Kummardamine
See tähendab, et tuleb teha kummardus (riimub "nüüd").
Vibu (riimub 'ei') kasutamise kohta muusikas vt vibu (muusika).
Kummardamine tähendab: kummardamine. Kummardus on see, kui inimene kummardab oma keha vöökohast ettepoole, et kedagi tervitada või näidata austust. Mõnikord ei ole kummardus palju enamat kui kiire noogutus, kuid see võib olla ka väga sügav kummardus vöökohast. Erinevates kultuurides on kummardamise täpne viis ja olukorrad, milles inimesed kummardavad, väga erinevad.
Kummardamine oli algselt žest (kehaliigutus), mis näitas sügavat austust kellegi vastu. Euroopa kultuurides tehakse kummardusi ainult väga ametlikes olukordades, näiteks kuninganna või mõne väga kõrge ja tähtsa inimesega kohtumisel.
Euroopa ajaloos oli kummardamine kuninglikes õukondades tavaline. Meestelt oodati "kummardamist ja kraapimist". See tähendas kummardamist ja samal ajal parema jala tagasi tõmbamist nii, et see kraapib põrandat. Mees hoidis sel ajal vasakut kätt üle vöökoha. Seepärast räägime ikka veel "kummardamisest ja kraapimisest", mis tähendab, et keegi püüab väga kõvasti ja silmakirjalikult olla asjatult viisakas. Sellist sügavat kummardust, mida tänapäeval kunagi ei kasutata, nimetatakse mõnikord "austuseks" (sõna, mis tähendab: "sügav austus").
Kummardamist tegid ainult mehed. Naised põlvitasid alati, et näidata austust.
Tänapäeval on Euroopa kultuurides kummardamist näha peamiselt esinemistel. Kui inimesed aplodeerivad (plaksutavad käed) pärast etendust, näiteks teatris toimuvat kontserti, teeb esineja kummarduse. See on justkui "aitäh" publikule, kes ütleb "aitäh" plaksutades. Nii mees- kui ka naisartistid teevad kummardusi (kuigi naisballetitantsijad kõverdavad).
Kristlikus jumalateenistuses kummardavad inimesed kirikutes altari ees, et näidata austust Jeesusele.
On ka teisi erilisi juhuseid, mille puhul inimesed kummardavad. Judos ja mõnes teises võitluskunstis kummardavad kaks võistlejat (inimesed, kes hakkavad võitlema) teineteise ees, et näidata, et nad austavad üksteist ja järgivad mängureegleid.
Mõnes Aasia kultuuris on kummardamine palju tavalisem kui läänes. Eriti oluline on see Jaapanis. Jaapanlased - nii mehed kui ka naised - veedavad palju aega kummardades. Nad kummardavad üksteist tervitades, hüvastijätuks, vabandamiseks, tänamiseks või näitamaks, et nad ei ole nii tähtsad kui see, kellele nad kummardavad. Jaapani kultuuris on väga oluline teada, kuidas erinevatel puhkudel õigesti kummardada. 15-kraadine kummardus on väga mitteametlik, 45-kraadine kummardus on väga ametlik. Seejuures hoitakse selg (peast puusadeni) sirge. Mehed hoiavad käed külje kõrval, naised hoiavad ühe käe teise üle keha ees. Tavaliselt peaks kummardus kestma kaheksa korda: kolm korda allapoole minekuks, üks kord pausi tegemiseks ja neli korda püstiasendisse naasmiseks. Kui keegi kummardab veidi kauem kui teine, võib teine isik uuesti kummardada, ja teine isik kummardab siis samuti uuesti, ja see võib jätkuda mitu korda. Jaapani emad kannavad oma lapsi seljas, nii et lapsed õpivad kummardama juba enne, kui oskavad rääkida. Kooliõpilased ja õpetajad teevad üksteisele kummardusi. Mida tähtsam on keegi, seda sügavamalt peab teine inimene kummardama.
Naine kummardub, et puudutada mehe jalgu, 16. sajand, India
Vibu, 19. sajand
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on vibu?
V: Kummardamine on see, kui inimene kummardab oma keha vöökohast ettepoole, et kedagi tervitada või näidata talle austust. See võib olla kiire noogutus või väga sügav kummardus vöökohast.
K: Millistes olukordades inimesed kummardavad?
V: Kuidas täpselt kummardatakse ja millistes olukordades kummardatakse, on eri kultuurides väga erinev. Euroopa kultuurides tehakse seda tavaliselt ainult väga ametlikes olukordades, näiteks kui kohtutakse kellegi tähtsa inimesega, näiteks kuningliku isikuga. Mõnes Aasia kultuuris on kummardamine palju tavalisem kui läänes ja eriti oluline on see Jaapanis, kus inimesed kummardavad üksteist tervitades, hüvasti öeldes, vabandades, tänades või näidates, et nad ei ole nii tähtsad kui see, kelle ees nad kummardavad.
K: Kuidas on kummardamine alguse saanud?
V: Kummardamine oli algselt žest, mis näitas sügavat austust kellegi vastu. Euroopa ajaloos oli see tavaline kuninglikes õukondades ja meestelt oodati "kummardamist ja kraapimist", tõmmates oma parema jala tagasi, nii et see kraapib põrandat, hoides samal ajal vasakut kätt üle vöökoha.
Küsimus: Kas meeste ja naiste kummardusviisidel on mingi erinevus?
V: Mehed teevad traditsiooniliselt täieliku sügava kummarduse, naised aga teevad selle asemel kummarduse. Tänapäeval võivad nii mehed kui ka naised teha kummarduse pärast etendusi, näiteks kontserte või teatrietendusi, kuid naisballetitantsijad teevad ikka veel kummarduse, mitte ei tee täielikku kummardust.
K: Kas on ka erilisi juhuseid, mille puhul inimesed võivad teha kummarduse?
V: Jah - judos ja mõnes muus võitluskunstis kummardavad võistlejad tavaliselt üksteise ees enne võitluse algust; kristlased võivad mõnikord jumalateenistuse ajal kummardada; jaapani emad kannavad sageli lapsi seljas, et lapsed õpiksid õigesti kummardama juba enne, kui nad rääkida saavad; õpilased ja õpetajad võivad koolis ka üksteisega kummardusi vahetada, olenevalt sellest, kellel on koolisüsteemis kõrgem staatus.
Küsimus: Kui kaua peaksite oma keha hoidma traditsioonilise jaapani stiilis kummarduse ajal?
V: Tüüpiline jaapani stiilis kummardus peaks kestma umbes kaheksa loendust - kolm allapoole, üks paus, siis neli tagasi püsti - kuigi kui kumbki osapool kummardab kauem, siis on kombeks, et mõlemad kordavad seda protsessi mitu korda, kuni mõlemad osapooled on lõpetanud kummardamise iga kord võrdse pikkusega.
