peter Quinti, kes ütleb talle, et ta ei tohi neile tõtt rääkida. Lõpuks Miles karjub: "Peter Quint! Sa kurat!" ja sureb seejärel. Juhataja jääb surnud poissi süles hoidma.

Instrumentatsioon

Orkestris kasutatavad pillid on järgmised: 2 viiulit, vioola, tšello, kontrabass, flööt/altoflööt/piccolo, klarnet/bassklarnet, harf, oboe/cor anglais, klaver, tšelesta ja löökpillid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on "The Turn of the Screw"?


V: "The Turn of the Screw" on Benjamin Britteni ooper, mis põhineb Henry Jamesi jutustusel.

K: Milline ooper on "The Turn of the Screw"?


V: "The Turn of the Screw" on kammerooper, mis tähendab, et see on ooper väikesele arvule tegelastele ja väga väikesele orkestrile.

K: Millal "The Turn of the Screw" esmakordselt esitati?


V: Ooperit mängiti esmakordselt 14. septembril 1954. aastal Veneetsia Teatro La Fenice'is.

K: Kes kirjutas "The Turn of the Screw" libreto?


V: Libretto ehk ooperi sõnad kirjutas Myfanwy Piper.

K: Kuidas on "The Turn of the Screw" muusika üles ehitatud?


V: Ooper on jagatud kaheks aktiks ja proloogiks ning seejärel kuueteistkümneks stseeniks. Enne iga stseeni algust kuuleme variatsiooni "Screw" teemast, mis põhineb kaheteistkümnel noodil oktaavis.

K: Kui palju on "Kruvi pöörde" orkestris mängijaid?


V: "Screw'i pöörde" orkestris on ainult 13 mängijat.

K: Kus toimus "The Turn of the Screw" esietendus Suurbritannias?


V: "The Turn of the Screw" esietendus Suurbritannias toimus 6. oktoobril 1954 Londonis Sadler's Wells Opera's.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3