Võitluskunst on igasugune võitlusviis ja kunst, millel on kindel harjutamisviis. On palju võitluskunste, mis on pärit teatud riikidest. Neid harrastatakse mitmel põhjusel: võitlus, enesekaitse, sport, eneseväljendus, distsipliin, enesekindlus, fitness, lõõgastumine, meditatsioon. Võitluskunst on võitlusstiil, mis on paljudel juhtudel suunatud enesekaitsele. Üldkasutuses kehtib see sõna kogu maailmas välja töötatud võitlussüsteemide kohta.

Inimest, kes tegeleb võitluskunstidega, nimetatakse võitluskunstnikuks. Treeningud toimuvad tavaliselt spetsiaalsetes saalides (näiteks dojo, gym või klubisaal) ning neid juhendavad õpetajad või meistrid (näiteks sensei, shihan jms). Paljudes traditsioonilistes koolkondades kasutatakse vöösüsteemi või astmestikku (kuihtide/kyu ja dan) oskuse ja staatuse märkimiseks.

Üks ühine meetod on eriti Aasia võitluskunstide puhul, see on vorm või kata. Võitluskunsti võib kasutada enesekaitseks, võitluseks ja fitnessiks. Lisaks tehnilistele oskustele rõhutavad paljud koolid ka eetikat, enesekontrolli ja vaimset arengut.

Ajaloost

Idee "võitluskunst" ilmus esimest korda inglise keeles aastal 1920 Takenobu's Japanese-English Dictionary kui tõlge sõnast bu-gei või bu-jutsu, mis tähendab "sõjaliste küsimuste kunsti või lahendust". Ajalooliselt on paljud stiilid tekkinud sõjalistest vajadustest, rahvakaitsemehhanismidest või vaimsetest praktikadest. Näiteks Aasias on välja kujunenud nii relvavõitlus kui ka paljaste käte tehnikad; Euroopas arenesid traditsioonilised mõõgavõitluse koolkonnad ja matši- ning roomaja stiilid; Aafrika ja Ladina-Ameerika traditsioonides on samuti oma unikaalsed vormid ja rituaalid.

Populaarsed stiilid ja suunad

  • Karate (Jaapan) – rõhk löökidel, küünarnukkidel, positsioonidel ja kata-harjutustel.
  • Judo (Jaapan) – heitlus, maas võitlus ja visked; olümpiasport.
  • Taekwondo (Korea) – jalalöögid ja dünaamilised trikid; olümpiasport.
  • Kung fu / Wushu (Hiina) – palju stiile, rõhk liikumise voolavusel, vormidel ja traditsioonilisel filosoofial.
  • Muay Thai (Tai) – “aardekunst” ehk kickboxingisarnane stiil, kasutab ka küünarnukke ja põlvi.
  • Brazilian Jiu-Jitsu (BJJ) – maas võitlus, lukud ja lämmatuste kaudu võitmine; rõhk positsioonil ja tehnilisel üleolekul.
  • Poks – rusikapõhine sport, millel on tugev amatöör- ja profimaailm.
  • Maadlus – roomamise, visete ja kontrolli suunatud sport.
  • MMA (Mixed Martial Arts) – kombineerib erinevaid võtteid (löögid, maadlus, lukud) ja on tänapäeval väga populaarne võistlusvorm.

Treening ja tavad

Treeningud hõlmavad tavaliselt soojendust, tehnikaharjutusi, partneriharjutusi (sparring), jõu- ja vastupidavustreeningut ning vaimset ettevalmistust. Traditsioonilised koolid rõhutavad etiketti: risuse tõstmine, austus õpetaja ja treeningukaaslaste vastu ning kindlad riietus- ja käitumisreeglid. Relvadega seotud võitluskunstides (näiteks kendo, kobudo, escrima) õpitakse ka puust või metallist relvade käsitlemist.

Kasud ja eesmärgid

Võitluskunstide harrastamine pakub mitmeid kasulikke külgi:

  • füüsiline vorm ja koordinatsioon;
  • enesekaitseoskused ja teadlikkus;
  • vaimne distsipliin, keskendumine ja stressi leevendamine;
  • sotsiaalne kuuluvustunne ja enesekindluse kasv;
  • kultuuriline ja ajalooline teadlikkus ning eetilised õpetused.

Tänapäev ja regulatsioon

Paljud traditsioonilised stiilid on spordistunud: kehtestatud reeglid, kaitsevarustus ja võistluste formaadid (näiteks olümpiamängudel osalevad distsipliinid nagu judo, taekwondo, poks ja maadlus). Samas säilitavad paljud koolid oma rituaalid ja filosoofilise tausta. Kaasaegsed treeningud kombineerivad tihti erinevaid stiile vastavalt eesmärgile — enesekaitseks, sportlikuks võitluskunstiks või tervise parandamiseks.

Kokkuvõtlikult on võitluskunst mitmekesine valdkond, mis ühendab füüsilist tehnilist õppimist, vaimset arengut ja tihti ka kultuuripärandit. Harrastaja saab valida stiili vastavalt isiklikele eesmärkidele — olgu need sport, enesekaitse, tervisekeel või vaimne kasv.