Pankratioon — Vana-Kreeka võitlusala: ajalugu, reeglid ja kuulsad võitjad

Pankratioon — Vana-Kreeka jõuareen: ajalugu, reeglid ja kuulsad võitjad. Avastage legendaarseid matše, reeglid ja traagilised võidud. Loe lähemalt!

Pankratioon oli populaarne võitlusspordiala Vana-Kreekas. Kaheksa Pindari oode on kirjutatud pankratiastide auks. Pankratioon oli maadlusvorm, mille peamine erinevus tavalise maadluse juures seisnes selles, et sportlased võisid kasutada oma rusikaid. Nad ei kandnud aga poksirihma. Löögid olid lubatud, kuid hammustamine ja silmade või muude pehmete kohtade torkimine pöidla või sõrmega oli keelatud. Kohtunikud piitsutasid sportlasi, kes neid reegleid rikkusid. Vaatamata sellele karistusele esines sageli rikkumisi.

Ajalooline taust

Pankratioon (kreeka keeles πάνκρατιον) tekkis Vana-Kreekas ja sai populaarseks juba arhailisel ajal. Tavapäraselt arvatakse, et see viidi olümpiamängude programmi 33. olümpial või selle ümbruses (7.–6. sajand eKr). Kreeklased pidasid pankratiooni üheks võimsaimaks spordikatsumuseks, sest see nõudis nii jõudu, vastupidavust, tehnilist osavust kui ka julgust. Ala jäi armastatuks ka hilisemas Rooma keisririigi ajal, kus pankratiooni võistlused olid osa avalikest meelelahutusüritustest.

Reeglid ja võistluse kulg

Võistlus toimus alal, kus vastased kas maadleja-laadselt heitlesid või püüdsid teineteist allutada erinevate võtete abil. Võitjaks kuulutati see, kes sundis vastast alla andma (tunnistus "loobumine") või kes saavutas selge ülekaalu. Kui vastane keeldus alla andmast, võis tulemuseks olla vigastus — luumurrud või liigeseväljalangemised. Pankratioon ei kasutanud kaitsevarustust ning tihti olid võitlejad alasti või vähem riietatud, nagu oli kombeks paljudes Vana-Kreeka spordialades.

Keelu all olid eriti ohtlikud ja alandavad toimingud: hammustamine ning silmade või teiste pehmete kohtade torkimine sõrmede või pöidla abil. Rängemate reeglirikkumiste puhul sekkusid kohtunikud rängemate karistustega — näiteks piitsutamisega —, kuid reegleid rikkuti siiski üsna sageli.

Tehnika ja strateegia

Pankratioon segas maadluse ja lühikeste löökide elemente: võitlejad kasutasid heiteid, lukke, kägistusi, põlve- ja küünarõhku, samuti rusikalöögid olid lubatud. Kuna mõõtmete (suurus ja kaal) tähtsus oli väiksem kui näiteks tänapäeva poksis, oli oluline oskus maas rullida ja kontrollida vastast, et saavutada võitja positsioon. Paljud võitlejad arendasid vastupidavust, painduvust ja tehnilist "maha võtmise" oskust, et neutraliseerida tugevamaid vastaseid.

Treening ja ettevalmistus

Pankratiooniks treenimine hõlmas intensiivset üldfüüsilist ettevalmistust, tehniliste võtete kordamist ja sparringut. Nagu teisteski Kreeka spordialades, pöörati tähelepanu kehaõlile ja lihastööle; sageli kasutati harjutustena maadlemist, jooksu, hüppeid ja viskeid. Ettekavatsetud reeglite tõttu harjutati ka kaitsetegevusi, silmade ja pehmete kohtade kaitsmist ning vastase käte ja jalgade lukustusi.

Kuulsad võitjad ja legendid

Kreeka kirjanduses ja ajalookroonikates on mitu kuulsat pankratioonivõitlejat. Ehk kõige tuntum legendiline näide on Arrichon (tuntud ka kui Arrichon Phigaleiast), keda mainivad nii Philostratos kui Pausanias. Tema loo järgi osales ta olümpiamängudel 6. sajandil eKr: ta võitis kaks korda, kuid ühel võistlusel hukkus ta matši käigus (mainitud aastana sageli 564 eKr) — vaatamata surmale kuulutati talle lõpuks võit peale seda, kui vastane oli viimases haardes alla vandunud. Tema lugu illustreerib pankratiooni ohtlikkust ja võitluse kuulsuse atmosfääri. Olümpia muuseumis olev skulptuur võib kujutada temanimelist võitlejat või tema auks tehtud mälestust.

Pärand ja mõju

Pankratioon mõjutas hilisemat võitluskunsti nii Kreeka aladel kui ka Roomas. Tänapäeval on pankratiooni pärand tuntav eelkõige vabadvõitluse (mixed martial arts, MMA) ja maadluse traditsioonide kaudu — mõlemad ühendavad erinevaid tehnikaid ja rõhuasetusi, mis meenutavad antiikseid võitlusvõtteid. Arheoloogilised leide, kirjanduslikke viiteid ja skulptuurilisi kujutisi kasutades on ajaloolased suutnud rekonstrueerida osa sellest, kuidas pankratioon välja nägi ja miks see oli vanakreeka ühiskonnas nii hinnatud.

Pankratioon oli seega rohkem kui pelgalt spordiala: see oli kangelaslikkuse, oskuse ja füüsilise julguse etalon, millel jäi püsiv mõju vanaaja kultuurilisele pärandile.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis oli Vana-Kreekas Pankratsioon?

K: Mitu Pindari oode on kirjutatud Pankratiastide auks?

K: Mis vahe oli maadlusel ja pankratiastil?

K: Millised olid reeglid löömise ja löömise kohta Pankratsioonis?

K: Mis oli kreeka maadleja eesmärk?

K: Mis oli pankratiitlase eesmärk?

K: Kes oli kõige kuulsam antiikne pankratiast?

Otsing