Kummardamine: tähendus, ajalugu ja kultuurilised tavad

See tähendab, et tuleb teha kummardus (riimub "nüüd").

Vibu (riimub 'ei') kasutamise kohta muusikas vt vibu (muusika).

Kummardamine on kehakeelne žest, mille puhul inimene kallutab keha ettepoole tavaliselt vöökohast, et tervitada, tänada või näidata austust. Mõnikord on kummardus vaid kiire noogutus või kerge pealuekallutus, aga see võib olla ka väga sügav, kuni vöökohast tehtud kummardus. Kummarduse täpne vorm ja tähendus sõltuvad kultuurist ja olukorrast: mis ühes paigas on igapäevane viisakusväljendus, võib teises olla pidulik rituaal.

Ajaloost ja kujunemisest

Kummardamine tekkis algselt kui žest, mis väljendas sügavat austust või alandlikkust kellegi vastu. Euroopa ajaloos oli kummardamine eriti levinud kuninglikes õukondades ja kõrgseltskonnas. Meestelt nõuti vanadel aegadel sageli nii-öelda "kummardamist ja kraapimist": nad kummardasid, tõmmates samal ajal ühe jala tagasi nii, et see mõnevõrra põrandat kraapis; vasak käsi võis olla üle vöökoha. Sealt pärineb väljend "kummardamisest ja kraapimisest", mis viitab liigselt alandlikule või silmakirjalikule allumineule (silmakirjalikult).

Seda traditsiooni ei järgitud alati samamoodi nii meeste kui ka naiste puhul: mõnes ajaloolises kontekstis polnud kummardus ainuõiguslik ja naised võisid väljendada austust ka põlvitamisega.

Kasutus tänapäeval

Tänapäeval kohtame kummardamist Euroopas peamiselt kultuuriliste ja ettekandeolukordade puhul. Näiteks esinejad teevad peale kontserdi või etenduse publikule kummarduse kui tänuavalduse — nagu vastuseks publikule, kes plaksutab. Näiteks teatri- või teatris toimunud kontserdi lõpus teevad nii mees- kui naisartistid kummardusi (mõnel juhul, nt naisballetitantsijad, on kummarduse vorm kergelt erinev).

Kristlikus traditsioonis kummardatakse jumalateenistuse käigus altari ees, et näidata austust ja alandlikkust Kristuse ees; selle levinud vormi näeb kirikutes altari ees palvetamise ja kummardamise puhul, suunates austuse Jeesusele.

Samuti on kummardusel koht võitluskunstide ja spordi etikettides: näiteks judos ning mõnes muus võitluskunstis kummardavad võistlejad enne matši ja pärast matši teineteisele — see on osa reeglitest ja näitab vastastiku austust.

Aasia traditsioonid ja Jaapan

Mõnes Aasia kultuuris on kummardamine palju levinum ja mitmekesisem kui lääne maades. Eriti detailne ja kombestikupärane on kummardus Jaapanis. Jaapanis — nii mehed kui naised — kasutatakse kummardust igapäevastes kohtumistes: tervituseks, hüvasti jätmiseks, vabanduseks, tänamiseks või enese alandamise märgiks vastaspoole ees.

Jaapani etikettis on erinevaid kummarduse sügavusi ja kestvusi:

umbes 15-kraadine kummardus on väga mitteametlik;
45-kraadine kummardus on ametlikum ja väljendab suuremat austust;
väga sügav kummardus (aeg-ajalt ritualiseeritud) võib olla veelgi formaalsem.

Kummardades hoitakse selga sirgena — seda väljendatakse ka fraasiga (peast puusadeni) — ning meeste ja naiste käte asend erineb: mehed hoiavad käsi tavaliselt külgedel, naised sageli ühe käe teise üle keha ees. Mõned traditsioonilised juhised näevad ette ka kummarduse kestuse ja rütmi: näiteks liikumine alla mitu korda, paus ja seejärel tõusmine. Sellistele kombestikureeglitele pannakse rõhku koolis, töökeskkonnas ja perekonnas: näiteks kooliõpilased ja õpetajad teevad üksteisele kummardusi vastavalt formaalsusele ning emad õpetavad sageli lapsele juba varakult, kuidas kummardada.

Sümboolne tähendus ja sotsiaalne funktsioon

Kummardamine ei ole pelgalt ilme või poos — sellel on tähtsust sotsiaalses suhtluses. See võib väljendada:

austust ja tunnustust hierarhia suhtes (nt vanemate, õpetajate, juhtide ees);
tänulikkust või tänu avaldamist;
vabandust ja alandlikkust;
sotsiaalset sidet, rituaalset vastastikust tunnustamist (nt enne ja pärast võitlust võitluskunstides).

