See tähendab, et tuleb teha kummardus (riimub "nüüd").

Vibu (riimub 'ei') kasutamise kohta muusikas vt vibu (muusika).

Kummardamine on kehakeelne žest, mille puhul inimene kallutab keha ettepoole tavaliselt vöökohast, et tervitada, tänada või näidata austust. Mõnikord on kummardus vaid kiire noogutus või kerge pealuekallutus, aga see võib olla ka väga sügav, kuni vöökohast tehtud kummardus. Kummarduse täpne vorm ja tähendus sõltuvad kultuurist ja olukorrast: mis ühes paigas on igapäevane viisakusväljendus, võib teises olla pidulik rituaal.

Ajaloost ja kujunemisest

Kummardamine tekkis algselt kui žest, mis väljendas sügavat austust või alandlikkust kellegi vastu. Euroopa ajaloos oli kummardamine eriti levinud kuninglikes õukondades ja kõrgseltskonnas. Meestelt nõuti vanadel aegadel sageli nii-öelda "kummardamist ja kraapimist": nad kummardasid, tõmmates samal ajal ühe jala tagasi nii, et see mõnevõrra põrandat kraapis; vasak käsi võis olla üle vöökoha. Sealt pärineb väljend "kummardamisest ja kraapimisest", mis viitab liigselt alandlikule või silmakirjalikule allumineule (silmakirjalikult).

Seda traditsiooni ei järgitud alati samamoodi nii meeste kui ka naiste puhul: mõnes ajaloolises kontekstis polnud kummardus ainuõiguslik ja naised võisid väljendada austust ka põlvitamisega.

Kasutus tänapäeval

Tänapäeval kohtame kummardamist Euroopas peamiselt kultuuriliste ja ettekandeolukordade puhul. Näiteks esinejad teevad peale kontserdi või etenduse publikule kummarduse kui tänuavalduse — nagu vastuseks publikule, kes plaksutab. Näiteks teatri- või teatris toimunud kontserdi lõpus teevad nii mees- kui naisartistid kummardusi (mõnel juhul, nt naisballetitantsijad, on kummarduse vorm kergelt erinev).

Kristlikus traditsioonis kummardatakse jumalateenistuse käigus altari ees, et näidata austust ja alandlikkust Kristuse ees; selle levinud vormi näeb kirikutes altari ees palvetamise ja kummardamise puhul, suunates austuse Jeesusele.

Samuti on kummardusel koht võitluskunstide ja spordi etikettides: näiteks judos ning mõnes muus võitluskunstis kummardavad võistlejad enne matši ja pärast matši teineteisele — see on osa reeglitest ja näitab vastastiku austust.

Aasia traditsioonid ja Jaapan

Mõnes Aasia kultuuris on kummardamine palju levinum ja mitmekesisem kui lääne maades. Eriti detailne ja kombestikupärane on kummardus Jaapanis. Jaapanis — nii mehed kui naised — kasutatakse kummardust igapäevastes kohtumistes: tervituseks, hüvasti jätmiseks, vabanduseks, tänamiseks või enese alandamise märgiks vastaspoole ees.

Jaapani etikettis on erinevaid kummarduse sügavusi ja kestvusi:

  • umbes 15-kraadine kummardus on väga mitteametlik;
  • 45-kraadine kummardus on ametlikum ja väljendab suuremat austust;
  • väga sügav kummardus (aeg-ajalt ritualiseeritud) võib olla veelgi formaalsem.
Kummardades hoitakse selga sirgena — seda väljendatakse ka fraasiga (peast puusadeni) — ning meeste ja naiste käte asend erineb: mehed hoiavad käsi tavaliselt külgedel, naised sageli ühe käe teise üle keha ees. Mõned traditsioonilised juhised näevad ette ka kummarduse kestuse ja rütmi: näiteks liikumine alla mitu korda, paus ja seejärel tõusmine. Sellistele kombestikureeglitele pannakse rõhku koolis, töökeskkonnas ja perekonnas: näiteks kooliõpilased ja õpetajad teevad üksteisele kummardusi vastavalt formaalsusele ning emad õpetavad sageli lapsele juba varakult, kuidas kummardada.

Sümboolne tähendus ja sotsiaalne funktsioon

Kummardamine ei ole pelgalt ilme või poos — sellel on tähtsust sotsiaalses suhtluses. See võib väljendada:

  • austust ja tunnustust hierarhia suhtes (nt vanemate, õpetajate, juhtide ees);
  • tänulikkust või tänu avaldamist;
  • vabandust ja alandlikkust;
  • sotsiaalset sidet, rituaalset vastastikust tunnustamist (nt enne ja pärast võitlust võitluskunstides).
Kuidas ja kui sügavalt kummardatakse, sõltub kontekstist, ajaloolistest kommetest ja isiklikust või ühiskondlikust positsioonist.

Kuidas käituda, kui sulle tehakse kummardus

Reeglina vastatakse kummardusele vastava vormiga: lihtne noogutus, kergem kummardus või sügavam kummardus, sõltuvalt olukorrast. Kui keegi kummardab rohkem austust väljendades, ei ole vaja automaatselt sama sügavust korrata — järgida tuleks paika pandud kombet või vastata vastavalt oma kultuurilisele taustale. Mõnel puhul (nt ametlikel vastuvõttudel või traditsioonilistes riikides) on hea eelnevalt teada, millist käitumist oodatakse.

Kokkuvõte

Kummardamine on universaalne, ent kultuuriliselt varieeruv viis väljendada austust, tänu, vabandust või sotsiaalset alandlikkust. Selle vormid ja tähendused ulatuvad lihtsast noogutusest kuni rituaalse, mitmekümnesekundilise sügava kummarduseni. Mõistmine, millal ja kuidas kummardada, aitab paremini suhelda erinevate tavade ja inimeste vahel.