Kuidas ja kui sügavalt kummardatakse, sõltub kontekstist, ajaloolistest kommetest ja isiklikust või ühiskondlikust positsioonist.

Kuidas käituda, kui sulle tehakse kummardus

Reeglina vastatakse kummardusele vastava vormiga: lihtne noogutus, kergem kummardus või sügavam kummardus, sõltuvalt olukorrast. Kui keegi kummardab rohkem austust väljendades, ei ole vaja automaatselt sama sügavust korrata — järgida tuleks paika pandud kombet või vastata vastavalt oma kultuurilisele taustale. Mõnel puhul (nt ametlikel vastuvõttudel või traditsioonilistes riikides) on hea eelnevalt teada, millist käitumist oodatakse.

Kokkuvõte

Kummardamine on universaalne, ent kultuuriliselt varieeruv viis väljendada austust, tänu, vabandust või sotsiaalset alandlikkust. Selle vormid ja tähendused ulatuvad lihtsast noogutusest kuni rituaalse, mitmekümnesekundilise sügava kummarduseni. Mõistmine, millal ja kuidas kummardada, aitab paremini suhelda erinevate tavade ja inimeste vahel.

Naine kummardub, et puudutada mehe jalgu, 16. sajand, India

Vibu, 19. sajand

Seotud leheküljed

Curtsey

Küsimused ja vastused

K: Mis on vibu?

V: Kummardamine on see, kui inimene kummardab oma keha vöökohast ettepoole, et kedagi tervitada või näidata talle austust. See võib olla kiire noogutus või väga sügav kummardus vöökohast.

K: Millistes olukordades inimesed kummardavad?

V: Kuidas täpselt kummardatakse ja millistes olukordades kummardatakse, on eri kultuurides väga erinev. Euroopa kultuurides tehakse seda tavaliselt ainult väga ametlikes olukordades, näiteks kui kohtutakse kellegi tähtsa inimesega, näiteks kuningliku isikuga. Mõnes Aasia kultuuris on kummardamine palju tavalisem kui läänes ja eriti oluline on see Jaapanis, kus inimesed kummardavad üksteist tervitades, hüvasti öeldes, vabandades, tänades või näidates, et nad ei ole nii tähtsad kui see, kelle ees nad kummardavad.

K: Kuidas on kummardamine alguse saanud?

V: Kummardamine oli algselt žest, mis näitas sügavat austust kellegi vastu. Euroopa ajaloos oli see tavaline kuninglikes õukondades ja meestelt oodati "kummardamist ja kraapimist", tõmmates oma parema jala tagasi, nii et see kraapib põrandat, hoides samal ajal vasakut kätt üle vöökoha.

Küsimus: Kas meeste ja naiste kummardusviisidel on mingi erinevus?

V: Mehed teevad traditsiooniliselt täieliku sügava kummarduse, naised aga teevad selle asemel kummarduse. Tänapäeval võivad nii mehed kui ka naised teha kummarduse pärast etendusi, näiteks kontserte või teatrietendusi, kuid naisballetitantsijad teevad ikka veel kummarduse, mitte ei tee täielikku kummardust.

K: Kas on ka erilisi juhuseid, mille puhul inimesed võivad teha kummarduse?

V: Jah - judos ja mõnes muus võitluskunstis kummardavad võistlejad tavaliselt üksteise ees enne võitluse algust; kristlased võivad mõnikord jumalateenistuse ajal kummardada; jaapani emad kannavad sageli lapsi seljas, et lapsed õpiksid õigesti kummardama juba enne, kui nad rääkida saavad; õpilased ja õpetajad võivad koolis ka üksteisega kummardusi vahetada, olenevalt sellest, kellel on koolisüsteemis kõrgem staatus.

Küsimus: Kui kaua peaksite oma keha hoidma traditsioonilise jaapani stiilis kummarduse ajal?

V: Tüüpiline jaapani stiilis kummardus peaks kestma umbes kaheksa loendust - kolm allapoole, üks paus, siis neli tagasi püsti - kuigi kui kumbki osapool kummardab kauem, siis on kombeks, et mõlemad kordavad seda protsessi mitu korda, kuni mõlemad osapooled on lõpetanud kummardamise iga kord võrdse pikkusega.